I

Eesti sai minu jaoks alguse kahekorruselise puumaja teise korruse kahetoalisest ahiküttega korterist Kooli tänavas. See asus kohas, mida minu hilisemad ülikoolikaaslased, kes siit nädalavahetuseks „linna“ Soome televisioonist „Dallast“ ja „Falcon Cresti“ vaatama sõitsid, varjamatu irooniaga „väikeseks puust linnakeseks“ pilkasid. Aga seda kõike ma siis veel ei teadnud. Nagu ei teadnud ma sedagi, et mitme aastakümne pärast liigub Eesti koos minuga Kooli tänavalt sellistesse võõrapärase kõlaga kohtadesse nagu Rådmansgatan, Fritz-Schäffer-Strasse, Kurfürstendamm, Hyde Park Gate ja Itäinen Puistotie. See kõik oli alles ees, minu eest varjul nagu ka osa Eestist, mis aeg-ajalt poolsalamisi end ilmutas, ja neil, kes näha oskasid, oma endisaegseid kontuure aimata lasi.

Teinekord võisid need piirjooned välja lüüa väga ootamatult. Nagu siis, kui meile neljandas klassis ajalootunnis õpetaja pahaaimamatult jutustas, kuidas 1030. aastal vallutasid Vene väed Tartu, lisades, et kolmkümmend aastat hiljem võtsid eestlased linnuse endale tagasi. Ja kogu meie klass, enam kui kolmkümmend kümneaastast poissi ja tüdrukut, hakkas seda kuuldes spontaanselt aplodeerima. Õpetaja, kelle režiimitruudus oli üldteada, küsis end hetkelise pausi järel kogudes: „Miks te siis ei plaksuta, kui ma teile teisi huvitavaid asju räägin?“ Mulle ei meenu, et oleksime klassikaaslastega sellises vanuses nendel teemadel isekeskis üldse arutlenud. Need jutuajamised tulid hiljem. Ometi oli kõikide reaktsioon ühesugune, kõik tundsid ühtmoodi ka sõnadeta. Siinkohal pole liiast meelde tuletada, et aastanumbriks kirjutati siis 1969. Ilmekas kinnitus, kuidas Eesti algas igaühe kodust ja et kodu neli seina olidki Eesti.

Siit, munakivisillutisega Kooli tänavalt, mille üks ots muutus paduvihmade ajal mõõtmatuks ookeaniks, kust autod läbi sõites hiidlaineid tekitasid ja mida aknast põnev vaadata oli, algas minu jaoks Eesti ja maailma avastamine. See oli nii otseses kui ülekantud tähenduses turvaline lähtekoht. Kastani tänava keldrikorruse piimapoodi minemiseks külili vajunud U-tähe kujulist kaart tehes ei pidanud näiteks kordagi autoteed ületama. Siiski polnud see pelgalt kümme minutit kestnud teekond täiesti ohutu. Kord õnnestus mul poest tagasiteel omaette uneledes ära kaotada niihästi piimanõu kaas (piima müüdi lahtiselt) kui ka kolm rubla. Kõige suurem risk oli siiski see, kui müüja Tähtvere poes kommi kaaludes paberituutu otsa liiga jämedaks keeras, mis tähendas automaatselt miinus kahte iirist ja miinus ühte Komeeti. Sellist raiskamist ja luksust ma aga endale lubada ei saanud.

II

Tasahilju minu universum avardus, venides paraboolikujuliselt Kooli tänavalt viiskümmend minutit kestva rongi­sõidu kaugusel asuvale Kaljumäele, kus elasid minu vanaisa Samuel ehk Saamu ja vanaema Ida Adele. Seda teist nime ei kasutanud tegelikult keegi, tuttavad kutsusid vanaema Idaks ja omad inimesed lihtsalt Mammaks. Saamu oli suurte puhmas kulmudega võrdlemisi järsu olemisega ühekäeline mees. Oma teise käe oli ta jätnud Saksa okupatsiooni ajal Kiidjärve veskis möldrina töötades veskikivide vahele. See ei takistanud tal aga taluperemehe kohuseid täita. Kord õunapuuaias niites, mina vanaisa sabas tilpnemas, tabas ta vikatiga ettevaatamatult mesilassülemit. Nii kiiresti polnud ma vanaisa iialgi varem jooksmas näinud. Kõigest väest lidusin minagi. Kui tuppa jõudsime pudenesid mu särgi vahelt seitsme mesilase surnukehad. Tõusis väga kõrge palavik, millest ravis mind terveks vanaema.

Mammast rahulikumat ja leplikumat inimest ma lapsepõlves ei teadnud. Mäletan, kuidas tüütasin suvel õues pesu pesevat ema tema nina ees virvendades ja pidevalt enda järel korrutades: „Ema, vaata, ma olen hobune! Ema, vaata, ma olen hobune!“ Lõpuks ei pidanud ema närv vastu ja ta nähvas mulle: „Ole minu pärast või elevant!“ Adudes, et siit polnud kinnitust minu kujuteldavale teisenemisele lapshobuseks loota, kappasin vanaema juurde talle juba eemalt hüüdes: „Mamma, vaata, ma olen hobune!“ Vanaema kostis: „Ole, ole latsõkene“ ja mu mure oli murtud.

Ema kodused askeldused, köögihääled, kirjutuslaua taga töötava isa selg, kohvikann käeulatuses, roheliselt hõõguv Estonia raadiosilm ühes ekraanil kumavate kaugete linnade nimedega, pastoraalne idüll maalaudas, kus Mamma õhtulüpsi ajal lehmale korralekutsuvalt „Saisa!“ kamandas, kui see liialt sabaga vehkima kippus, õrrel end magama sättivad kanad, laudaräästa all pesast sisse ja välja nõeluvate suitsupääsukeste vidin … See kõik lõi lapsepõlve turva- ja kindlustunde, see oli kaitsevall, mille sisse mahtus kogu mu Eesti. Ma olin õnnelik ja hoitud, sest minu mikrokosmose taevakehad seisid kindlalt oma kohtadel, nende peale võis kindel olla. Ja seda hoolimata, et Eesti polnud vaba, sest mina ise olin just nii vaba kui üks laps oma koduste keskel olla saab.

III

Kooli tänava majas oli pööning, milleni viis koridoris kapi kõrval püstloodis vastu seina seisev redel. Sealt avastasin paar kasti vanade, valdavalt saksakeelsete raamatutega. Need rääkisid kaugetest maadest ja rahvastest. Isalt kuulsin, et varem oli meie korteris elanud Eesti Noorsookasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasiumi maateaduse õpetaja Tauts. Samas koolis, nüüd küll Tartu 2. keskkooli nime all, käisin esimesed seitse klassi ma isegi. Eriliselt paelus mu tähelepanu pruunjate kaantega atlas „Dircke Schulatlas für Höhere Lehranstalten“, mis oli trükitud 1918. aastal Braunschweigis. Seda lehitsedes märkasin, et tumerohelist värvi Tsaari-Venemaa lääneservas asuva Eesti territooriumi oli kellegi käsi hariliku pliiatsiga tumedaks viirutanud. Eestist oli saanud riik.

Atlase vahel oli veel kaks ajaleheväljalõiget Revaler Zeitungist augustist ja septembrist 1943. Kolletunud kaardid, mis kajastasid hetkeseisu sõjatandril Brjansk-Kursk-Harkov liinil ja teine Laadoga ja Ilmeni järvede vahelises ruumis ehk Volhovi rindel. Seda atlast nüüd uuesti lehitsedes avastasin kaante vahelt veel Euraasia poliitilise kontuurkaardi, mis oli trükitud Moskvas 1971. aastal. Värvipliiatsitega kirevaks maalitud kaardil, kuhu lapsekäsi oli tunnikontrollis kandnud riikide ja nende pealinnade nimesid, ilutses „Laidre 6A klass“. Kuigi maakaardid huvitasid mind juba siis, olin saanud selle töö eest õpetajalt hindeks kõigest nelja. Arvatavasti tagantjärele seletamatu vea pärast, kui Saudi Araabia pealinna kohale olin kirjutanud nime Eldorado.

Kuigi just mehaanilist kella võib pidada kaduva aja hirmuäratavaks võrdkujuks, omandavad sõnad „minevik“ ja „tulevik“ oma laiema, saatusraske tähenduse ennekõike maakaartidel. Nii on ka ülalmainitud aastaarvud 1918, 1943 ja 1971 väliselt suvalisteks, ent olemuselt siiski ilmekateks mosaiigikildudeks aja ja ruumi muutumisest Eestis ja meie ümber. Minu põlvkonna, kes käis koolis Brežnevi ajal, päästis kokkuvõttes elav side inimestega, kes olid vaba Eestit ise vahetult kogenud. See vereside oli veel tugev, kuid jäi paratamatult iga järgmise põlvkonnaga järjest nõrgemaks. Selles tähenduses tuli Eesti taasiseseisvumine viimasel hetkel, enne kui elav kontakt oleks asendunud tuhmuva mälestusega.

Protest ja trots olid ka sel ajal olemas, kuigi nende väljendusvormid võivad praegusest vaatenurgast tunduda natuke kummalisena. Mäletan, kuidas mu isa tõusis televiisori ees diivanilt püsti, kui 1976. aasta Montréali olümpial Lasse Viréni kuldmedali puhul 5000 meetri jooksus Soome hümni mängiti. Hetkeks näis, nagu oleks see võit natuke ka meile kuulunud. 1980. aasta 24. veebruaril otsustasime aga kursusekaaslase Allan Espenbergiga, et paneme iseseisvuspäeva auks selga ülikonna valge särgi ja lipsuga ja läheme nõnda dotsent Allan Liimi loengusse, kes meile just XX sajandi Eesti ajalugu luges. Olime temalt juba varasemalt teeninud epiteedi „minu ühiskondlikud oponendid“ konksuga küsimuste pärast, mida õppejõule esitasime. Dotsent Liim oli heatahtlik, kuigi arglik mees, kes pidas paremaks meie provokatsiooni mitte märgata. Üllatav oli aga paari kursuseõe reaktsioon, kes arvasid, et meil on sel päeval sünnipäev. Eks ülekantud mõttes see ju nii olnudki.

IV

Ajaloos peab ka õnne olema. Ehkki eestlaste enesekaemuse hingepeeglis paistab sageli esimesena kätte musta laega tuba, on meil ometi ajaloos vedanud. Lausa kahel korral – kui jõudsime oma riigini ja selle veretu taastamiseni. Vabaduse teist tulemist oli mul õnn vahetult kaasa elada. Olin ametis Eesti Infokontoris Stockholmis, kui 27. augustil 1991. aastal teatas Rootsi valitsus, et tunnustab meie taasiseseisvumist. Istusime kohaliku eestlase Jüri-Karl Seimi autosse, mina ette ja Aadu Must tagaistmele. Hoidsime Aaduga üks ühte ja teine teist servapidi käes suurt Eesti lippu, mis autoakendest välja rippus. Nii põrutasime läbi linna välisministeeriumi ette. Jüri-Karl vist algul pabistas veidi, sest pani endale häbelikult ette mustad päikeseprillid, et teda ära ei tuntaks. Ministeeriumihoone esisel rondeelil seisva Gustav II Adolfi ratsamonumendi ümber tegime paar auringi ja lehvitasime lippu. Julgust kogunud Jüri-Karl lasi signaali. Mõned Rootsi diplomaadid tulid akendele ja lehvitasid, politseinik naeratas. Tagasiteel Kungsgatanil valgusfoori punase tule ees peatudes hüppas järsku sõiduteele meie auto juurde üks end veidi ülevärskendanud eestlane, kes kerge rootsi aktsendiga hüüdis: „Nüüd on meie aeg!“ Eesti oli muutunud maailma poliitilisel kaardil jälle nähtavaks. Oli tunne, nagu oleksin saanud ajalugu käega katsuda.

V

Aja kulg on korduvalt näidanud, et vabaks saada on lihtsam kui vabana elada. Vabadus nõuab pidevat, igapäevast ja kohati tüütut hoolt, ent seda vastutust ei saa ega tohi me mitte kellelegi teisele delegeerida. Vabadus ei saa kunagi muutuda sedavõrd argiseks, et ta meil meelest ununeb. Mulle näib, et selles seisnebki Eesti üks suurimaid väljakutseid tulevikus. Määravaks saab paljuski, kas meie riigi juhtidel on oskust ja julgust kaugele vaadata ehk teisiti öeldes võtta endale teenäitaja roll. Meenutada tasub ka ammust tõde, et võim ei ole valitsemiseks, vaid teenimiseks. Õigupoolest tähendab see meie kõigi valmidust ja kohustust vabaduse eest vastutada.

Ükski rahvas ei asu maailmas üksinda ja ükski riik pole saar ulgumerel, kuigi just selline võib olla paljude eestlaste soovunelm. Meie tulevikku ei määra üksnes oma ühiskonna korrastatuse aste, vaid samuti vahekord teiste rahvaste ja riikidega. Ja kaugeltki mitte ainult nendega, kellega oleme jaganud ühist aega ja ruumi. Siin põrkame kokku ohtliku optilise illusiooniga, nagu jääks maailm näiliselt kogu aeg väiksemaks, sest kaugused kahanevad, mis aga ei ole sugugi vähendanud mõttekaugust meie ja teiste vahel. Pigem on see paradoksina isegi suurenenud.

Öeldut illustreerib episood 2012. aasta maikuu viimasest päevast, mil Kadriorus võeti vastu Malta riigipead Georg Abelat. Tegu oli niisiis väikese, pelgalt 400 000 elanikuga Euroopa Liidu ääreriigi külaskäiguga teise omasuguse juurde. Kohtumise järel korraldati presidentide ühine pressikonverents, kuhu aga ei ilmunud mitte ühtegi Eesti ajakirjanikku. Kadrioru pressitalituse eeltöö tulemusel oli end küll meldinud kuus reporterit, kuid mitte keegi neist ei viitsinud lõpuks kohale tulla. Huvipuudus Eesti kraemõõduga klubikaaslase külaskäigu ja tema tegemiste vastu oli karjuv. Ometi oleme varmad teistele nina peale viskama, miks nad ei tunne meie maad ega selle minevikku ega tea meist ülepea mitte midagi. Kuidas saame seda teistelt nõuda, kui me ise ei vaevu ümbritseva vastu huvi tundma? Aga just väikese riigi eeliseks, tema kestmise üheks garantiiks peaks olema laiem silmapiir, elav huvi maailma vastu, mida tuleb vaadata silmade kõrguselt, ei kõrgemalt ega ammugi mitte madalamalt.

2015. aasta emakeele päeval väisasin Helsingi külje all asuva Latokartano kooli eestlastest õppureid. Küsisin ühes klassis üheksa-kümneaastastelt poistelt ja tüdrukutelt, mis on nende jaoks Eesti. Mõnda aega valitses vaikus. Siis tõstis käe üks mehehakatis ja ütles: „Eesti on kodu.“ Ärgem siis seda iialgi unustagem.