Sõjamasinatest geopoliitika lahinguväljadel internetiga varustatud kodutehnika ja isesõitvate autodeni – tehnoloogia osakaal igapäevaelus kasvab mühinal. Selle tohutu muutuse varjus on lihtne kaotada silmist suurem pilt, sellega seotud vaimne ja metafüüsiline mõõde. Tehisintellekti arendamine võib olla uus, ent lugu ise vana, lausa aegade alguseni ehk esimese revolutsioonini tagasiviidav, kui Aadam uhkusest paradiisi aias langes, pimestatuna valelubadusest keeldu ületades jumalaks saada. Tegemist ei olnud sooviga (hea ja kurja tundmise puust süües) teada saada, teadmisi või teadust omandada, vaid katsega selle abil võim haarata, vahetada loomulik kord omaenda kujundatu vastu.

Tänapäevale lähemalt, XVI sajandi Prahast pärineb lugu Golemist. Selle antropomorfse olendi kutsusid ellu kabalistlikke loitse lausunud rabid, ent said tulemuseks hingeta olevuse. Heebrea keeles tähendab golem vormitut, midagi lõpetamata. XIX sajandil astus kirjandusareenile Frankenstein, tolleaegne Prometheus nagu Mary Shelley teose alapealkiri vihjab, osundades samanimelisele kreeka mütoloogia titaanile, Zeusi vastu mässu tõstnud inimeste sõbrale, kes pärimuste kohaselt (nt Ovidiuse „Metamorfoosid“, millest kirjanik inspiratsiooni oli saanud) inimese loomises osales. Teine lugu Prometheusest käib Zeusilt inimkonnale tule varastamise kohta ning sel on seos siinsega, kuna tuld pidas osa kreeklasi sümboolselt mõistuse või meele vasteks; ühtlasi kujutab lugu revolutsioonilist võimu haaramist. Ja Shelley koletis kuulutabki Frankensteinile mässumeelselt: „Sa oled mu looja, aga mina sinu isand –­ kuuletu!“

Selliste näidete varal on liigselt keskendutud hüpoteetilisele stsenaariumile, kus tehisaru võtab üle ja nõuab allumist nagu Frankensteini nimetu koletis. Lõpuks on tähtsam aspekt inimesest kui loojast või jumalast. Nagu Golemi ja Frankensteini koletise tehniline külg võib oma lihtsuses õõnestada loo sügavamat moraali, esineb oht, et tänapäeva kõrgtehnoloogiline progress omistab liigse tõsiseltvõetavuse nõrgale metafüüsikale, mis saadab praegusi ettevõtmisi. Nii võib juhtuda, et ununeb kõige algus ja lõpp, a ja o, ning asemele seatakse sihitu binaarne ühtede ja nullide jada, mis kõik aga sugugi nii süütu ei ole, nagu võib paista, kuna ette võetud tegevusel on siiski eesmärk, ainult et mitte kooskõlas asjade loomuliku korraga.

Futurist ja transhumanist, tehis­intellekti pioneer ning Google’i peainsener Ray Kurzweil usub, et aju saab pöörd­projekteerida ja mittebioloogilises üksuses kopeerida. Ja eks inimesed, kes usuvad, et mõistust saab arvutil reprodutseerida, et mõtlemine on komputatsioon, kipuvad kujutama aju arvutina (ja inimest masinana), lõpuks võivad aga parimal juhul jõuda neuronite käitumise kopeerimiseni mittebioloogilisse objekti, jõudmata sammugi lähemale mõistuse mõistmisele.¹ Teravmeelsemalt tabab märki tänapäevast nõrka metafüüsikat kritiseeriva professor Edward Feseri lugu jonnakalt autovõtmeid lambiposti alt otsivast joodikust, kes arutleb, et see on otsimiseks parim koht, kuna seal on valge.² Mõtlemisega sarnaste ilmingute empiiriline uurimine ei tohi tähendada, et see on ainus viis mõistust või meelt tudeerida.

Tehisintellekti rajamisel mängib keskset rolli küsimus inimesest endast, tema teadvusest ja ajust, mõistusest ja hingest. Need on inimeseks olemise keerulised põhiküsimused. Siinkohal ei saa ammendavalt lahti seletada teoloogia, filosoofia, psühholoogia ja neuroteaduse nii kohatisi kattuvusi kui ka erinevusi. Siiski peaks tõdema, et antiik- ja keskaja mõistelise ruumilisuse asemel kipub tänapäeval valitsema terminoloogiline üheplaanilisus. Mõistus, aru, meel, intellekt, intelligentsus, ratsionaalsus – kõik pannakse, vähemalt argipäevas, ühte patta, keha, eeskätt aju, ja hing samuti, justkui keerukaks, ent siiski mehaaniliseks kellavärgiks.

Ununenud on võtmetähtsusega kreekakeelne mõiste: nous ehk põhimõtteliselt mõistus, inglise reason, saksa Vernunft. Nous kujutas kosmilise korra põhjust, mis eksisteerib iseseisvalt või milles ainult hing saab osaline olla.³ Nous võimaldab mõista seda, mis on tegelik ja tõene. Inimesel on võime astuda kooskõlla nous’iga, mille ladina vasteks võib pidada intellectus’t, mis omakorda pärineb verbist intelligere ehk sõna otseses tähenduses (millegi) vahel valima. Nii osundab intellekt õigele valikule, võimele tõest osa saada, olles sedasi kooskõlas nous’i omandatavusega, mis ei ole automaatne kaasnevus, kuna inimene saab seda eirata või takistada.

Kristlikus õigeusu traditsioonis kirjeldab nous hinge võimet Jumalat tunda, kusjuures lisaks nous’ile ilmestavad inimhinge logos ja meeletaju ning kokku kujutab psühhosomaatiline tervik mikrokosmost, kogu loodust. Ühtlasi on inimene hingelt loodud Jumala näo järgi ning sedasi peegeldab Jumala kolmainulisust nous’i, logos’e ja vaimu kaudu. Kristlikus läänes paljuski skolastiline lähenemine eristab hinges intellekti ja tahet. Osa õigeusklikke ütleks, et lääs on sedasi minetanud nous’i mõiste ja et sealt ongi alguse saanud hilisem lääne ateism ja mehaanilis-materialistlik inimkäsitlus. Ometi, isegi kui nt Aquino püha Thomas nous’i sõna ei kasuta, on inimene tema meelest suuteline Jumalat ja tõde ära tundma, olles seega ikkagi noeetiline.

Eks muidugi ajaga omandavad terminid uusi varjundeid, ent tänapäevane segadus ja lame ühetasandilisus osundab juba tõesti muutunud maailmapildile. Kitsendatud ratsionaalsus või mõtteprotsess on aina enam taandatud (keerukaks) komputatsiooniks, kus valdavaks on saanud enesekeskne subjektiivsus. Nüüdseks on (lääne) psühholoogias jõutud peamiselt kahe suunani: dualism ja materialism. Ent ei ühelt poolt Descartes’i ning talle järgnenud keha ja hinge või aju ja psüühika dualism ega teisalt neile vastanduv materialism ei ole suutnud ümberlükkamatult tõestada oma teooriate õigsust. Tehnoloogia ja ajuteaduse kiire areng on üha enam rakendatud materialismi vankri ette, kuigi lõpuks on küsimus metafüüsiline ja empiiriliselt ei ole kuidagi võimalik tõestada mateeriat kõige alusena – rakendada vankrit hobuse ette. Seevastu uusaegne dualism ei suuda veenvalt vastata küsimusele, kuidas mittemateriaalne ja aineline suhestuvad.

Eelmainitud professor Feser pakub võimaliku lahenduse, kus peaks minema tagasi hülomorfismi (kreeka hyle – mateeria ja morphe – vorm) ning uusajal alusetult hüljatud formaalsete ja sihtpõhjuste juurde (Aristotelese nelja peamise põhjuse seas, millest kaks ülejäänut on materiaalne ja tegevuspõhjus). Vormi ja mateeria suhe toimib formaalse põhjuse kaudu, lahendades sedasi kartesiaanliku dualisti keha ja hinge või aju ja mõistuse suhestumise probleemi, milleks tegevuspõhjusest ei piisa.⁴ Feseri pakutud käsitusel on pealegi see eelis, et on täielikult kooskõlas ajuteaduse tehniliste edusammudega. Sedasi võiks nõustuda kokkuleppelise tehisaru mõistega, kui jutt käib keerukast masinast, inimesest paremini malet mängima programmeeritud arvutist või nn autonoomsetest relvasüsteemidest. Vastu tuleb olla puudulikku metafüüsikat saatvatele valejäreldustele, mis ei tulene empiirilisest vaatlusest, vaid on ainelisele mõõtmele meelevaldselt lisatud.

Arvutiteaduse kõrgeima ehk Turingi autasu pälvinud kunagine masinõppe eestvedaja Judea Pearl on nüüd samuti tunnistanud, et tehisintellekti arendamise hälve seisneb puudulikus intelligentsuse mõistmises. Masinate süvaõpe ei olevatki nii eriliselt muljetavaldav. Arvutil jääb puudu kausaalsuse, teisisõnu, põhjuslikkuse mõistmisest. Pearl aga usub, et arvutitele saab ja peab seda õpetama ning et küllap masinad vaba tahteni jõuavad.⁵

Oluline on see, mida miski loomupoolest on. Arvuti, mis on programmeeritud näima teadvusel või vestlust pidama – või tunduma vabast tahtest tegutsevat –, ei tee seda kuidagi rohkem loomupoolest kui õhku visatud kivi loomupoolest lendab.⁶ Suurepärase teadlase, ent nõrgema metafüüsiku, Alan Turingi nüüdseks temanimeline test ei seisnenud algselt selles, kas arvuti mõtleb, vaid kas ta võib näida mõtlevat. Descartes’i cogito, ergo sum hakkas juba nägema välja midagi nagu: „ma arvan, et sa mõtled, seega sa oled“.⁷ Laias laastus mehhanistlik maailmavaade hülgas immanentse teleoloogia – põhimõtteliselt kaasaantud sihistatuse, teisisõnu põhjuslikkuse – ja ka substantiivse ning aktsidentaalse vormi mõiste (nt taimel on substantiivne vorm, taskukellal aga mitte; viimast, nagu ka arvutit, iseloomustab aktsidentaalne vorm). Seega on samuti vale intelligentse disaini teooria, mis kujutab Jumalat justkui kellameistri või programmeerijana. Kui nii oleks, ei mõtleks me ise rohkem kui taskukalkulaator, kuid reaalselt tegeleb aritmeetikaga arvutaja, mitte arvuti, s.t viga seisneb arvamises, nagu oleks loodu, sh mõistus, sarnane inimese meisterdatud objektidega.⁸ Ingliskeelne artificial intelligence ehk tehisintelligentsus kujutab vahest paremat vastet kõnealustele keerukatele masinatele kui eestikeelne tehisintellekt, kuna intellekt seostub noeetilisusega, mida arvutil kindlasti ei ole.

Lähtudes unustatud metafüüsikast, võib veel osundada erinevusele fantasmide ehk vaimu- või kujutluspiltide ning mõistete vahel, mis XVIII sajandil Berkeley ja Hume’iga juba ühte sulasid ning valdavalt tänapäevalgi ajuteadlaste ja tehisaru arendajate tähelepanuta jäävad. Kui kontseptsioon on tõeliselt universaalne – nt kolmnurga mõiste, mis kehtib eranditult iga kolmnurga kohta –, siis vaimupilt tähendab tajutava objekti esitust. Kolmnurga kujutis, kui sellele mõtleme, on kindlate omadustega – nt võrdkülgne või täisnurkne, aga mitte mõlemat korraga. Mida see tähendab? Ainelisest mõõtmest jääb puudu universaalsus. Loomad, nt delfiinide mimikri ja ahvid, isegi suudavad teatud mõttes üldpilte moodustada ja sedasi käituda pealispindselt inimesesarnaselt, kuid ka nemad ei suuda universaalseid mõisteid hoomata ega abstraktselt mõelda. Veelgi enam, lõpuks ikkagi ei välju Kurzweili mõistuse mustrite tuvastamise teooria ja mustrituvastamise mehhanismid – mida on küll omajagu edu saatnud, nt näo­tuvastustehnoloogia vallas – fantasmide ja kujutiste mõõtmest. Vaimupiltidel on teatav üldistusaste, ent puudu jääb tõelisest universaalsusest. Mustrituvastusmoodulites või moodulite süsteemis, olgu kui tahes keerukad, ei esine mingit universaalset referentspunkti, tõelist mõistet.⁹ Siin võiks naasta nous’i juurde ja tuletada meelde, kuidas nii antiigis kui ka kristluses mõistetakse inimese suutlikkust võtta omaks tõeliselt universaalset, tuvastada endast kõrgemat ja teha valik – orienteerida end ülalt lähtuva ja kõrgemalt seatud korra järgi.

Niisiis ilmneb vastuolulisus, kuidas materialistlik-mehhanistlik maailmavaade esmalt välistab inimeses kõik, mis ei ole taandatav ainelisele, muudab inimese masinaks (nagu pakkus juba XVIII sajandi keskpaigas La Mettrie teoses „L’Homme Machine“), ainult et seejärel masinast inimene teha. Järgneks üheks sulandatud inimmasin või tehnokimäär; veel samm ja ongi: deus ex machina! Uus- ja nüüdisaegse inimese Jumalast kaugenemise pahupool kujutab endast paradoksaalsel moel valejumalate kummardamist, olgu iidoliks inimene ise või tema leiutatu. Miks see oluline on? Jumalik mõõde on niivõrd relevantne just kontrolli ja võimu aspektist. Jumala vastu mässu tõstnud inimene võibki uskuda, et tema loodu ühel päeval samaga vastab ning leiutaja kukutab. Aga tegelikult ei võta masinad üle; eks ikka inimesed ise suurenda oma subjektiivset kontrolli tehnika kattevarjus. Sest masinate mäss eeldab, et aparaadile, keerukalt konstrueeritud mateeriale, on võimalik anda nous või intellekt ja tahtevabadus. Ometi ei ole ühtegi loogilist argumenti ega empiirilist tõestust, kuidas see võimalik peaks olema. Ütlused nagu „täna me seda ei mõista, aga kes teab, kuhu progress jõuab“ ei pea paika. Selline enda arvates valgustatud, ent tegelikult pime usk ei oma nous’i kaudu sidet tõelisega. Nii seisame transhumanistliku maapealse paradiisi asemel silmitsi programmeeritud ühiskonnaga, kreeka tragöödiast saab katarsiseta düstoopia ja enamik peab tõenäoliselt leppima virtuaalreaalsusega, millel tegelikkusega pöördvõrdeliselt vähem pistmist on.

Kas kirjeldatud ohud realiseeruvad, on üks asi, ent oluline on märkida, et nende peamine esilekutsuja ei ole tehnoloogiline progress kui selline, vaid just nimelt puudulik metafüüsika ja võimujanuline mässumeelsus: inimese soov Jumal kukutada, ise jumalaks hakata ja luua uusi pseudojumalusi.

Autor avaldab isiklikke, mitte ameti­alaseid arusaamu.

1 Ari N. Schulman, Why Minds Are Not Like Computers, The New Atlantis 2009: 46, 68.

2 Feseri blogipostitus, Accept no imitations, 13. II 2015.

3 Stephen Menn, Plato on God as Nous (1995, St Augustine’s Press, The Journal of the Histroy of Philosophy): 14–15; ja Menn, Arsitotle and Plato on God as Nous and as the Good, The Review of Metaphysics 45 (1992): 555–556.

4 Feser, Philosophy of Mind: A Beginner’s Guide (Oneworld, 2006): 220–223.

5 Kevin Hartnetti intervjuu Judea Pearle’iga, Quanta Magazine, 15. V 2018.

6 Feseri blogipostituses Accept no imitations, 13. II 2015.

7 Schulman: 54, 56.

8 Feser (2016): 460–464. Feser, Formal Causes, Teleology, and Computation in Nature, Nova et Vetera 14 (2016): 492–493.

9 Feser, Kurzweil’s Phantasms, First Things (aprill 2013).