EMTA lavakunstikooli „Richard³“, autor William Shakespeare, lavastaja Jan Teevet, kunstnik Freda Purik, valguskunstnik Karolin Tamm, videokunstnik Maria Elisaveta Roosalu, helikunstnik Kirill Havanski. Mängivad XXVIII lennu üliõpilased Steffi Pähn, Ingrid Margus, Joosep Uus, Johannes Richard Sepping ja Ursel Tilk ning Ene Järvis. Esietendus 10. III Paide muusika- ja teatrimajas.

Pole just tavaline, et Eestis saab teatrihuviline vaadata Shakespeare’i näidendi kahte erisugust lavastust, mille esietenduste vahele jäi vähem kui kuu. Veelgi enam – et seda võib teha lausa ühes ja samas teatrimajas. Hästi, Jan Teeveti lavastuse – selle esietenduse ajalt pisut hilisema – kodulava on Paide muusika- ja teatrimaja, kuid kindlasti ei ole juhuslik, et nende Tallinna külalisetendus anti Vene teatris, kel endalgi on „Richard III“* hiljuti lavale jõudnud.

Õhus on Richardit, mis muud, või seda, mis teeb selle näidendi mingites olukordades ja ärevatel aegadel paeluvaks ning sunnib ikka ja jälle käsitlema kurjuse ja võimu teemat. Peale nende tandemteemade positsioneerib Teeveti lavastus end kriiside konteksti, mis meid tänapäeval igal pool mitmesuguses avaldumisvormis ümbritsevad. Mingis mõttes küsitakse lavastuses, kus on taluvuse piir, kui kaua on võimalik püüda kannatlikult mõista nähtusi, millele ei saagi olla mõistlikku seletust.

„Richard III“ on pikk näidend ja harva kantakse see ette täies pikkuses. Loos on palju (ajaloolisi) kõrvaltegelasi ja igasugu aadlimehi, kelle omavaheline suhe on praegusele vaatajale segane ning roll põhiloo edenemise seisukohast ebaoluline. Teevet ja tema meeskond on lavastuses läinud loo voolujoonelisemaks lihvimise teed. Lavale ilmuvate tegelaste hulka on kärbitud ja säilitatud need, kelleta Richardi mahhinatsioone näidata ei saa.

Mõnevõrra on muudetud ka stseenide paigutust: näiteks ei järgne Richar­di avamonoloogile stseen vangi viidava Clarence’iga, vaid siirdutakse kohe epitsentrisse, õukonda, kus närviline kuninganna Elizabeth kurdab, et teda ei lubata haige abikaasa juurde. Clarence’iga kohtub vaataja hiljem ja siis juba videoprojektsiooni või videokõnena vanglast. Stseen Anne’i kosimisega on aga nihutatud hoopiski kaugemale ja järgneb sellele, kui Richard saadab timukad Clarence’it mõrvama. Stseenide ümberpaigutamine loob selgema pildi Richardist, kes ei ole kehaliselt äbarik (pisut küll halva rühiga, mida ta mõnikord rohkem, mõnikord vähem laseb välja paista) ning kogub oma tegudest uut hoogu ja innustust. Iga uue vindi pealekeeramisega paneb ta proovile teiste taluvuspiiri. Lõpuks muidugi keerab vindi üle.

Lavastuses on näidendi oluliste ja värsivormis stseenide sidumiseks kasutatud uusi, lavastaja (ja trupi) loodud vahepalu, mis peaksid muutma ajaloolised, kohati kaheplaanilised tegelaskujud ruumilisemaks ja praegusele vaatajale mõistetavamaks, ent seejuures lisama kontrastsust, mis tekitab vastanduse tegelaste ajaloolise taustsüsteemi ja tänapäeva vahele. Nii täiendatakse Yorki hertsoginnat lavastuse alguses „lihtsalt vana naisega“, kes peab võtma hunnikute kaupa medikamente. Kellel meist ei oleks mõnda eakat sugulast, kes ei väsi iga kord rääkimast, milliseid rohtusid ta võtma peab, mille vastu need aitavad ja kui keeruline on „seda väikest roosat tabletti täpselt pooleks teha“.

Palju selgemini jälgitava arengu­kõvera teeb selles lavaversioonis läbi Buckingham, kes Elizabethi vastu romantilist huvi tundvast ja Richardiga mitte just sõbralikes suhetes olevast mehest areneb Richardi käsilaseks, kes printside teemal aru pärivale Elizabethile käratab, et too võiks rahuneda. Richardi ja Buckinghami omavaheliste suhete arengu seisukohalt on lisatud oluline dialoog, millele moodustab omamoodi raami Buckinghami lugu koer Bellast. Sellest aimdub, et Buckingham on ehk lihtne külapoiss, kes suurde linna, õukonda sattununa otsib oma võimalust ja saavutamata soovitut Elizabethi abil vahetab poolt. Koera lugu lisab tegelaskujule kontrastsust. Näidendit läbiv koera teema ulatub selles lavastuses ka Buckinghami vangistuseni lavastuse lõpus, kus ta on ketti pandud nagu koer.

Loo voolujoonelisemaks kujundamine ja paljude tegelaste kärpimine on kaasa toonud vajaduse ka mõnest stseenist loobuda. Lavastusest on kadunud Margareti, Yorki hertsoginna ja Eliza­bethi (kolme kurtva naise) stseen, kus Margaret õpetab neile kahele needmist. Margareti on lavastuses kujutatud video abil, fotonegatiiv-ekraaniprojektsioonina ja nii on ta pigem kui eetrihäire, mis toimib sellisel helisagedusel, et põhjustab lausa füüsilisi kannatusi. Ta saab lavastuse alguses suurel ekraanil piisavalt eetriaega, et vaataja tajuks tema pärastist kohaolu tegelaste alateadvuses ning sellelt pinnalt tema sajatustest kõnelemist. Kadunud on ka kaks noort printsi: vaataja küll kuuleb nende Londonisse jõudmisest, kuid lavale nad ei ilmu. Printside saabumise stseenis meenutavad laval lebavad punased südamekujulised õhupallid verepiisku ja mõjuvad halvaendeliselt, nende vahele lillede puistamine loob aga assotsiatsiooni haua kaunistamisega. Vaatajale ette teada printside kurva lõpu enne on ka tegelaste dialoogis („Prints on ilus laps.“ – „Täitsa oma isa nägu.“ – „Olgu muld talle kerge.“). Loobutud on ka Richmondist, kelleta lool puudub paremat tulevikku ennustav lõpp. Elizabethi kaudu see ennustus hoopiski projitseeritud Richardi unenäosse viimasel lahingueelsel ööl.

Mitmes kohas kasutatakse lavastuses komponeeritud liikumist, et anda edasi näidendi teksti meeleolu või luua emotsiooni. Nii on kroonimispidustuste arutamise nõukogu asendatud edasi-tagasi jooksmisega, mis ühendab endas kujundlikult nii peapöörituse kui ka tekitab assotsiatsiooni „Kariibi mere piraatidest“ tuttava laeva kõigutamisega, seekord siis riigilaeva kõigutamisega, mis ju päädib Richardi kroonimisega kuningaks ja sümboolselt riigilaeva ümberpööramisega. Richardi kroonimispidustuste osaks on liikumisnumber valgete lippudega, mis assotsieerub nii olümpiamängude ava- või lõputseremoonia kui ka mis tahes diktaatori auks korraldatud kombetalitusega.

Tekstilisandused, kärped, videoprojektsioonide lisamine ja muu lavastust uudsel viisil rikastav ei takista ka mõne läbiproovitud lahenduse kasutamist. Selliseks on näiteks Richardi kuningaks kauplemise stseen, mida juhatab Buckingham ja kus linnarahvaks kaasatakse saalisviibijad. Loomulikult on teada, et publik ette nähtud kohtades aplodeerib, ükskõik kui suurt komejanti Buckingham teeb ja kui hullusti üle mängib.

Lavastus on põnev ja üllatusrohke, pakkudes nii visuaalseid kui ka verbaalseid elamusi ning peaks olema mõnus vaadata nii neil, kes on Shakespeare’i näidendiga põhjalikult tuttavad, kui ka neil, kes klassikaga kokku ei ole puutunud. Kui see lavastus näitab Paide trupi kvaliteeti, tuleb teatrihuvilisel edaspidi küll tihedasti sinnakanti asja teha.

* Esietendus 16. II Vene teatri suures saalis, lavastaja Sergei Potapov Jakuutiast, nimiosas Jaak Prints. Vt ka Maris Peters, Richard, mitte just kole, küll aga kuri mees. – Sirp 2. III 2018.