Festival „Hard rock laager“ 29. – 30. VI Vana-Vigala mõisapargis. Esinejad Crowbar, Lacuna Coil, I Am Morbid, Saille, In The Woods, Talbot, Taak, Must Hunt, Deceitome, Aghor jpt.

Vana-Vigala vanas mõisapargis peetav „Hard rock laager“ ehk HRL promob end juba pikemat aega pretensioonika lipukirjaga „Parim rahvas, raskeim muusika“. Julgen kinnitada, et need kaks positiivsete konnotatsioonidega ülivõrret, mis selles neljasõnalises määratluses sisalduvad, pole mitte korraldajate soovmõtlemine ja/või häbitu turunduslik vale, vaid teaduslik tõde, mis leidis korduvkatse meetodil tänavu osalus­eksperimendi korras tõestamist juba XVII korda.

Kümnenditaguse masu vapralt üle elanud HRL näib praegu elujõulisem kui kunagi varem ning tuleb igal aastal kohalike karvaste rõõmuks samasuguse vääramatusega kui nädalajagu päevi varasem jaanipäev kõigile ülejäänutele, kasvatades Raplamaal asuva Vana-Vigala asula elanikkonna arvu kaheks päevaks tavapärasega võrreldes vähemalt kümne­kordseks.

HRLi formaat on aastatega igas mõttes paika loksunud, korraldajatel (tänu ja respekt, Kaido Haavandi!) ei ole olnud vajadust hakata ehitama ümber süsteemi, mis toimib. Viimaste aegade ainsa suure muudatusena lisandus mullu programmile mõlemat festivali­õhtut rõõmu- ja mürarikkalt hommikusse saata aitav tantsutelk „Purgatoorium“.

HRLi eeskavas valitseb päris suur mitmekesisus. Ideaalis peaks ühel festivalil üles astuva 22 artisti hulgast midagi endale meelepärast leidma igaüks, kelle muusikamaitse ulatub nii ajaloolise kronoloogia kui ka tingliku „raskuse“ mõttes edasi klassikalisest heavy metal’ist. Ometi olin sarnaselt paljudele varasematele kordadele ka tänavu sunnitud isiklikust maitsest lähtuvalt tõdema, et sellelt suurelt „rootsi laualt“ oli sortimendi mõttes puudu kaks stiili, mis annavad igale metal-peole alati värvi ja särtsu: grindcore ja industrial.

Seekordne HRL erines kõigist eelmistest eelkõige selle poolest, et festivali esinejate nimekirja ülemine ots oli glamuursem kui kunagi varem. Mõlemale päevale oli pandud justkui kaks peaesinejat, kellest pool on endale nime teinud ka väljaspool metal-skeene underground’i. Lacuna Coil ja Parkway Drive viljelevad eelkõige raadio-metal’it ning võiksid nii oma kõlapildi kui ka tuntuse poolest esineda vabalt ka näiteks „Õllesummeril“.

Tunnistan, et minu kui alalhoidliku ning konservatiivse elitisti silmis oli tegu riskantse avantüüriga. Lacuna Coil ja Parkway Drive on toredad kollektiivid, kuid esindavad natuke teist subkultuuri kui see, mida HRLis seni pühitsetud. Kui neil kahel poleks olnud ajakavas kõrval ansambleid Crowbar ja I Am Morbid, võiksime väikest viisi rääkida HRLi paleepöördest.

Üleüldise kultuurilise nivelleerumise ajastul on „Hard rock laager“, see parima rahva ja raskeima muusikaga festival, suutnud seni väga edukalt säilitada oma identiteedi ja teravad nurgad, olnud eelkõige siseringiüritus, kuhu päris igaüht kohale ei meelitata ega oodata (nii näiteks pole seal kunagi esinenud kohalikud traadibändid, kelle juured, staatus ning kuulajaskond asuvad peaaegu täielikult väljaspool metal-skeenet: Terminaator, The Tuberkuloited, Shanon, Tanel Padar & The Sun jt; samal ajal on HRLis igal aastal üles astunud üks-kaks kodumaist punkbändi (tänavu näiteks taas Kurjam), kes toovad festivalile teistsuguseid saunde ja sõnumeid, ent mitte teistsugust publikut).

HRL peab pikemat perspektiivi silmas pidades ellujäämiseks kindlasti teatud määral ajaga kaasas käima, olema suunatud ühtlasi ka uuele põlvkonnale. Kiire ja täielik verevahetus oleks aga üritusele ülekantud tähenduses kindlasti sama surmav kui alkohoolikule ilma ülekantud tähenduseta.

Teadvustan endale ning tunnistan lugejale, et siinse segaselt artikuleeritud paranoilise manitsuskõne taga ei ole tõenäoliselt midagi tõsisemat kui minu sünniaasta (1975, btw) ning suutmatus ja soovimatus ajaga väärikalt kaasas käia. Lõpuks on kõik maitse asi: kellele ema, kellele tütar, kellele vanaema … Endalegi üllatuseks olen traadimuusika põlvkondade vahel oma eelistusi teadvustades sattunud ühtäkki gerontofiilide seltskonda.

Kohapeal läks aga nii, et kahe eelnimetatud ansambli lisandumine eeskavasse ei muutunud silmanähtaval moel festivali demograafilist olukorda ega kultuurilist sisekliimat: metalcore-hipsterite hordid jäid kas kohale saabumata või sulandusid märkamatult üldisesse massi. Lacuna Coil, kes kõlas laval raskemalt ja elusamalt kui stuudio­salvestustel, võeti vastu väga hästi. Parkway Drive aga nii neist endist kui ka korraldajatest sõltumatute logistikaprobleemide tõttu kohale ei jõudnudki. Ju siis polnud ikkagi määratud … Kus­juures ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes selle pärast meelt oleks heitnud ja/või piletiraha tagasi küsinud.

Seetõttu tõusis ootamatult, ent igati teenitult festivali teise päeva peaesinejaks igihaljas Crowbar. Maailmas on miljoneid traadibände, aga seni üksteist stuudioalbumit avaldanud Crowbar on üks neist vähestest, keda on vist võimatu kellegi teisega segamini ajada. See New Orleansi bänd, kelle kultuuriline DNA on suuresti sama, mis maailmakuulsal Panteral, kütab juba peaaegu 30 aastat isikupärast segu hardcore’ist ja sludge’ist, mida on tabavalt nimetatud ka doomcore’iks.

Crowbari muusika on ühtaegu sentimentaalne ja massiivne, selles puudub peaaegu täielikult agressiivsus. Kui „uussiiruse“ mõiste, mida kasutatakse tänapäeval palju teatud tüüpi moodsa dramaturgia ja teatri kohta, oleks olnud olemas juba 1990. aastate alguses, võinuks seda rakendada ka Crowbari loomingu määratlemisel. Ansambli lugude minavormis lüürika on selle mõttelisele subjektile kui autopsühhoanalüüs, milles täidavad freudliku diivani rolli muusika sügavad ja aeglased rifid.

28 aastat tegutsenud Crowbar jõudis Eestisse esimest korda esinema alles mullu märtsis, kui astuti üles Tallinna klubis Tapper – nüüd aastase vahega teine kontsert kohe otsa. Jõudsin juba mõelda, kas oleme seda üldse väärt. Tagantjärele tuleb tunnistada, et olime küll. Kuna festivalikontserdi kava baseerus rohkem vanal klassikalisel kataloogil (rohkem oli esil rütmikas hardcore-vundament) kui mulluse plaadituuri kontserdi oma (prevaleerisid uuemad ja uimasemad lood), tõmbas see käima Tapperis ära jäänud moshpit’i, mis oli korralik nii osavõtjate arvu, kehakaalu kui ka füüsilise kestvuse poolest.

Esimesel õhtul ootasin väga oma ammuse ja absoluutse lemmiku Morbid Angeli klassikalise koosseisu solisti ja bassimehe David Vincenti projektbändi I Am Morbid etteastet. Oma lugusid sel ansamblil ei ole, mängitakse üksnes Morbid Angeli esimese nelja albumi materjali, mida Morbidi praegune koosseis kontsertidel enam ei esita (vaid bändi nimilugu, mis kuulub samuti I Am Morbidi repertuaari, pärineb üle-eelmiselt albumilt).

Albumid „Altars of Madness“ (1989) ja „Blessed Are the Sick“ (1991) kuuluvad vaieldamatult inimkultuuri kõrgsaavutuste hulka. Sealsed saundid on aastakümnetega paratamatult pisut vananenud, kuid biidid ja rifid mitte – ning kontsert on suurepärane võimalus biitidele ja riffidele uus hingamine anda. I Am Morbid sai selle ülesandega suurel määral hakkama, ehkki on selge, et selle koosseisus ei ole sama kaliibri pillimehi kui Trey Azagthoth või Pete Sandoval.

David Vincent pole minu meelest tehniliselt eriti hea laulja, kuid tema hääl on super – viimasel ajal on ta seda peale death metal’i edukalt rakendanud ka kantrimuusikas. Paraku tõestas HRLi kontsert, et tal hakkavad kas vanusest või egomaaniast teatud ajaloolised faktid sassi ning kaotsi minema. Või usub ta tõesti, et tema uue ansambli minavormis määratlust sisaldav nimi kätkeb eneses mingit ontoloogilist tõde? Igatahes ei nimetanud Vincent kogu etteaste vältel kordagi ansambli Morbid Angel nime ning – mis veelgi murettekitavam – juhatas pala „Blessed Are the Sick“ sisse sõnadega „see on nimilugu minu teiselt albumilt“.

Ehkki see etteaste kannatas natuke liiga kiirete tempode ja kehva saundi all (ülevõimendatud trummid), oli vana kooli kärssadele tegu peaaegu religioosse kogemusega, mille mõju aitab loodetavasti elada õnnes ja harmoonias kuni järgmise HRLini, mil parim rahvas ja raskeim muusika Vana-Vigalas jälle kokku saavad.