Aasta eest „Mõistatuse sillale“ kulka esseistikapreemiat kaasandes hellitasin lootust, et nii pääseb teos ka argisemate arutelude keskmesse, muudab ehk juubelijuttude tooni, liidab ja lahutab ja lepitab ja lennutab. Kus sellega. Mine tea, ehk on see Krullile kergenduski – paraadkõnedes kipuvad katked taustatervikut kõnetamata õõnsalt kõmisema, väitlustes vale kella külge minema, vaadakem või, kuis Mikitale viitamine käest ära kipub. Las peopaatos vaibub ehk närvipalangud jahtuvad, siis loetakse laiuti ja põhjani, rabamata lööklausete järele.
Ent et ikka lugema jäädaks või hakataks, tuleb „Mõistatuse silda“ taas meelde tuletada, ka nüüd, just nüüd, sajanda aasta emakeelepäeva järel, enne tulevikumeelset „Prima vista’t“, mille patrooniks Krull tänavu on, enne juba läbimängitavat järgmist sada, mille teine ots kandub juba meist teadmatusse kui Krulli mõistatuse sildki. Ja ometi on veel kuigivõrd meie seada, mis suunda see kandub, kas teisel pool silda on maad ja elu ületajaile mitte vaid siin lapil, vaid kogu kõnetataval keral.
Mõistatamises selgineb veidigi tulevikutahe või pigem keerukas mitmehäälne tahtevõrgustik: „kui me kas või hämaraltki aimame, mida me tõeliselt tahame, teostub meie tahe teistmoodi, võib-olla pehmemalt ja mahedamalt, võib-olla kirkamalt ja ägedamalt, aga igatahes kulgeb protsess teisiti. Meie tahe on siis meile justkui lähemal, me oleme rohkem oma tahte juures, läheme kergemini oma tahtega kaasa, samastume sellega hõlpsamini“ (lk 8). Nii kirjutab Krull kogu avaessees, mida võib võtta mõistukõnena nii teose enese kui ka sellesse hõlmatud (või hõlmamatagi) luuleteoste lugemisest, ent siiski ka sõna-sõnalt me lähetamisena tunnetatuma tuleviku poole.
„Mida me tõeliselt tahame“ muutub tungivamaks ses teoses ühe hiljem kätte jõudva essee kontekstis: „Poliitika ei väljenda mitte kellegi tahet: poliitika on pigem vahend panna inimesi uskuma, et nad ei taha mitte seda, mida nad ise arvavad tahtvat, vaid hoopis midagi muud. Poliitika kujutab endast tahte ennetavat määratlemist“ (lk 267). See etteantus on Krulli arvates ennekõike „püha majanduskasvaja, vundamendita turufundamentalism, raha ja rumaluse võikalt veniv aegluubis esitatud paaritumistants“ (lk 344), mida ta manab Eesti kultuuris, kuid mõistagi mitte ainult.
Selle ettekirjutatud ja sisseharjutatud võltsi tahteühtsuse asemele, millele ta keeldub omistamast polüfoonia ja agentsuse võimalusi („suur vormitu perse, mis ei ütle mitte midagi, vaid lihtsalt istub meile peale“, samas), üritabki Krull kehtestada vaatepunktide ja olemisviiside paljususe, mis nii kultuuris kui ka looduses juba olemas – ning kummutada varasemad eristused kultuuri(de) ja looduse vahel, et jõuda uue ja ühtlasi ürgsema ühistundeni, mille säilimine olendite sisemuses on üleüldse taganud elu jätkumise ja teadvuse tekke.
„Üritab“ ei tähenda, et Krull selles ei veena või on liiga malbe (kuigi võib nii mõjuda ja kuigi keegi ei aja teda rohkem turri kui lärmakalt direktiivsed kultuurikohtunikud, oskab Krullgi kõlada järsult). Ent mitmehäälsuse imperatiiv kehutab teda ka iseendaga vaidlema, mõne mõiste avamisele või nähtuse defineerimisele alternatiivi pakkuma. Nõnda võib „Mõistatuse silda“ lineaarselt lugedes avastada, et nii mõnestki probleemsena kõlama hakanud väitest või lappama läinud poeetilisest sõnamängust mõtleb Krull ise edasi (või tagasi, sest mitmel juhul tekitab vaidlusefekti ajas varem kirjutatud tekst, mis on kogumikus paigutatud tahapoole). Nii ongi riskantne rebida tervikust mõni üksik lööklause, mis kõik kokku võtaks ja kõigest kõrgelt üle käiks („aga vaat üht ma ütlen …“). Kui nood erinevad hääled ka kokku kõlavad, jätab Krulli ideoloogiatõrksus nende vahele küllalt pause, lünki ja küsitavusi, ent neist tasapisi.
Malbuse mulje võib ennekõike tekkida Krulli luulekriitikat lugedes: kurja karvustamist tal peaaegu ei kohtagi, kirjutada on ta valinud ikka luulest, kus ühelt poolt kõnetab teda poeetiline paljuhäälsus, teiselt poolt mõni teema või motiiv, mis talle ennegi on huvi pakkunud. Nii on ta arvustajana ennekõike teenäitaja, õpetlik ja varjunditäpne kirjeldaja, kuigi mitte kommertsmeedias liigagi levinud ümberjutustuse mõttes, vaid sontaglikus tähenduses süvitsi „kuidas see on, mis see on ja et see on, mis see on“; Krulli väiteid vaidlustada tahtes peaks oponent käsitletud autori kogu loomingu vähemalt samavõrd mitmekülgselt ja põhjalikult läbi töötama.
Seejuures on Krulli esteetilise analüüsi sügavus alati motiveeritud tema eetikast. Selles osas meenutab „Mõistatuse silla“ luulekriitika kunstiteaduse populariseerija John Bergeri põhiteost „Nägemisviisid“ („Ways Of Seeing“, 1972). Nägemislaadide mitmuse kuulutamine on Krullilgi hingel („me ei saa rääkida luulest üleüldse“, lk 75). Paljususe nõue kohustab hoidma ka võõramaks jäävat: kuigi väärtus on Krullil oluline mõiste, ei taha ta eriti midagi („väesolevast“, võimalikust) väärtuslikkusest välja põlastada. Kuigi ta on tõrges lõppriimi kasutamise suhtes ja üldse selle suhtes, mida ehk kõige diletantlikumal viisil luuleks peetakse, ei too ta kunagi otseseid tekstinäiteid, mis tema meelest on halb luule või mis ei vääri üldse luuleks nimetamist, ehkki võib olla sellisena välja pakutud. Kui ta kellegi välistab, siis taas eetilistel põhjustel: „luuletaja, kellest on saanud sundija, ei ole minu silmis enam luuletaja: ma keeldun temaga vennastumast, keeldun pidamast teda oma hõimlaseks, kalliks kaimuks“ (lk 33). Aga ta ei välista luulest otsesõnu ühtegi teksti.
Krull ei soostu naljalt minema sellenigi, et tuua veenvalt välja enese poolt luulesse arvatute, arvustatute ja kiidetute nõrkusi. Kui tal on leebeid etteheiteid näiteks Kaur Riismaale sentimentaalsuse ja kitšilikkuse osas, on esitatud näide (lk 104) küllalt vaieldav, võimaldades samavõrd Krulli kriitilise tõlgendusega nõustuda ja sellest kui mõnevõrra kiuslikust lahti öelda (seda ometi teadmises, et Riismaal pole üldiselt just nõrenappust kurta). Neil harvil hetkil, kui ta kellelegi hambaid näitab, ei süvene ta samuti tekstinäidetega loomingu ebaühtluse tõestamisse, vaid ründab ikka eetiliselt, kirjanduselulist „sundijat“ trotsivalt positsioonilt, näiteks (:)kivisildnikku (küll eelnevalt tolle eri nimekujude taga olnud poeetikat eristades, aga ärrituses selle eristuse unustades): „Tõtt-öelda on travestia ka (:)kivisildniku kirjanduskriitiline kõnepruuk. Üllataval kombel on tema lemmikmõisted „kujund“ ja „kompositsioon“. Kivisildniku enda luule on haruldaselt kujundivaene; kompositsiooni esiletõstmine lõhnab neoklassitsismi järele, siin ilmub harmoonia taotlus, mis talle samuti ei sobi. Lahendus on lihtne: (:)kivisildnik on nende mõistete tähendust muutnud, tehes nad voolavaks ja ebamääraseks. [—] Kui näiteks Lydia Koidula või Gustav Suitsu luuletus esindab luulekonventsiooni, mida hindaja ei väärtusta, siis pole tekstil „kompositsiooni“; ja kuna „kujund“ peaks ühendama asju, mis on „igas mõttes väga kauged“, siis ei saa ta sealt leida ka kujundit, sest niisugust kaugust pole „igas mõttes“ millegagi mõõta, see oleneb hindaja otsusest. Mõnes lihtsas vemmalvärsis võib aga olla nii kujund kui kompositsioon“ (lk 44-45).
Ometi teeb Krull end sellega ka ise haavatavaks, kui pilab „voolavust ja ebamäärasust“, millele mitmeti omaenda luule- ja kriitikaväärtustiku on rajanud. Selle essee („Aristokraat, proletaarlane, eremiit“) erilisele poleemilisusele ongi põgusalt viidanud ka Mart Velsker, viidates omakorda Joosep Susile.1 Mänguliseltki taksonoomilisse äranimetamisse kaldudes, kategooriaid kehtestades ja neile sobivaid näiteid otsides on Krullil ühtlasi oht sattuda tema analüütilisele võttestikule raskemini alluva autori peale – Marko Kompuse meetodite selgitamisega ongi ta siin (ja ka elavas vestluses) jäänud mõnevõrra kimpu. Mitte sellepärast, et Kompuse luule poleks dekodeeritav, vaid lähtealused ja viiteväljad tunduvad niivõrd erinevad – ning viimaks võib Krulli väidet, et „luuletuse avaldamine on teatav acte gratuit, motiveerimata, vaba tegu“ (lk 52) isegi võtta käegalöömisena tõlgendamise ja taksonoomiate kehtestamise vajadusele.
Seda „vaba teo“ mõtet arendab Krull edasi järgmisel leheküljel essees „Ainult ütle, palju“; siin ei pruugi tekstide dialoog olla vaid raamatu kompositsiooni tulemus, mõlemad on algselt avaldatud 2015. aastal. Ent kui ühe kirjutas Krull ennekõike kriitikupositsioonilt, siis teise kogumikku „Kius olla julge“ just poeedina. Nii avaldub ses dialoogis ka Krulli enda mitmehäälsus, kui ta ütleb bravuurikalt lahti kirjanduselulisest etableerumusest, luulele kehtestatud normidest ja väärtushierarhiatest, mida ta ise kriitikuna paratamatult aitab jõustada: „Igaüks, kes tahab hakata luuletusi kirjutama, peaks kõigepealt endalt küsima, miks ta seda teeb. Kas sellel on ka mingi kaugem eesmärk? Kas seda tehakse kellegi või millegi nimel? Kas see peaks mind elus edasi viima? Kas see peaks tooma tunnustust? Juhul, kui mõnele neist küsimustest leidub selge, ühemõtteline vastus, võib katsetamise rahumeeli lõpetada ja hoida oma luulevihikut ehk lapselaste tarvis. Sest isegi kui mõni neist lootustest täitub, ei too see mitte midagi head. Seevastu juhul, kui ma ei tea, miks ma tahan luuletusi kirjutada; kui sellel pole õieti mingisugust mõtet; kui mul pole õrna aimugi, kas see võiks kuhugi ka välja viia, ja kas see tõesti väärib tunnustust – siis on põhjust kirjutamist jätkata, tingimusel, et mul ikka tõesti on kange tahtmine. Sest eesmärgid selguvad alles hiljem, mõnikord ainult luuletajale endale, mõnikord ainult teistele“ (lk 52).
Eks see ole siiski ikka ennekõike retooriline akt, ühe äärmuse trotslik läbimängimine, ootamatult kõrkki enesekehtestus (märgakem: „igaüks“ – väär teguviis, „mina“ – õige). See vabaduskarje toob luuletaja tagasi puhtale lehele, aga ei saa ta ka vaid sellesse oma häält jätta – juba seesama essee annab kummatigi mõista(tada), et luulel, nagu kogu olemisel, on Krulli veendumuse kohaselt ka oma vaidlustamatu aluspõhi, on isegi oma eesmärgistik (ja lapselastele jäetavat ei tule ka sugugi põlastada).
Milline on see aluspõhi? „Ilma keele müsteeriumita luuletaju olla ei saa, samuti nagu muusikat ei saa tajuda, kui puudub usk, et selles on peidus mingi sõnul väljendamatu saladus. Aga keele müsteerium on alati esivanemate juures, keel on selline rada, mis kuhugi mujale viia ei saagi. Selles mõttes tähendab luuletamine alati ühenduse otsimist esivanematega. Kui see ei õnnestu, tuleb leida mõni teine kanal; ja kui see enam ei õnnestu, siis võib see tähendada, et praegusel kultuuril ja tsivilisatsioonil pole enam mõtet“ (lk 57). See on mõistatamise sillapea, millelt on ülepea võimalik edasiolemisse küünitada; vägi väesoleva jaoks. Pärimuse toomine filosoofiasse annab uue tulevikulootuse: „Üks vana uks on tapeedi alt välja tulnud, sealt pääseb hoopis teistesse tubadesse, näeb aeda, kus kasvavad tundmatud lilled, ja aia taga metsa, kus me pole iialgi käinud …“ (lk 169). Iseasi, et esivanematega ühenduse leidmisel – ka ja eriti üle „ajalooliste“ kultuuripiiride – ei saa neidki läbini kõiges fetišeerida; „Mõnesid asju lihtsalt ei saa muinasajast tänapäeva üle kanda,“ nagu Krullil on tulnud mõrult nentida „Gilgameši“ lugedes ja eetiliselt hinnates (lk 185).
Nii tulebki ka müüte uuesti ja eri vaatepunktidest lugeda, elada ja luua, tuleb luulet ning loodus- ja ajalugu uuesti lugeda ja elada ja luua; luulel ja keelel on selle (mitmest) otsast algamise ja edasimõistatamise kohustus: „Luuletus toobki keele sisemise valmimatuse nähtavale, ja näitab meile sellega ka meie enda algset, olemuslikku valmimatust: teisisõnu, kui inimene loomana võib-olla saabki kultuuriliselt valmis, jääb ta luuletusena ometi lõpetamata“ (lk 85) – mõtestatagu seda lõpetamatust siis presentismi, possibilismi, perspektivismi või ikka väesoleku kaudu (need on lõimuvad, ent mitte kattuvad mõistealad). Näiteks võru kirjanduse juures vaimustab Krulli just „tema lakkamatu tulemine, tärkamine, tekkimine, teatav puhas saamine, mida meil on raske selgesti ette kujutada, sest ta kipub kogu aeg meist mööduma, jäädes ja jäädes ikka alati juba minevikku, ning samal ajal on ta tegelikult saabumata, sest ta alles hakkab, alles hakkab saabuma ja alles hakkab hakkama, hakates ja hakates ikka alati veel tulevikus“ (lk 156). Siin on Krull kindlasti rohkem poeet-müstik kui kriitik-kanoniseerija ning selle võimal(ikk)use eest tänulik.
Kaugemaid eesmärke võib aga aimata „Mõistatuse silla“ teises pooles, pärast veelahet, mille tekitab Peeter Sauterile antud intervjuu. See teine pool näib esialgu lünklikum, rohkem harali (kumbki ei pruugi Krulli ilmataju kontekstis olla etteheide!). On mõtisklusi tõlkimisest (seejuures ka paar tõlkeartiklit, mis mõjuvad väljendusviisilt siiski jäigemana, saamata borgesliku tõlkepoeetika musternäiteks ega samavõrd „krullikeelseks“ kui ta oma esseed). On loomaõiguste eetika postuleerimist – ja on terve plokk ajalookirjutuse analüüse kuni mõjusa Mikita-käsitluseni, mis kirjutab alla ka sõssides torinaid tekitanud „Lingvistilise metsa“ teesile, et müüt on tõest tähtsam (aga sellest, kuidas müüdi mõiste on barthes’ilikult väärtõlgendatud, kogu „Mõistatuse sild“ algabki). Viimaks jõuab Krull (taas) ka foto ja filmini.
Nende teemakäsitluste terviklikum ühendamine on ehk juba järgmise raamatu ülesanne? Ehk on nende teatav haralihoidmine üks poeetilise lõpetamatuse väljendus? Ometi kumab neist kõigist läbi kultuuripiire vaidlustav ühtsustaotlus, mis ometi pühitseb elu paljusust ja väljendub viites antropoloog Eduardo Viveiros de Castro perspektivismikäsitlusele: „siin ei eeldata mitte ühtset loodust, millele vastanduks kultuuriline paljusus, vaid vastupidi ühtset kultuuri, millele vastandub looduslik paljusus“ (lk 318). Kõik olendid, kellel on „sisemus“, on oma unikaalse vaatepunktiga osa kultuurist ja selle eetikast.
Niisiis võib avaras mõttes luule, keel(t)es mõistatamise eesmärgiks pidada ühtaegu kultuuri tühistamist ja taasõnnistamist, inimkesksuse ja ajalooliste piiride taandamist kultuurikäsitlusest. See siht on õilis, aga mitte paradoksideta – kas ei peaks Krullgi siis inimkeelest tõlkimise asemel keskenduma linnukeele õppimisele, inimeste luule asemel sestpeale rohkem otsima ja vahendama poeesiat, mida võivad omal viisil luua loomad? Ja kas poleks see siis omakorda paratamatult pelk „subalterni eest kõnelemine“? Aga usun, et Krull on neile küsimustele juba vastuseid vaagimas, nagu ta mõtleb Mikita jälgedes ka puude poeesiast ja latvade laulmisest.
Siiski lõpetuseks veel üks suurem paradoks. Arvustades „Olematute raamatute antoloogiat“, küsib Hasso Krull: „Kuidas saaks Eesti rahvas tagasi „Seitsmenda Moosese raamatu“?“ ning viitab siis prantsuse indoloogile Charles Lesvieux’le, kes leidis ühest kaanonivälisest puraanast Balti aladele kujutletud utoopia: „Soe laine paitab paekivist kaljut. Inimesi on väheseks jäänud, elajaid aga on külluses. Õnnelike saarte männitüvedel looklevad viinaväädid, varjulistes saludes kaiguvad hümnid ja rütmilised koorilaulud“ (lk 178). See utoopia pidi saama teostuda tänu „meeletu muistse raamatu“ taasleidmisele (lk 179) – ning Krull hellitab unistust, et see utoopia võib olla siin ja see (üks!) raamat võib olla olemas.
Kas Krull reedab sellega kogu oma paljususretoorika? Ihkab ta alateadlikult ise olla selle raamatu autor? Või on see unistus – nagu eksootilised utoopiad ikka – nii võluv just seetõttu, et see üks raamat on iga raamat ja ei ükski, iga oleva raamatu järel veel rohkem olematu (seitsmes eeldab kaheksandat, kaheteistkümnendat, miljonendat)? Ja ometi veidi rohkem olemas, sest see üks raamat on väesolevasti kogu liikideüleseks pürgiv kultuur ise – ja ta lõppematud leheküljed mõistatuse sild: „Kui oleme ühe mõistatuse lahendanud, ei ole me sellega veel lahendanud kõikide mõistatuste mõistatust“ (lk 8).
* Mart Velsker, Nastik teab. – Vikerkaar 2017, nr 9, lk 139, viitega Joosep Susi Genise-arvustusele „Raamatud!“ 9. XII 2016 Sirbis.