Olles ise Nõukogude aja lõpul alustanud tollases Tartu riiklikus ülikoolis etnograafiaõpingutega, on mulle eesti etnoloogia Nõukogude periood juba ametialaselt huvi pakkunud. Antud distsipliinist puudub seniajani asjalik ajalooline ülevaade, olemasolevates kirjutistes vaadeldakse eesti nõukogude etnograafiat läbi lokaalse prisma.¹ On aga olemas ka teine dimensioon. Toomas Karjahärmil ja Väino Sirgil on õigus: Moskvast vaadates oli Eestis tehtav teadus osa Nõukogude teadusest ning see oli allutatud samadele reeglitele ja struktuuridele nagu igas muus Nõukogude Liidu osas tehtav teadus.² Ka etnograafia/etnoloogia ei olnud siin mingi erand.

Kontseptuaalne vundament Nõukogude ajal Eestis tehtavale etnograafiale-etnoloogiale rajati ammu enne ENSVd ja hoopis Venemaal. Nii paradoksaalne kui see ka pole, tuleb tagasi minna XVIII sajandisse, kui Peterburi Teaduste Akadeemiasse asus tööle Saksamaalt pärit ajaloolane ja geograaf Gerhard Friedrich Müller. See oli ajajärk, mil Vene impeerium üritas tundma õppida oma Uurali-taguseid alasid ja seda teostati interdistsiplinaarsetel ekspeditsioonidel. Selliste uurimisrühmade ülesanne oli kaardistada vähetuntud territooriume, leida uusi maavarasid ja kõige muu seas kirjeldada ka kohalikke rahvaid.

Asjaolude kokkusattumisel sattus Müller teise Kamtšatka ekspeditsiooni (1733–1743) meeskonda ning tema ülesanne oli just rahvaste eluolu ja kommete kirjeldamine. Juba enne reisile minekut koostas Müller kümnest punktist nimekirja, mida nimelt tuleb vähetuntud rahvaste puhul kirjeldada ja pikendas selle nimekirja hiljem 923 punktini. Nimekirja eesmärk oli olla abivahend ekspeditsiooni liikmetele, kes suundusid aladele, kuhu Müller isiklikult ei jõudnud. Peale selle, et suhteliselt vähetuntud Müllerit peetakse maailma esimeseks etnograafiks, on tema nimekirjad (mida vene teaduses tuntakse kui списки Миллера) nõukogude etnograafia metodoloogiline alustala – just nendel põhines eri rahvaste kultuuri ja majanduse koostisosade klassifitseerimine.³

Järgmine peatükk eesti nõukogude etnograafia ajaloos kirjutati 1920. ja 1930. aastail Nõukogude Venemaal. Eestist pärit saksa etnoloog Ulla Johansen on väitnud, et etnoloogia õnnetus oli see, et Karl Marx ja Friedrich Engels kasutasid oma töödes varajaste etnoloogide töid, eriti aga just Engels, kelle „Perekonna, eraomanduse ja riigi tekkimine“ põhineb suuresti ameerika etnoloogi Lewis Henry Morganil.⁴ Just sealt võttis Engels üle evolutsionistliku mudeli, mille järgi ühiskond ja majandus areneb primitiivsetelt vormidelt järjest täiuslikumateni, ehk siis ka Nõukogude ajast paljudele tuttav hierarhia kütid-korilased – põllumajandus-tööstus ja sugukondlik kord – orjandus-feodalism – kapitalism – sotsialism – kommunism.

Ajalooline materialism

Venemaal oli bolševike riigipöörde ajaks tekkinud juba soliidne etnoloogiateadus ja sellised nimed nagu Lev Šternberg või Vladimir Bogoraz olid ka välismaal tuntud nii oma uurimistöö kui ka teoreetilise panuse kaudu. Esialgu bolševikud etnolooge ei puutunud, vaid lootsid, et üliõpilaste riiklik selektsioon (eelistatud oli töölis-talupoeglik päritolu) muudab millalgi ka kodanlike teadlaste vaateid ja motiveerib üleminekut marksistlik-leninlikule käsitlusele. Seda aga ei juhtunud või oli see üleminek liiga aeglane.

Nõukogude teaduse alustalaks kuulutati 1920. aastail materialism ning lühikest aega kaaluti isegi võimalust muuta sotsiaal- ja humanitaarteadused hoopistükkis reaalteaduste abiteadusteks. Nii ei läinud, küll aga tugevnes surve kasutada ajaloolist materialismi ka etnoloogias ehk siis uurida „ühiskondlike formatsioonide“, eriti nende majanduse, muutumist ajaloolises perspektiivis. Sellest võitis ennekõike Bogoraz, kes kasutas oma uuringutes ajaloolist perspektiivi ja võttis arvesse ka uuritavate rahvaste elualade geograafilist ja klimaatilist eripära.

Kõik oleks võinud minna ilusasti, kui Stalin poleks pärast Lenini surma teatanud, et Venemaal kestab ikka veel klassi­sõda. Etnoloogid sattusid kohe löögi alla, kuna nende uurimismeetodid ei olnud piisavalt marksistlikud. Peamine süüdistus oli tõrjuv suhtumine Nikolai Marri teooriasse.⁵

Marr oli gruusia päritolu lingvist, kes töötas materiaalse kultuuri ajaloo akadeemias ja oli leiutanud uue keelte päritolu teooria. Tema teooria kohaselt käib keele areng mitte algkeelte hilisema jagunemise kaudu, vaid vastupidi, keelte ühinemise kaudu, kuni maailmas valitseb üks ja ainus kommunistlik keel.

Olemasolevad keeled sidus Marr nende rääkijate tootmisviisiga ehk siis keel oli marksistlikus mõttes pealisehituse osa. Marri teooriad ei olnud erand. Tol ajal kavandas terve plejaad bolševistlikke teadlasi nõukogude inimese peatset sündi. Selleks oli vaja ainult muuta inimeste kultuuri ja mõtlemisviisi. Kui geneetikud vastu vaidlesid, väites, et inimese muutumine kestab tuhatkond aastat, olid nad asetanud enda löögi alla ja kokkuvõttes jõuti geneetika keelustamiseni Nõukogude Liidus.⁶

Kodanlik libateadus

1932. aastal toimus Moskvas ülevenemaaline arheoloogia ja etnograafia konverents, kus etnoloogia (analüütiline teadus kultuuridest) kuulutati kodanlikuks libateaduseks. Alles jäeti etnograafia, mis tegelikult on materjali kogumise meetod dokumenteerimise ja osalusvaatluse kaudu. Etnograafia ja arheoloogia said nüüd ajaloo abiteaduseks ning nende eesmärk oli koguda materjali, et „päristeadused“ saaksid nende abil uurida ja kinnitada ühiskonna marksistliku arengu „objektiivseid“ seadusi, lähtudes ajaloolise materialismi kontseptsioonist. Seetõttu said etnograafia peamiseks uurimisobjektiks majandus ja sugulussidemed, milleks see jäi kuni Nõukogude aja lõpuni. Paradoksaalselt päästis etnograafia elu hiljem Stalin ise, teatades 1946. aastal ilmunud kirjas „Proletaarne revolutsioon“, et bolševistliku ideoloogia üks alustalasid on solidaarsus rõhutud ja koloniaalikkes rahvastega. Selle tulemusel suundus nõukogude etnograafia aur nüüd nn primitiivsete rahvaste uurimisele ja seda peamiselt kabinetitingimustes, kirjeldades ja analüüsides muuseumidesse kogunenud materjale.

See oli raamistik, kui pärastsõjaaegses Tartu ülikoolis võeti ette etnograafia reformimine marksistlik-leninistlikest kaanonitest lähtudes. Esimesena tuli õpetamine üle viia ajaloolise materialismi vaimu ehk vaadelda rahvaid lähtuvalt evolutsionistlikust skaalast. Etnoloogia nimetati ümber etnograafiaks ja allutati esialgu arheoloogiateaduskonnale, hiljem aga ajalooteaduskonnale, nagu see oli terves Nõukogude Liidus. Arheoloog Harri Moora, tolleaegne dekaan, seisis raske ülesande ees: kust võtta õppejõude? Oskar Loorits ja Gustav Ränk olid läände põgenenud, Ferdinand Linnus hukkunud ning Moora oli enam-vähem üksi.⁷

Karjahärm ja Sirk kirjeldavad, et tuli sobituda struktuursete muudatustega. 1946. aastal asutati Eesti NSV Teaduste Akadeemia, mille ühiskonnateaduste osakonnale allutati ERM. Teaduste akadeemia alluvusse koondati teadustöö, ülikool pidi rohkem keskenduma õpetamisele. Viidi sisse teaduste kandidaadi ja doktori (vastab saksa habilitus’ele) tiitel, kusjuures viimast sai kaitsta ainult Moskvas ja vene keeles. Ka professori tiitlit pidi nüüd Moskvas kaitsma. Selle tagajärjel vananes doktorite kaader märgatavalt: see tiitel sai elutöö krooniks, mis saavutati enne pensionile minekut.

Esimene suunda andev etnograafide konverents toimus Tartus juba 1945. aasta juulis ja 1947. aastal ilmus ka esimene pärastsõjaaegne Eesti Rahva Muuseumi Aastaraamat. Aastaraamatust olid välja jäetud paguluses elavate teadlaste tööd, küll oli seal aga Nõukogude Liidu esietnograafi, NSV Liidu TA etnograafiainstituudi direktori Sergei Tolstovi artikkel „Etnograafia ja nüüdisaeg“, mille autor oli juba varem avaldanud „Sovetskaja etnografias“, Nõukogude Liidu tähtsamais etnograafiaajakirjas. Kõige muu seas annab autor ka juhtnööre, kuidas käsitleda etnogeneesi. Nimelt tekkivat suured rahvad väikeste rahvaste ühtesulamisel – idee, mis eesti etnograafides kõigi eelduste järgi külmajudinaid esile kutsus.

Võrreldes sõjaeelse eesti etnograafiaga olid kontseptuaalsed muudatused fundamentaalsed. Esiteks tuli etnograafidel otsida ja leida klassivõitlust. Teiseks pidi lähtuma evolutsiooniteooriast, lahterdades kultuure enam- ja vähem­arenenuiks. Ning lõpuks käsitles nõukogude etnograafia rahvaid passiivsete organiseerimata rühmadena, kes ühel heal päeval enese üllatuseks avastavad, et nad on vahepeal sulandunud suurema rahva sekka. Et põhialused ka selgeks saaksid, selle eest hoolitsesid Moskvast ja Leningradist pärit õppejõud, kes – johtuvalt Eesti õppejõudude kroonilisest puudusest – sõjajärgsel ajal Tartu riiklikus ülikoolis etnograafiat õpetasid.⁸

1949. aastal tegi üks vene juhtivaid etnograafe Nikolai Tšeboksarov reisi läbi Baltimaade ning leidis kolleegidega suheldes nende vaadetes mõningaid kodanlike teooriate igandeid. Et neid igandeid korrigeerida, toimus 1949. aastal Moskva-Tartu ühisekspeditsioon, mille eesmärk uurida kolhooside asutamise ja sundkollektiviseerimise positiivset mõju eesti kultuurile jäi saavutamata. 1950. aastal toimus Moskvas Baltimaadele pühendatud etnograafide konverents, kus samuti tehti uutele kolleegidele selgeks, et edaspidi peavad nad rohkem rõhku marksistliku etnogeneesi uurimisele. Üks selle väljundeid oli Peip­si-äärse ala intensiivne uurimine, et tuvastada eesti laene vene kultuuris ja vastupidi. Need uurimistööd pidid tõestama, et ajaloolisel materialismil on õigus: sarnase majandusega rahvad hakkavad tasapisi sulanduma.

Rahvusteadus

Kui nüüd vaadata Nõukogude perioodil üllitatud eesti etnograafide töid, siis ühelt poolt oli tegemist rahvusteadusega, mis eksisteeris etteantud ideoloogilistes ja struktuuuri raamides. Iseloomulik on näiteks see, et sõna „kultuur” asemel hakati kasutama sõnu „eluolu“ ja hiljem „olme“. See on sellepärast, et sõnad kultura ja kulturnost tähendavad vene keeles ennekõike tsiviliseeritust elik moodsaid elutingimusi, hariduse kättesaadavust ja ajakohast meditsiini.⁹ See, et uurimisfookus liikus ajaliselt XIX sajandi lõppu või XX sajandi algusesse, haakus väga hästi Eesti Vabariigis aktuaalne olnud vanavara kontseptsiooniga.¹⁰ Selline käsitus oli teatud vastupanu vorm, kuna sotsialistliku linna- või kolhoosikultuuri uurimine ei olnud Eestis kunagi populaarne. Teisalt, sellega tegeleti terves Nõukogude Liidus, sest selline oli akadeemilises toiduahelas etnograafide roll. Võib-olla enamik eesti etnograafe oma uurimistöö ajaloolise materialismi raamistikku isegi ei teadvustanud, sest see oligi see, millega etnograafid tegelesid. Seega ei tekkinud mul tudengina üldse küsimust, miks peame tegelema taluehituse, rahvarõivaste ja põllutööriistade uurimisega. Lihtsalt niimoodi asjad käisidki!

Nii on Aliise Moora tööd Eesti „ajaloolistest etnograafilistest piirkondadest“ ühelt poolt katse vältida palju politiseeritumat oma kaasaja kultuuri uurimist ja seda võib vaadata kui katset talletada ning kontseptualiseerida traditsioonilist eesti kultuuri. Teisalt on siin tegemist marksistlik-leninistliku lähenemisega kultuuri mõistele, kus ajaloolis-etnograafilised piirkonnad taandati majanduslik-kultuurilisele tüübile, mis omakorda defineeris, kui kaugel sotsialismist on antud ühiskond inimkonna evolutsioonilisel arenguredelil. See lähenemisnurk oli ka seotud stalinistlik-leninistlik-marksistliku loosungiga „Vormilt rahvuslik, sisult sotsialistlik!“, ning pidi andma tõestuse, et hoolimata sotsialismi pidevatest töövõitudest säilitasid Nõukogude Liidu rahvad – ajutiselt – oma kultuuri, et siis ühel heal päeval sulanduda ühtseks nõukogude rahvaks. Ants Viirese uurimisreisid Leedusse, Valgevenesse ja Lätisse, et koguda võrdlevat materjali regede ja vankrite ehituse kohta, olid tingitud samasugusest raamistikust – tootmisvahendite seostamine marksistliku pealisehitusega.

Etnograafia kujunes suurelt osalt kabinetitööks, kus vajalik materjal tuletati tihti lavastuse kaudu – nii on kauaaegse ERMi direktori Aleksei Petersoni ja minu kauaaegse etnograafiaõppejõu Arved Lutsu dokumentaalsed jäädvustused kalapüügist Pärnu lahel, korvipunumisest või haabja tegemistest lavastused, kus rahvarõivastes inimesed pandi etteantud töid tegema. Sellest vaimust kantud on ka Petersoni raamat XIX sajandi maarahva elust, kus peaaegu kõik illustratsioonid on samuti lavastatud etnograafiamuuseumi tingimustes.¹¹

Ruumipuudusel ei saa siin arutleda näiteks selle üle, miks eestlased Nõukogude perioodil vene keeles peaaegu üldse ei avaldanud, kuidas ei tõestatud ära eesti ja vene rahva sulandumist või kuidas olid Lennart Mere dokumentaalfilmid põhjarahvastest kaudselt seotud stalinistliku ideoloogilise pöördega ja „liialdustega mahajäänud Arktika rahvaste sundkollektiviseerimise“ poliitikas. Peab meeles pidama aga seda, et tolleaegses on koos nii kohanemine kui ka vastupanu, nagu ka Karjahärmi ja Sirgi sellest ajast rääkiva ülalviidatud raamatu pealkirjas.

1 Aet Annist, Maarja Kaaristo, Studying Home Fields: Encounters of Ethnology and Anthropology in Estonia. Journal of Baltic Studies, 2013. 44(2): lk 121–151.

2 Toomas Karjahärm, Väino Sirk, Kohanemine ja vastupanu. Eesti haritlaskond 1940–1987. Argo 2007.

3 Han F. Vermeulen, Before Boas. The Genesis of Ethnography and Ethnology in the German Enlightenment. 2015, Lincoln and London: University of Nebraska Press. Han F Vermeulen, Gerard Fridrikh Miller (1705–1783) i stanovlenie etnografii v Sibiri. Герард Фридрих Миллер (1705–1783) и становление этнографии в Сибири. Problemy istorii Rossii, 2008. 7: p. 177–198.

4 Ulla Johansen, Die Ethnologen und die Ideologien. Das Beispiel der estnischen Ethnographen in der Sowjetzeit. Zeitschrift für Ethnologie, 1996, lk 181–2002.

5 Yuri Slezkine, The Fall of Soviet Ethnography, 1928–38. Current Anthropology, 1991. 32(4), lk 476–484.

6 Loren Graham, Science in Russia and Soviet Union. Cambridge University Press, 1993.

7 Indrek Jääts, Marleen Metslaid, Eesti etnograafia ja eesti rahvuslus. Keel ja Kirjandus, 2018. 1-2: p. 118–136. Ulla Johansen, Die Ethnologen und die Ideologien. Das Beispiel der estnischen Ethnographen in der Sowjetzeit. Zeitschrift für Ethnologie, 1996, lk 181–2002.

8 Ants Viires, Muunduv rahvakultuur. Etnograafilisi uurimusi. Eesti Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut 1993.

9 Joachim Otto Habeck, Thank You for Being: Neigh­borhood, Ethno-Culture, and Social Recognition in the House of Culture, in Reconstructing the House of Culture. Community, Self, and the Makings of Culture in Russia and Beyond, J.O. Habeck and B. Donahoe, Editors. 2011, Berghahn: New York, Oxford. Lk 55–75.

10 Aimar Ventsel, Eestlane ja esimese Eesti Vabariigi etnograafia. Sirp 20. IV.

11 Aleksei Peterson, Eesti maarahva elust XIX sajandil. Atlex 2006.