Jahipauna poest saab peibutuspardi (emane, kerge) 5 euroga, kuuese komplekti peibutusparte 39 euroga (realistlikud, uppumatud, kuulikindlad, reguleeritavad, lihtne ladustada ja kaasas kanda) ja peibutushanesid 72 euroga. Suvekuumusest väntsutatud parteidele kuluks see alanud valimisvõitluses marjaks ära: lihtne, odav ja töökindel. Selle asemel aga tülitsetakse omavahel ja teistega ning proovitakse pardikasvatust ja hanenuumamist märksa vanamoodsamal, plastikuvaba(ma)l moel.
Kuigi uuringufirma TSN Emor uuringuekspert Aivar Voog on juba ammu öelnud, et „vastupidiselt levinud arusaamale mõjutavad konkreetsed nimed valimisnimekirjas iga konkreetse erakonna tulemust vaid kuni 10% ulatuses“ (Äripäev 15. I 2015), rabeletakse pardikasvatuses hoolega. 10% on ju määratult suur arv neile, kes siblivad valimiskünnise läheduses, ja seega piisav motivaator. Parem part erakonnas, kui kurg kuskil mujal, eks.
Head peibutuspardid on kasulikud lisaks häälejahile ka teiste, väiksemate suleliste kohalemeelitamiseks ja omamoodi eeskujuks poliitbroileritele: kui lasteaiast saati parteivankrile tule allapanemisest väsida, saab korraks rändama minna, ametit õppida, piisavalt kuulsaks saada ja siis juba uuesti peibutavamana erakonda, kõrgemale õrrele naasta. See on muidugi ulme ja ükski broiler pole seni veel julgenud oma „kuldsest puurist“ lahkuda. Aga soovitaksin küll.
Mõni part võib olla täitsa elukutseline, kes ei suuda valida või polegi suurt vahet, milliste sulgedega end parasjagu ehtida. Jaan Männik kandideeris 2015. aastal IRLi esimeheks ning kirjeldas tollal EKRE „tuumikvalijat“ Juhanit kui kolkas elavat põhiharidusega õllesõpra (Postimees 26. VI 2015). Nüüd aga asub Männik kandideerima just sellesama siunatud ebatolerantse, nõrga sisedemokraatiaga partei nimekirjas. EKRE suvepäevadel selgus, et ta on siiski rahvuskonservatiiv (ERR 4. VIII) ja vahepealse afäärina 2016. aastal sotsidega suurelt alustatud palgavaesusvastane võitlus oli ilmselt ajutine meelepete. Rukkililleni küünib väike pardike ikka kergemini kui pika moonini.
Reformierakonna liige sai teisest endisest pangategelasest Andre Sutist, kes soovib, et „Eesti inimestel oleks siin hea elada“ (Õhtuleht 15. VIII). Näitleja Andrus Vaarik liitus sotsidega, et aidata neid selgitustöös, kuigi „esimese hooga ei kujuta end tegevpoliitikuna ette, sest mulle mu tänased tegemised väga meeldivad“ (ERR 26. VI). Värske EASi nõukogu liige Kaido Höövelson, kes tuntud rohkem sumomaadleja Barutona, kaalub riigikokku kandideerimist. Pakkumised on laual ja valik erakondade vahel, „kes õhkavad uut hingamist“, aga ei ole Eesti 200 (Postimees 14. VIII).
Mõned pardid hoopis põgenevad poliitikast. Nii on riigikogust lahkunud suure käraga Mihkel Raud („Ma olen selles talumatult halb, täpselt sedamoodi halb, nagu ma ise ajakirjanikuna talumatult halbu poliitikuid halbadeks defineerisin“, Postimees 7. VI 2016), parteipoliitikast taandunud Erki Nool („Aga ei ole absoluutselt mingit tahtmist. Praegu on mu elu niigi täiesti normaalne“, EPL 4. VIII) ja soojemat kliimat otsib Maire Aunaste („Riigikogust lahkudes teeksin koolitusi, miks sinna mitte minna“, EPL 18. XI 2017). Peibutuspardi elu ei ole lihtne ja tihti iluski mitte.
Peibutuspartidele lisaks on kasulik nuumata ka mõned haned, kes karmimates oludes vastu peavad. Möödunud reede raadiosaates „Muuli ja Riikoja“ juhtis Ulla Länts tähelepanu, et „erakonnajuhid on hakanud tooma suhteliselt tundmatuid inimesi vahetult enne valimisi ministrikohtadele“. Kalle Muuli sõnul muudab avalikkusele tundmatute liikmete ministritoolile toomine („et neid kuidagi kergitada ja upitada“) valitsuse propagandaaparaadiks. Kriitikast hoolimata on olemas värskete näidetena Janek Mäggi, Riina Sikkut ja Rene Tammist. Kui poliitbroilerite luud on nõrgad ja päris elus lõõtsuvad tuuled nad pikali võivad puhuda, siis korralik nuumhani seisab kindlamalt ja lahjemaks minnes kõlbab pidulaua asemel alati vähemalt korralikuks supiks.
Eristuv taktika on rohelistel, kes paluvad Indrekul (Tarand), Andresel (Herkel) ja Arturil (Talvik) keskenduda olulisele ehk riigi tuleviku eest võitlemisele: „Ärge tülitsege! Tulge meiega ja teeme üheskoos võimsa comeback’i!“(ERR 15. VIII). Tõsi, häälejahil võib hoopis erinevate viledega meelitada ligi oma erakonna toidulauale sobivaid suutäisi.