Tallinna Kammerorkestri hooaja lõppkontsert 3. V Tallinna Filharmoonia Mustpeade maja valges saalis. Dirigent Risto Joost, solist Hugo Ticciati (viiul). Kavas Carl Philipp Emanuel Bachi sümfoonia Es-duur Wq. 179, Erkki-Sven Tüüri viiulikontsert „Angel’s Share“ (esiettekanne) ja Wolfgang Amadeus Mozarti sümfoonia nr 41 C-duur „Jupiter“.

Erkki-Sven Tüür on märkinud oma viiulikontserdi „Angel’s Share“ ehk „Ingli osa“ kohta: „Teatavasti kaob aastate jooksul viski küpsemisel tammevaati pandud vedelikust ca 2% per aasta. Selle käigus kaotab jook oma toorevõitu maitse- ja lõhnaomadusi, õilistudes samaaegselt vaadipuu toimel sealt pärit väärikate ja naudingut pakkuvate nüanssidega. Kadunud vedeliku kogust kutsutaksegi ingli osaks. Mulle meeldib mõelda, et me isiksustena küpsedes peaksime aegamööda samuti teatud mittevajalikest omadustest lahti saama, loodetavasti aitavad meid selles ka meie kaitseinglid …“

Tallinna Kammerorkester on vaadis laagerdanud 25 aastat, kaotanud selle aja jooksul toore maitse ja rikastunud kõiksugu muusikaliste nüanssidega. Kaugemas minevikus maitsebuketti lisandunud tõrvasemad noodid on ammu lahtunud ja vähemaks pole midagi jäänud, küll aga on laienenud tegevusväli ja juurde tulnud repertuaari. Seda tõestab hooaja lõpukava, kus sai kuulda nii uudisteost kui ka paduklassikat, autoriteks Carl Philipp Emanuel Bach, Erkki-Sven Tüür ja Wolfgang Amadeus Mozart.

Uudisloomingu esitatavuse statistika on karm: suurem osa lükatakse pärast esiettekannet kohe kalevi alla, väike protsent jääb aga kontserdikavades pendeldama, kujunedes asjaolude soodsa kokkusattumise korral ehk isegi soosikrepertuaariks. Kõige paremini läheb muusikal, kus on tabatud nüüdisaja väljendusvahendeid ja meelsust, kuid milles on piisavalt tuttavlikku, et sobituda hõlpsasti kontserdielu harjumuste ja tavade raamistikku.

See, et Erkki-Sven Tüüri viiulikontsert sattus kavas igati klassikalisse seltskonda, võis olla küll juhus, ent joonib alla siiski ühe väga olulise omaduse. „Ingli osa“ on instrumentaalkontsert selle sõna klassikaliselt mängulises tähenduses. Ülesehituseski võib hea tahtmise korral tajuda klassikalise instrumentaalkontserdi kolmeosalist kiire-aeglane-kiire jaotust, ehkki loomulikult kõrvalepõigete ja sideosadega. See kestab ligikaudu 22 minutit. Glissando’dena üles-alla käänduv materjal settib peagi rütmiaktiivseks ja sünkoobirohkeks osaks, vahepeal rahunetakse uuesti maha, seejärel aga võetakse finaali jaoks tuurid üles. Löökpillidel on kontserdis küllalt oluline roll, kuni selleni, et kohati saavutatakse peaaegu kõrval­solisti või sekundeerija efekt, millesarnast võib täheldada ka näiteks Carl Nielseni klarnetikontserdis (väike trumm) või Dmitri Šostakovitši klaverikontserdis nr 1 (trompet). Puhkpillideta esituskoosseis rõhutab kõlaühtsust ja loob head eeldused solisti ja orkestripartiide põimimiseks. Vormiselgus ja mänguvõtete kokku­hoidlik värvikus, mis avanes solist Hugo Ticciati mängus igati, tagavad kontserdile küllap kindla koha Tüüri loomingu krestomaatilisemas osas.

Suhtumine C. P. E. Bachi ja tema muusikasse on aja jooksul pendeldanud drastiliselt, nii nagu see on võimalik vaid õhtumaise kultuuri ühe märgilisema helilooja võsukese puhul. Loomulikult võib nimetada teisigi XVIII sajandi heliloojaid, kelle omaaegne kuulsus on hiljem mõneks ajaks tuhmunud ja siis uuesti elule puhutud, ent C. P. E. Bachi puhul on põhjused eriti kõnekad ja peaaegu religioosse tagapõhjaga. Esimesed Johann Sebastian Bachi ja tema poegade biograafid nägid Emanuelis vana dünastia viimast esileküündijat, kes läks küll moodsat rada, ent kandis oma suure esivanema pärandit siiski südames, nagu kohusetundlikule pojale kohane.

XIX sajandi teisel poolel, sedamööda, kuidas Johann Sebastian muusikaliselt kanoniseeriti (seotuna loomulikult tolle ajastu üldisemate saksa kultuurilis-poliitiliste püüdlustega), muutus aga suhtumine C. P. E. Bachi põhjalikult: ustavast, ehkki veidi isepäisest järglasest, kellena teda varem oli kujutatud, sai nüüd pujään, kui mitte lausa Johann Sebastiani omakasupüüdlik mahasalgaja. Üks iseloomulikumaid ja levinumaid kujundeid selle tõlgenduse teenistuses on olnud poolanekdootlik lugu „Fuugakunsti“ trükiplaatidest. Pärast esimest väljaannet pani C. P. E. Bach trükiplaadid müüki, XIX sajandi lõpu tõlgendajatele ei jäänud aga märkamata, et kuulutuses mainib ta nende kaalu. Nii sündiski lugu, kuidas ta olevat müünud oma isa kontrapunktimeisterlikkuse ülimaks tõendiks peetud teose trükiplaadid vanametalliks, selle asemel et need reliikviana tallel hoida. Niisuguse üleastumise eest tuli teda loomulikult tõrvas ja sulgedes veeretada.

Olgu trükiplaatidega kuidas on – C. P. E. Bach on kirjutanud paljugi niisugust, mida on lihtsalt võimatu mitte armastada. Tema muusikas on teatavat kahevahelolekut, mis tekib siis, kui uus on haardeulatuses, ent siiski veel kättesaamatu: mõttelend kulgeb ettearvamatut ja habrast rada, muusikaline süntaks nõtkub vaba fantaasia tiivalöökide all. Võib-olla köidabki Emanueli muusika just seetõttu, et temas on kehastunud seesama otsiv ja raame lõhkuv vaim, mille järele januneme praegusaja uues muusikas, küll selle erinevusega, et kui meie tavatseme kõnelda eksperimendist, siis C. P. E. Bachi ajal oli kõige alus Empfindung – tundmus, sentimentaalsus, kapriis.

Kontserdiolukorras puutub noorema Bachiga kokku harva, mistõttu esitus­ootused on kujunenud ennekõike salvestiste põhjal. Sümfoonia Es-duur Wq. 179 salvestistest üks mõjusamaid pärineb muide Berliini vanamuusika-akadeemia orkestrilt (Akademie für Alte Musik Berlin): just niisugune üliaktiivne ja tingimusteta täpne mäng nagu nende plaadil paneb selle muusika elama. TKO on Joosti ajal püüdnud vanamuusika interpretatsioonis jõuliselt kanda kinnitada, ent jäänud siiski laia ampluaaga muusikaliseks multitööriistaks, kes mähkub ajastu esitusstiili niipalju, kuipalju instrumentaarium seda võimaldab. Mõnevõrra elavam lähenemine poleks olnud mõeldamatu, seda aga mitte tingimata tempo, vaid pigem artikulatsiooni mõttes. Kontserdi teist poolt sisustanud Mozarti „Jupiter-sümfoonia“ tekitas ajahüppe tunde. Viimati õnnestus seda Tallinnas kuulda neli aastat tagasi, kusjuures esitajad olid … TKO, Joost ja klaves­siini taga continuo’ga ametis loomulikult Reinut Tepp. Tõsi, kontserdipaik oli tookord Estonia kontserdisaal, mitte Mustpeade maja. Mida niisugusest kokku­sattumusest järeldada? Küllap seda, mida tavatsetakse öelda kõigi asendamatute kohta: kui TKOd ei oleks, siis tuleks ta kas või välja mõelda.