Vaba Lava „Öö lõpp“, autor François Mauriac, dramatiseerija ja lavastaja Rainer Sarnet, helilooja Ann Reimann, kunstnik ja valguskunstnik Kristjan Suits, liikumisjuht Tiina Mölder. Mängivad Maria Peterson, Maria Koff, Karl Robert Saaremäe, Eliann Tulve ja Karl Valkna. Esietendus 24. I Sõltumatu Tantsu Laval.
Rainer Sarneti „Öö lõppu“ vaadates meenus mulle esmalt Oscar Wilde’i „De profundis“, kiri, mille homoseksuaalsuse eest vangi mõistetud geenius kirjutas vanglas oma armsale Bosie’le. Ka François Mauriaci romaani peategelane Thérèse on veetnud 15 aastat pagenduses kõlvatuse tõttu. Nüüd võõrustab ta talle külla tulnud tütart ja tütre peigmeest, kes omakorda Thérèse’i armub. Draamat kuipalju.
Thérèse on oma kiremängu ohver ja põeb posttraumaatilist stressi, kõikevõitva kire järgset melanhooliat. Maria Petersoni kehastatud pagendatu moodustab erutava paari praegu Tallinna Linnateatri mängukavas oleva August Strindbergi näidendi „Preili Julie“ nimitegelasega (Ursula Ratasepp). Kui Strindbergi krahvipreili Julie tõstab teenija Jeaniga magades feministlikku mässu, mida ta ei suuda lõpuni viia (ja end seetõttu kahetsusväärsel kombel tapab), siis Thérèse on oma naiseliku kapriisi lõpuni välja kandnud – ja seda mitte ennast vigastades, vaid proovinud mürgitada oma abikaasat, ent hiljem siiski allunud mõrvakatse üle elanud mehe sunnile.
Sarnet on Mauriaci kangelannat esitades rõhutatult katoliiklik. Koht, kus Thérèse asub, on vaheala, purgatoorium. Lavastuse õhustik asub kusagil profaanse ja sakraalse ruumi vahel (selle eritluse laenan Madis Kolgilt, kellega „Öö lõpust“ Vikerraadio teatrisaates põgusalt vestlesime). Tegelased pole päris maised, nende liikumine ja kõne on mõlemad veidralt kajas, nihkes, viites. Sama hästi oleks see lavastus võinud olla etendatud rahvusvahelises kosmosejaamas. Vaba Lava black box’i keskel sõõris tegutsev Thérèse ja tema ümber sõõrjal poodiumil turnivad Thérèse’i külalised teevad kõik justkui kosmosekõndi. Gravitatsioon selles lavaruumis pole maine või, ausalt öeldes, üldse kuidagi universumi reeglitega kooskõlas. See mõjub tegelastele korraga mitmest suunast: alt (sest nende jalatallad ometigi puudutavad lavapõrandat) ning kõrvalt (tegelaste kehakõverused viitavad sellele). Igatahes on tegemist patujärgse ja lunastuseelse olukorra kujutusega ning sellisena pole Sarneti lavastus sugugi ainulaadne – kõik vähegi dramaatilised näidendid on oma tegelasile puhastustule eest.
Lähen vaatajana kohe lukku või õigemini hakkab mul igav, kui saan aru, et mind üritatakse vägisi lummata – just see tunne kohe „Öö lõpu“ algushetkist valdab. Kõik on kuidagi liiga efektne, stiliseeritud, sätitud, välja valgustatud, selge. Teater on huvitav, erutav ja elus siis, kui seda vaadates tunned end kui Platoni koopaelanik, suu ammuli, seinal veiklevaid varje vahtimas. Paljastel ideedel laval pikka pidu pole. Ainuke põhjus, miks see Sarneti purgatoorium vähegi hingab, peitub tema suurimas miscast’is, Maria Petersonis, kes on rolli jaoks liiga noor, liiga ilus ja nii neetult hea näitleja, et kehtestab seal oma süvistatud sõõris mingi hoopis teistsuguse, sisemise, elusa vastupoeesia.
Stsenograafia poolest on tegemist ühe kaunima lavaruumiga, mida olen oma silmaga näinud. Puhta koha, inimtühja objektina, on Kristjan Suitsu kunstnikutöö nauditav, seda aga mitte niivõrd tegevuspaigana, sest teatraalset tegevust see ebaloomulik, tsirkuseareeni meenutav lavaruum väga ei soosi.
Kui te nüüd küsite, et mis see Sarneti paljas idee siis on, mis nii kiiresti seal areenil suri, siis ega ma tegelikult ei tea ju. Võib-olla seal taga ei olnudki miskit erilist ideed Mauriaci kangelannast, oli võib-olla hoopis pelk igatsus mingi teistsuguse teatraalsuse-kontseptsiooni järele, millele Peterson üritas omalt poolt vastu igatseda.
Tõsi, Sarneti lavastus näib sellevõrra mässuline, et Maria Petersoni Thérèse kõneleb küll nii füüsilises (sest asetseb teistest tegelastest madalamal, patuorus) kui ka moraalses mõttes de profundis, s.t sügavikust, ent Peterson etleb ometi, kui oleks Thérèse sinna alandusse äsja ikonostaasilt maha astunud. Kui nii, siis ei esita lavastaja Sarnet oma kujutlusvõime objekti Thérèse’i niivõrd kangelannana, vaid iseend omamoodi lunastajana. See mõte lavastajast kui lunastajast (ja mitte ilmtingimata Sarneti lavastajapositsioon) on sama hirmutav kui mõte Thérèse’i 15 aasta tagusest kuriteost, millele kirjanik Mauriac oma kaheksa aastat varem kirjutatud romaanis „Thérèse Desqueyroux“ lõplikku seletust ei andnud ning mis „Öö lõppu“ vaadates kahjuks hetkekski meelde ei tule.