Kumus on avatud Linda Kaljundi ja Tiina-Mall Kreemi kureeritud uurimuslik näitus „Ajalugu pildis – pilt ajaloos“, mis käsitleb erilise rõhuga rahvuslikku ja/või riiklikku identiteeti loovaid kunstiteoseid, nn peavoolukunsti. Ehk pakub põgusa ülevaate politiseeritud narratiivide representatsioonist eesti kunstis. Kuigi näitus on – kellele salakavalalt kutsuvalt, kellele mõneti kimbutavalt – mähitud sinimustvalgesse sümboolikasse, pakutakse seal hulga värskeid mõtteid. Näitusel eksponeeritud teosed on parimate tavade järgi kontekstualiseeritud ja seal on ruumi pateetilistele rahvuslust konstrueerivatele teemadele nagu Kalevipoeg, Jüriöö ülestõus jne, mis tihtipeale hea maitse alla mahtuda ei taha. Hästi liigendatud väljapanek paistab silma mitme õnnestumisega rahvusvahelises kunstiajakirjanduses #MeToo laines tekkinud diskussioonide taustal, kus muuseumid on sunnitud püsiekspositsioonides seksistlikke teoseid ümber kontekstualiseerima, sest olevik nõuab minevikule päevakohasemat rõhuasetust.*
Mida kaugemad perioodid ja kunstnikud, seda kontrastsemaid nihkeid on kuraatorid julgenud välja tuua. Rahvusliku ärkamise ajal avastasid estofiilidest baltisakslased, et nad on maarahva koloniseerinud ja hakkasid eesti rahvust ristisõdadest saati uinunud neitsina kujutama. Mõnedki XIX sajandi baltisakslased hakkasid muinasjuttude ja piltide kaudu romantiseerima kristluse-eelset omakultuuri, mis on puutumata XIX sajandi pahedest. Sellise narratiiviga tellimuse sai ka esimeseks eesti kunstnikuks peetud Johann Köler, kelle praeguseks hävinud maalil „Ärkamine nõidusunest“ (1864) tuleb 300 aasta pikkusest nõidusunest hõbehalliks läinud neitsi kirstust välja, tõugates kirstukaanelt maha mumifitseerunud ristirüütli raudrüü. Säilinud repro meenutab kohmakat rokkplaadi kujundust, aga näitlikustab ka, et juba XIX sajandil ei sobinud imb kõige metafooriks ja mõjus illusioonide loomise asemel neid õõnestavalt.
XIX sajandi rahvuslikud metafoorid laenati tihti lääne kunstist, mis tõestab, et rahvuslus pole struktuurilt sugugi lokaalne, vaid vastuoluliselt rahvusülene süsteem. Nii asendaski XIX sajandi lõpul igihalja neitsi kujundi Kalevipoeg, kes alguses oli nõtke ja praeguses mõttes isegi naiselik, kuni talle leiutati turskete viikingite macho’lik väljenduslaad. Nii oligi eestluse ärkamise kuju kord tugev ja sõjakas mees, siis jälle imikuga ema, kelle viljakusel ei tule lõppu. Kalevipoja kõrvale ilmusid Tasujad Jüriöö ülestõusu ja Mahtra sõja päevilt. Seda kaanonit Nikolai Triigist, Eduard Wiiraltist, Kristjan Rauast skitseerides jõutakse näitusel väga kõneka ja sisuka vastuseni kaua õhus olnud küsimusele, kuidas vaadata praegusest perspektiivist Evald Okase nõukogude sotsialistlikku ideoloogiat käsitlevat kunsti?
Evald Okase küsimus on läbivalt poleemiline, sest tema maalidel vahelduvad naisaktid sõjatandrite ja nõukogude propagandaga. Viimasel kümnendil oli Okase väljapanekute põhirõhk pigem paljastel naistel, sest see kujund sobis taasiseseisvunud Eesti peavoolu üpriski hästi. Seda võib näha tema muuseumis Haapsalus, viimasel tagasivaatenäitusel Tallinna Kunstihoones olid isegi toolidele tissid maalitud. Okas oli väheseid eesti kunstnikke, kes teenis riigimeelse kunsti loomisega välja koha Nõukogude Liidu Kunstide Akadeemias, mis omakorda avas talle riigipiirid ja tema (postkasti) kaudu saabus Eestisse hulk teavet lääne kaasaegsest kunstist.
Kunsti- ja ajalooteadus aga lubab meil mõnevõrra distantseeruda kunstnike poliitilisest ja seksuaalsest sättumusest või nendele hinnangute andmisest ning vaadata teoste esteetilist kvaliteeti ja sisulist sõnumit kui omaette nähtust. Okase fenomen seisnes pikka aega propaganda taustal maaliprobleemide ja -kompositsioonide lahendamises, nagu oleks ideoloogia midagi iseenesestmõistetavat. Tema edevate sõduritega maalide sisuline ebaveenvus kombineerituna maalitehnilise väljapeetusega pidi ilmselt mingis mõttes andma märku kunstniku autonoomiast. Samas propageerisid Okase teosed ühemõtteliselt nõukogude sõnumit ja näitasid nõukogude okupatsiooni eestlaste vabastamisena kui ajaloolist saatuse tahet vms. Evald Okase teostes õhkub nii massistseenide komponeerimise kui maastikuvormide maalimise nautimist.
Kristina Norman on võrreldes kunstiajaloolaste-kuraatorite hoiakutega olnud oma uurimuslikus teoses – performance’is ja videos Okase paraadpannoost 1987. aastal Maarjamäel avatud ajaloomuuseumis – märksa julgem esitama küsimusi kunstniku kui kodaniku kohta. Kas Evald Okas, kes sai pannoo eest palju raha, oli ahne oportunist, isekalt ükskõikne mees, kes eiras võimu tähendust, et ainult värvidega tegeleda, või oli ta veendunud kommunist? Milline neist meile praegu kõige sümpaatsem tundub? Millisel hetkel kaob kunstniku kui inimese ja tema kunsti ühiskondliku rolli erinevus? Kellele kuulub see privileeg täna?
Küsimusi sellel näitusel jätkub ja õnneks ka programmi, kus nende üle pikemalt mõelda. Zygmunt Bauman kirjutas 2012. aastal XX sajandi maailmasõdade vahelisel perioodil alanud vaimsest interregnum’ist ehk erinevate võimude, ideoloogiate, kordade vaheajast, mis on lääne kultuuri mõnda aega pingestanud. Ajaloo kui distsipliini rahvusteaduseks kujundamine oli rahvuslike autoritaariate kuldaja kõrvalnähtus ning pahatihti sattusid uurimistulemused rahvusliku autentsuse manipulatsiooniks. Vahetult enne Donald Trumpi valimist USA presidendiks painas siiani ulatuva läänemaailma inimesi perspektiivitus, apoliitilisus, võimetus luua midagi rahast suuremat. Viimasel aastal aga on toimunud nihe: paljud inimesed on sunnitud mõtlema ka teistest väärtustest. Kultuur, mida kõikjal ohustavad ressursikärped, on muutunud tähenduslikuks. Tahetakse võtta ja võetaksegi jõulisemaid seisukohti ning mineviku läbikammimine praegu formeeruvate moraalinormide valguses tundub tuleviku tarvis märksa perspektiivikam ja põnevam kui olevik, kui ei teata veel eilse tähendust homsest vaadatuna.
Me ei tea täna, kas 2043. aastal tähistatakse Jüriöö ülestõusu 700. aastapäeva, sest 1943. aastal instrumenteeriti see tähtpäev NSVLi propagandamasinas mustvalgeks sakslaste vastasuseks, kuigi iga Eesti ajaloosündmus on olnud mitmetahulisem. Nii nagu oli kunstnikke, kes uskusid kommunismi nõukogude varianti, olid ka vapsid, sotsid, liberaalid, baltisakslased, juudid ja rootslased, kes siin elasid ja midagi tahtsid. Nende soovide muster on mitmeti tõlgendatav ja demokraatia kui mõiste avardamiseks tuleb ka neid tõlgendusi avalikes diskussioonides ehk kultuuris välja pakkuda. Võibolla on 25 aasta pärast Hannah Arendti mõte rahvuste poliitikast piisavalt kinnistunud ja sõjakaid müüte pole enam vaja? Võibolla on siis mõni nüüdiskultuuri motiiv kujunenud tulevikumoraali tugisambaks, kindluse andjaks, et tulevikuinimesed saaksid ennast grupina näha?
* Eriti hea ülevaate nendest aruteludest pakub Elvia Wilk, The Grammar of Work. – Frieze, 23. III 2018 https://frieze.com/article/grammar-work