Mart Laar, ÄRATAJAD. Eesti ajalooarhiiv, 2005, 496 lk.

Üks võimalus teadusliku raamatu selgroo leidmiseks poes riiulite vahel ja püsti seistes ehk siis sõna otseses mõttes stante pede on vaadata isikunimede registrit. Kolleegidest on Mart Laar kõige sagedamini maininud kahte nime: need on t?ehh Miroslav  Hroch ja eestlanna Ea Jansen. Nimetatud olid omavahel head tuttavad, võib-olla isegi sõbrad, mõttekaaslased igal juhul.  Kuna Jansen oli meil esimene Hrochi n-ö populariseerija, toetudes ka ise oma rahvusajaloolistes töödes Hrochi antud metoodikale, siis on Laari raamatu ?Äratajad. Rahvuslik ärkamisaeg Eestis 19. sajandil ja selle kandjad? selgroog leitud. Hroch, kahtlemata.

Lühidalt neile, kes kuulevad seda nime esmakordselt: Hrochi rahvuslike liikumiste periodiseeringus vastab A-faas meie eelärkamisajale, kui rahvuslikku asja ajasid mõned üksikud entusiastid ajendatuna kas etnograafilisest või filosoofilisest huvist.  Faas B on rahvusliku agitatsiooni faas, mis vastab meie ärkamisajale ja kus kandvaks jõuks on madalama haridustasemega, kuid eelmisest põlvkonnast märksa arvukam aktivistide kiht, kes ajab rahvuslikku asja isikliku kirega.  Ning lõpuks C-faas, mis vastab rahvusliku liikumise jõudmisele väga laiadesse hulkadesse ehk siis rahvuse sünnile.  Hrochi antud periodiseering püüab seletada-kirjeldada just Austria-Ungari ning Vene impeeriumi ?rahvuste vanglatesse? aheldatute ärkamisi.

Laari mõistmiseks on teoreetilises osas vaja veel eristada Herderi ja Hegeli seisukohti. Herderi järgi on rahvus ettemääratus, see on midagi kõrgemalt poolt antut ning sellisena unikaalne. Rahvus on olemas aegade hämarusest: kõrgem jõud võib panna ainult talle teada põhjusel rahvuse unustama oma olemasolu, aga ta võib ka saata äratajateks nimetatud inglid (näiteks Kauksi Ülle ja Merca, kes äratavad aegade hämarikku ulatuva Ugandi rahvuse sajanditepikkusest unest).

Hegeli järgi on rahvus ühiskondlik-poliitilise arengu tulemus. (Kauksi Ülle ja Merca pole sellisel juhul inglid, vaid natsionaalsest ideest haaratud aktivistid, kes oma tegevusega loovad just praegu entiteeti, mida ürituse õnnestumisel hakatakse nimetama ugalasteks). Kuna hegellikult vaadates on arengutase erinev, siis jagunevad ka rahvused n-ö rohkem ja vähem väärtuslikeks, või pigem siis elujõulisteks ning hääbumisele määratuteks. XIX sajandil tõmmati piir kümnemiljonilise rahvaarvu juurde: kes jõudis oma rahvuskehandi ?mahukusega? selle numbrini, sel oli piisavalt ressursse oma rahvuskultuuri ning -teaduse loomiseks.

Riskin väita, et meil õilmitsev rahvuslus on herderlik. Ühe ajaloolaseharidusega ideoloogi kinnitusel võib rääkida eesti rahva (rahvuse) olemasolust juba Rooma impeeriumi päevil. Kui ajada Lauri Vahtre mõtterida piinliku lõpuni, peab tunnistama Laari raamatu esimese poole täiesti tarbetuks. Kui oleme rahvusena olemas, sest oleme olemas, siis milleks veel teoretiseerida?

Laari ?Äratajaid? lugedes panin ma kollase kleepsu 218. lehekülje vahele, kirjutades juurde, et sellest kohast algab raamat tegelikult. Seda ei teinud ma küll mitte herderlusest kantuna, vaid sel lihtsal põhjusel, et raamatu esimene pool on n-ö soojenduseks põhiteemale. Raamatu pealkirja kohaselt on põhiteemaks ikkagi need inimesed, keda nimetatakse äratajateks. 218. leheküljel algabki IV peatükk ?Rahvusliku liikumise aktiiv?. Jõudnud 308. leheküljele, panin raamatu vahele uue kleepsu küsimusega, kas ei alga raamat hoopis V peatükist ?Kes olid äratajad??. Kolmas kord ilmus tüütu kleeps 372. leheküljele alapeatüki ?Üksikisiku rahvuslikku ärkamist mõjutanud teguritest ärkamisajal? algusesse. See on nüüd see, mida raamatu pealkirjas on lubatud, jõudsin ma lugejana otsusele. Kaheksa lehekülge hiljem algab Laari teose kokkuvõte. Raamat saab läbi. Kokkuvõte ise on aga hea. Selle Laari teose puhul võib eelnenu ära jätta ning piirduda kokkuvõtte tähelepaneliku läbivaatamisega. Kindlasti tuleks kiigata ka ?Summary? all seisvat teksti. Ingliskeelne kokkuvõte on jõhvikas omaette.

Võib-olla olen ma liiga kvalifitseeritud lugeja, teemast omal ajal üleküllastunud ja nüüd veidi tülpinud. Võimalik. Laari raamatu lugemise mõnu ei jäänud siiski tulemata. Laari käsitlus läheb vana head sissetallatud rada pidi, mis on pooleteise sajandiga trööbatud maanteelaiuseks. Laar on teepeenrale pannud helendavad postid ning uuendanud teekatte valged triibud. Muidu on kõik omane ja tuttav: samad augud-muhud, mis jäävad alles isegi siis, kui juba eeläratajate tallatud tee kaetakse asfaldiga. Teel tatsajat saadab lakkamatu äratundmisrõõm. Mingil hetkel saabub isegi sportlik hasart, kas see põline jonks on ka kusagil alles. Ja näe ? ongi!

?Uuelt põlvkonnalt tulid mitmed rahvusliku liikumise suuremad algatused, näiteks Eesti Kirjameeste Seltsi loomine. Innukalt püüti eestlastele nende ajalugu tagasi anda (minu esiletõste ? A. H.), iseäranis ergastavat mõju avaldasid C. R. Jakobsoni ?Isamaakõned? ja J. Hurda ajalookäsitlus ?Pildid isamaa sündinud asjust?. Suuresti aitas rahva mälu taastada (minu esiletõste) see, mida Hurt tegi ajaloolise pärimuse kogumisel ja teadvustamisel? (lk 129). Kui XIX sajandil püüti eestlastele ajalugu tagasi anda, siis millal ja kes selle ära võttis? Selgitan. Aastatel 1941(44) ? 1991 üritas nõukogude võim eestlastelt ajalugu ära võtta, vähemalt senist, ?õiget? ajalugu, asendades selle ?vale? ajalooga. Hävitati või peideti erifondidesse EW ajal trükitud teoseid, õhiti mälestusmärke, kasvatati koolilapsi uues vaimsuses, kirjutati kunagist omariiklust halvustavaid raamatuid ja vändati mustavaid filme. Nüüd aga küsigem: millised eestluse ajalooteadvust kandvad artefaktid olid hävitatud XIX sajandi keskpaigaks? Mingi omamaine ja -meelne kroonika näiteks? Kas oli meil õhkulastud akropol või maalt pagendatud valitsejadünastia? Ei olnud. Rahvuslikku vaimu kandnud artefakte kirjalike allikatena või kultuurimälestistena polnud. Kuidas sai midagi tagasi anda, kui see midagi tuli esmalt sõna otseses mõttes luua?

Edasi. Jakobsoni esimeses isamaakõnes on Faehlmannist inspireerituna esitatud Kaljuvallas asunud muinaseesti jumalate panteon: peajumal Vanemuine, kunstide jumal Ilmarine, trikser Lämmeküne, jahijumal Vibolane. Jakobsoni arvates olnud muinaseestlased samas monoteistid, sest uskusid ühte Jumalat. Neil olnud omad kuningad, kes põlvnesid Kalevite soost. Kuningad elasid kantsides. Peate neid XIX sajandi muinasaja illusioone Jakobsoni kõnedest ise lugema, rohkem pole neid siin vaja korrata. Ma nüüd ei saagi Laari tekstist aru, kas ta peab ajaloo tagasiandmisest või mälu taastamisest rääkides silmas neid luulusid. XIX sajandi ideoloog Jakobson võis neid illusioone heauskselt kunagi tegelikult olnu pähe jutlustada, nimetades seda siiralt mälu taastamiseks. Ent XXI sajandi Eesti ajaloolane Laar? Ei mõista. (Hüva, vastuse, vähemalt kaude, annab Laar sada kolmkümmend lehekülge edasi.)

See oli armsuseni tuttava augu näide. Aga Laari värskendatud rahvuslikul maanteel on ka ?pesulauaks? nimetatud kurrustusi. Soomlaste ärataja Yrjo Sakari Koskise kohta saame leheküljel 110 teada, et 1882. aastani kandis ta perekonnanime Forsman. (Lisan enda poolt, et täielik nimi oli tal Georg Sachris Forsman, emakeeleks mõistagi rootsi keel, ent kuna mees ütles rootslusest lahti, siis on ta läinud ajalukku soomlasena.) Lätlaste ärkamisele pühendatud  alalõigus (lk 120) loeme, et ajalehte Balss toimetas ?rahvuselt sakslane, kuid püüdlustelt lätlane Alexander Waeber?. Kuna Koskise kohta Laar ei ütle, et ta olnuks ?rahvuselt roots, kuid püüdluselt soom?, nii nagu ta siiski Waeberi kohta ütleb, järeldan mina siit, et rahvusliku kuuluvuse määratlemisel on Laarile oluline nimemaagia. Rahvusliku liikumise aktiivile pühendatud peatükis (lk 240) kirjutab Laar ent järgmist: ?Kui Juhanson lähtus rahvuse kindlaksmääramisel kuulumisest Eesti Üliõpilaste Seltsi ja eestipärasest nimest, siis P. Hännil on
kriteeriumiks olnud eesti päritolu?. Aga mis on siiski Laari enda kriteerium, kas nimi ja organisatsiooniline kuuluvus või päritolu? Autor ei ütle seda.

Lk 256: ?Kogu Rosenplänteri tegevusajal oli tema lähimaks abiliseks? Torma kihelkonnas Lohusuus eestlasest köstri pojana sündinud, kuid ennast sakslaseks pidav Otto Wilhelm Masing.? Aga Laar ise, peab ta Masingut eestlaseks või sakslaseks? Kas veri või tahe määrab tema arvates rahvuse? Lk 267: ?Eelärkamisaja eestlastest köstrite ja koolmeistrite rahvuslust ei maksa üle hinnata. Pea kõigi kodudes oli suhtluskeeleks saksa keel?

Samas oli vaadeldava koolmeistrite ja köstrite põlvkonna side oma rahvaga niivõrd tugev, et nende lastest kasvas mitu rahvusliku liikumise juhti.? Ma nüüd jälle ei saa aru esimeses lauses kõlavast manitsusest midagi üle hinnata tunnustuse valguses, mis kõlab järgnevas lauses. Ja milline indikaator on ikkagi keel? Määrab see rahvuse või ei määra?

Lk 275: ?Siiski ei saa mitte kõiki tolle põlvkonna koolmeistreid veendunud rahvuslasteks lugeda. 1863. aasta EÕS-i küsitlustulemustest selgub, et enamik neist ei määratlenud end veel eesti koolmeistritena, vaid kasutas endiselt ?ma-rahva? nime?? Küsigem selle peale, kas talupoegade seisusest ?maa-rahvas?, s.t rahvustunde-eelne entiteet, ei olegi identne ideoloogilise eestlusega. Kas siit järeldub, et inimene muutub eestlaseks siis ja ainult siis, kui ta ennast voluntaristlikult määratleb?

Hurda abikaasa Eugenie (Jenny) Oetteli kohta loeme leheküljelt 349: ?Siit sugenesid ka Jenny hilisemad tülid Hurda sõprade naistega, samuti oma miniatega, keda ämm, ehkki ta ise rääkis eesti keelt suurte raskustega, ei pidanud piisavalt eestimeelseteks.? Ja nüüd jonksutamise lõpetuseks tõdemus leheküljelt 366, kus peatüki ?Äratajate kujunemist mõjutanud tegurid? avalõigus Laar tunnistab: ?On jäänud lahtiseks, millest sõltus äratajate kujunemine, kes või mis mõjutas neid tegema otsust olla eestlane. Seda teaduslikult uurida pole lihtne.?

Nii see on. Ning on ilmselge, vähemalt siinkirjutajale, miks pole seda teaduslikult uurida lihtne. Sest see, mida Laar teeb, ei ole teadus. Asi pole Laaris. Asi on selles, et nn ajaloosteadus on samasugune pseudoteadus nagu psühholoogia või filosoofia.

Ent ma ei kahtle, et Laar teab siiski, kes on eestlane ja kes mitte. Teab kaemuslikult. Vaadakem küsimust, kuidas suhtestusid talupojad ärkamisaega. (Laar hindab ruraalset maailma rahvusliku asja ajamisel kõrgelt, ehkki samas kuidagi järjekindlusetult: võrrelge lehekülgi 251, 297, 307). Aga loeme siinkohal siiski kaemuslikkuse selgitamise näitena leheküljelt 221, kus kritiseeritakse Hrochi talupoegade rolli vähendamise pärast: ?See tuleb sellest, et Soome rahvusliku liikumise kõige massilisemat ning just talupoegade kantud algatust, rahakogumiskampaaniat soomekeelse gümnaasiumi asutamiseks pole Soomes piisavat uuritud, mille põhjuseks omakorda on nimetatud liikumise arhiivi hävimine 1944. aasta sõjatules.? Sama väide esineb Laaril ka leheküljel 110.

Seletamaks, mis mind selles lauses häirib, kirjutan järgmised väited: eesti talurahva osa Hansa-aegses Venemaa salakaubanduses pole piisavalt uuritud, sest Narva ordulinnuse arhiiv müüdi XIX sajandi alguses kohalikule heeringakaupmehele pakkepaberiks; eesti soost ülikute osa Liivimaa konföderatsiooni poliitikas pole piisavalt uuritud, sest Liivi ordu arhiiv hävis XVII sajandi lõpus Stockholmi kuningalossi põlemisel. Kui lugeja küsib, et kust ma üldse tean, mis nendes hävinud arhiivides oli; et kuidas ma üldse saan nende sisule toetudes vihjata teatud lünkadele meie uurimistöödes, jään ma ?teadusliku? vastuse võlgu. Aga mul on kaemus. Ja sellest piisab. Kaemused olid juba õndsal Faehlmannil, Jakobsonil, Juhan Luigal, Jüri Uluotsal. Kaemused on meie Lauri Vahtrel. See pole halb. Kaemused on tore asi. Ainult ärgem nimetagem nendel põhinevat vaimutegevust teaduseks.

Mart Laar on kirjutanud suurepärase raamatu. Igasugu irooniata on see öeldud. Seal on põhjalikku statistikat, on ülimalt põnevate tegelaste lühielulugusid, on väärtuslikke andmeid. Ent mitte see ei tee tema raamatut tänuväärseks. Laar fikseeris rahvusliku mõtte hetkeseisu A.D. 2005. Au ja kiitus selle eest.

P. S. Juhtusin paar kuud tagasi kuulama Klassikaraadiost Laariga tehtud põhjalikku vestlust ?Äratajate? aineil. See oli väga huvitav jutt. Minu meelest erines Laari jutustatu kirjapandust tunduvalt. Klassikaraadio stuudiosse kutsutud Laar ei vantsinud nagu mõni väsinud skolaar mööda rahvuslikku maanteed, ta hõljus selle kohal vaba kotkana. Miks küll peab kirjapandu jutustatust nii palju erinema?