Sealt ta tuleb! Aegluubis kaamera poole, näol rahulik, aga uhke ilme. Sellele naisele pole miski taak liiga raske kanda. Olgu siis selleks sülle võetud haige noormees või turjale heidetud (haavatud?) sõdur. Jah, see naine ongi „elu hoidja“, nagu on pealkirjastatud maksu- ja tolliameti reklaamikampaania, mis tänab neid inimesi, kes korralikult makse tasuvad. „Tänu sellele, et maksad ausalt makse, on Eestis: koolid, lasteaiad ja ülikoolid ning tasuta õppimine, haiglad ja perearstid, julgeolek ja turvalisus, maanteed ja tänavavalgustus ning veevärk, pensionisüsteem,“ öeldakse kampaanialehel (palk.emta.ee).
See, et riik peab vajalikuks maksude maksmist propageerida, ei tule ilmselt üllatusena kellelegi, kes viimasel aastal meediat tarbinud. Hüsteeriat suurenenud maksukoormuse üle on üksjagu kultiveeritud, nagu ka esitatud korduvalt õudusstsenaariume, mille kohaselt saab maksude alalaekumine olema ennenägematu ja võib riigi hävitada. Peamine kurja juur on muidugi alkoholiaktsiis, mille tõstmise tõttu on Läti (alkopoodide) külastamisest saanud paljude kodanike regulaarne ettevõtmine. Nii mõnigi võtab seda lausa peresündmusena, sest lastele on ju iga väljasõit põnev – eriti kui saab ostukäruga rallitada.
Eks valitsus ongi aktsiisilaekumisi selgelt üle hinnanud, kuigi midagi hukatuslikku pole siiski juhtunud. Nii kogus maksu- ja tolliamet tänavu mais rahandusministeeriumi andmetel 604,8 miljonit eurot makse, mida oli 10% rohkem kui mullu samal kuul, ning 2018. aasta riigieelarves kavandatust on viie kuuga täidetud 39,2%. Tõsi, aktsiisitulu tasuti mai eest kokku 76,1 miljonit eurot ehk 13% vähem kui eelmise aasta mais, kuigi viie kuu kokkuvõttes on ka aktsiise võrreldes eelmise aastaga rohkem laekunud (8,2%). Alkoholiaktsiisi tulu laekus mais 15,9 miljonit eurot ehk tasumine oli 19,1% väiksem kui möödunud aastal samal kuul. Viie kuu kokkuvõttes on laekumine siiski suurem, võrreldes eelmise aastaga.
Seega võib täiesti nõustuda maksu- ja tolliameti kampaanias väidetuga: „Enamik meist maksab ausalt makse, sest makse maksta on normaalne ja väärikas“. Kui uskuda kampaaniaklippides näidatut, siis on see enamik, kes maksude tasumist väärikaks peab, nooremas keskeas naised. Kui ei teaks, millega tegu, võiks esmavaatamisel jääda mulje, et tegemist on treileriga uuele „Kõrboja peremehe“ filmile, mille tegevus tänapäeva toodud. Ilmselt kannaks see film siiski ausalt „Kõrboja Anna“ nime, sest peremehest pole asja. Nii oli see peagi saja aasta eest, kui Tammsaare romaani kirjutas ja laskis Katku Villul end vines peaga vigaseks lasta, ja nii tundub see olevat ka praegu, kui peremehed tähtpäevadel autokolonnis naabrite juurde maksutulu tootma sõidavad (kuuldavasti on plaanis vabariigi aastapäeva protestimatka 20. VIII korrata).
Kui meie peamised maksumaksjad on tõepoolest Kõrboja Annad, sest mehed on kas haiged, haavatud või ei püsi niisama jalul, siis võiks neid ehk kujutada veidi iseseisvamatena. Praegu jääb kampaaniast mulje, et naise roll ongi altruistliku medõe oma raske töö sõjatandril, kus mehi langeb maksukoormuse all nagu loogu. Võib-olla on maksu- ja tolliameti kampaania pingutatult heroiline esteetika tõepoolest ainus viis tähelepanu saada, aga kardetavasti ei jõua see siiski sihtrühmani. Tõenäoliselt on just ühelt tööandjalt Eesti keskmisele alla jäävat põhipalka saavad lihttöölised need, kes annavad kõige korralikumalt oma pisku maksudena riigieelarvesse. Struktuurse palgalõhe uuringud lubavad arvata sedagi, et paljud neist on naised. Maksudistsipliini (või ka maksude optimeerimise), aga ennekõike tarbimisvalikute mõju maksulaekumisele on aga olulisem ilmselt pigem keskmisest enam teenivate kodanike puhul, kelle südametunnistusele ka maksu- ja tolliamet kampaaniaga nähtavasti koputada tahab.
Mil määral see õnnestub, sõltub aga kahest asjast. Esiteks kodanike teadlikkusest, kuidas riik üldse toimib ehk milliste maksude eest mida tehakse. Koolides on küll ühiskonnaõpetuse tunnid, aga tundub, et seal räägitu ununeb sama kiiresti kui matemaatikatunnis õpitu. Teine tegur on aga veelgi raskemini juhitav ja selleks on usaldus riigi vastu, sest „usalduseta pole ei valitsusel ega ka laiemalt riigi institutsioonidel legitiimsust,“ nagu tõdeb Külli Taro (ERR 6. VII).
Kahtlen siiski, kas sellised pisarakiskujalikud ersatstreilerid, nagu need Kõrboja Anna klipid, selle usalduse taastavad.