XIV Eesti kammerkooride festival 13. – 14. IV Tartus. Konkursi žüriisse kuulusid Tero-Pekka Henell (Soome), Ints Teterovskis (Läti), Aarne Saluveer, Pärt Uusberg ja Allan Vurma.

Olen alati oodanud kevadisi päikesetulemisi. Peale nina taeva poole mõnulemise tekitavad need vajaduse ka kraamimise, arvepidamise ja suurpuhastuse järele: päikese käes pole ju lubatud ühtki tolmurulli ega porist saapajälge. Lapsena sai koos vanaemaga ette võetud suurpuhastus sahvris, kus minu hooleks jäi moosipurkide riiul. Oli vaja teha rehnutti, millist moosi talvel enim söödi, ehk oli mõni purk läinud lõhki ja moos hallitamagi – kõiksugu asju oli talvega ette tulnud.

Samasugust rehnutirõõmu tunnen alati ka kooride kevadiste konkursside saabudes. Alles märtsi alul laulsid naiskoorid teineteise võidu kilulinnas, äsjasel künnipäeval oli Tartus vabariiklik kammerkooride festival. Kolmes kategoorias võttis mõõtu 17 koori: neli elujõulist ja tulevikku vaatavat koolikoori, kaheksa koori laulis B-kategoorias ja viis A-kategoorias. Festivali üldvõitjaks kuulutati Elleri tütarlastekoor (dirigendid Külli Lokko ja Kärolin Orav).

Väga õpetlik kuulamine oli. Igal kooril oli nii omamoodi nägu, et pole varem säärast tähele pannudki. Kes laulis mustalt, siis põhjalikult, kes nautis end laval, siis põhjalikult, kes libastus kavaga, siis põhjalikult, kellel ei pidanud vokaalne võimekus vastu, siis samuti põhjalikult.

B-kategooria kooride üldine tase oli (kui mitte arvestada paari erandit) suhteliselt ühtlane. Kuna kohustuslik laul oli Erkki-Sven Tüüri „Kui vaikivad kõik tuuled“ ning reglement nõudis ka mõne Veljo Tormise heliteose esitamist, siis väga palju muud sinna kõrvale ei mahtunudki. Oli riskialtimaid programmi ülesehitajaid, kes julgesid kavas kõrvutada karakterpalu või muusikat laiast ilmast. Oli ka neid, kes esinesid samas tuuris turvaliselt õngitsedes. Teadagi, jänes šampanjat ei joo!

B-kategooria koore iseloomustades teen kõigepealt sügava kummarduse: iga koor nautis laval olekut omal moel, keegi ei esinenud tuimalt ega ükskõikselt. Inimesed, keda ühendab kooris laulmine, jagavad laval nii sõpruskonda kui ka vastutust, ja kui muusikat tehakse veel tehnilise üleolekuga materjalist, on tulemus imetlusväärne. Olgugi et siin-seal on mõnikord karvase hääleseade, ebatäpse intonatsiooni või kohmaka lavasarmi pärast vajakajäämisi – üldpilt on siiski hea ja piisavalt elujõuline. B-kategooria üllataja oli Viljandimaa kammerkoor – väga ilus vokaal (hääleseadja Triin Ella), musikaalne esitus ja emotsionaalse käega külalisdirigent Killu Rikker. Oma kategooria võitjaks krooniti vähem kui kaks aastat tagasi Karin Kuulpaki juhatusel tegutsev noortest ambitsioonikatest lauljatest koosnev kammerkoor Encore – väga hingekosutav ja südi sooritus.

Kui B-kategooria koorid rõõmustasid mind kui ühesuguste korkidega mahlapurgid vanaema sahvris, siis A-kategooria koore kuulates oli tegemist hoopis muuga: see oli nagu tuumakate karakteritega gigantide heitlus, mida publik hinge kinni pidades jälgis. Kohustuslik laul oli Ester Mägi „Pieta“ ning analoogselt B-kategooriaga pidid nemadki esitama Tormise muusikat. Nimetatute ümber olid kõrgema kategooria koorid üles kurrutanud ka mitmekülgsed kavad, mis vastasid igati konkursi põhiolemusele – hetk nüüd ja praegu.

A-kategooria koore oli lust kuulata. Kaks aastat tagasi kammerkooride festivali grand prix võitnud Tartu ülikooli kammerkoor laulis tuntud headuses, kuid ülikoolikoori hirm ja õnn seisneb alati tema kiiresti vahetuvas lauljaskonnas. Eks mingil määral seetõttu (arvatavasti) ka sobimatu akustika ja mõningate ebamugavuste kokkulangemisel kõik soovitu täies mahus ei realiseerunud. Kammernaiskoori Sireen esinemises võis veel aimata jälgi hiljutisest külalis­dirigendist, nende esitus oli aga igati mõtestatud ja lavaliselt veenev. Kammerkoori Helü rabe algus jäigi paraku esinemise eskordiks, lisaks olid neil ka suured häälestusprobleemid. Selle kõrval rõõmustas kõrva Elleri tütarlastekoor oma veatu intonatsiooni, voolitud vokaali ja detailse fraseerimisega. Viimasele saan ehk kinda visata vaid ühes: nimelt ei ole ma kuulnud Tormise „Kanarbiku“ lõpp­akordi nii mõjus-metsistunult kui Tiia-Ester Loitme oskab koorist välja vajutada, aga see on juba ääremärkus. Elleri tütarlastekoor oli ilus ja vaieldamatult konkursi parim koor ning nad olid võitu igati väärt.

A-kategoorias laulis veel üks koor, Georg Otsa nimelise Tallinna muusika­kooli naiskoor (dirigent Ksenija Grabova), kes pälvis oma kategoorias esikoha ning tekitas sellega siinkirjutajas väga palju vastakaid tundeid. Olulisim põhjus oli Tormise interpretatsioon. Kui noor Tormis oma uue helikeelega kooride juurde tuli, siis oli tema suurim missioon loomuliku hääle otsimine. Tormis otsis terviklikku, lahustumatut. Koorid-koorijuhid taipasid alles tüki aja pärast, mida ühiselt otsiti. Kas seesama loomulikkus ei ole ka üks Tormise muusika fenomene?

Otsa kooli naiskoor koosneb poolproffidest, isegi kolmveerandproffidest. Lisaks partituurile peaks neil olema ka kontekst. Kuidas siis saab juhtuda, et Tormist lauldakse kui Bach-Gounod’ „Ave Mariat“? Selline kollektiivne stiili­viga õppeasutuses, kus koolitatakse tulevasi Tormise muusika interpreete-koorijuhte? Arusaamatu! Ja sellist räpakust Lembit Veevo imelise tsükliga „Kullerkuppude aegu“, nagu kuulsin Otsa kooli naiskoorilt, pole ma vist kunagi varem kohanud. Jah, muidugi on Grabova emotsionaalne koorijuht, ja ei teagi, mis on konkursil parem, kas timmitud produkti reprodutseerimine või tõeliselt läbitunnetatud esitus. Siiski on just eriala peatsetele spetsialistidele (vähemalt minu silmis) kõrgendatud ja usun, et ka õigustatud ootus: neist saavad ju koorimuusikapõllu järgmised külvajad-lõikajad.

Vabariiklik mõõduvõtmine on täiesti möödapääsmatu õppeplatvorm nii kuulajatele kui ka osalejatele ning – nagu ütles ka Tero-Pekka Henell konkursi lõppedes – järgmist kooriproovi alustab konkursi seljatanud koor aste kõrgemalt.

Noh, nagu vanaema sahvriski sai mõni moos pidupäeva ootuses kõrgemale riiulile tõstetud.