XI Tallinna talvefestival 5. – 13. II. Korraldaja muusikute fond PLMF.

Muusikute fond PLMF tähistas XV tegevusaastat ja selle tähe all peeti ka järjekordne Tallinna talvefestival. Fondi tegevuspõld on lai: toetatakse noori muusikuid, korraldatakse kontserte ning nelja festivali (peale talvefestivali Tallinna kammermuusika festivali, Rapla kirikumuusika festivali ja Eivere klaverifestivali), igal aastal antakse välja noore laulja, muusiku, helilooja või dirigendi preemia. Loodud on muusikute agentuur ning 2017. aasta oktoobris asutati ka huvikool PLMF Academia Nova. Fond on algatanud heategevusliku programmi „Tõsta pilk ja ava süda“, sel aastal koguti raha vanalinna muusikakoolile, et toetada muusikaõpinguteks tugiisikut vajavaid õpilasi. Tore, et kooli õpilased olid kaasatud festivalile, kus nende kanda oli kõigi kontsertide, v.a galakontsert, avalugu. Noorte muusikute esinemised andsid tunnistust kooli heast tööst, eriti tuleb väärtustada tööd laste ja noortega, kellel on muusikaõpingud puude tõttu raskendatud. Üks kooli kasvandikke on nägemispuudega Elisabeth Egel, kes mängis esimesel kontserdil nauditavalt Heino Elleri „Kodumaist viisi“.

Peaaegu terve nädala väldanud talvefestivalil sai kuulata PLMFi muusikute agentuuri alla kuuluvate interpreetide kõrgel tasemel kontserte, millest kõige suurejoonelisemaks kujunes galakontsert Estonia kontserdisaalis. Esinemisvõimalus oli antud enamikule PLMFi muusikutest, peale nende astusid üles mõned külalisesinejad Eestist ja välismaalt. Selline galakontserdi formaat on juubeli puhul mõistetav, ometi oli see oma kirjususes kuulajatele paras katsumus. See meenutas mõne muusikakooli kevadkontserti, kus iga õpilane näitab, mida ta on aasta jooksul õppinud, PLMFi muusikud aga on sellisel tasemel, et kellelgi ei ole vaja enam midagi tõestada. Seetõttu oleksin eelistanud interpreetide hulgast kitsamat valikut, see oleks ajaliselt võimaldanud ette kanda tervikteoseid ning loonud sisult ühtlasema mulje. Võõrastav oli ka konferansjee kasutamine ning publikuga suhtlemine lugude vahel – see hajutas tähelepanu muusikalt.

Hoolimata neist häirivatest teguritest sai kuulda kõrgel tasemel esitusi. Kontserdi esimeses pooles olid publiku lemmikud „Klassikatähtede“ saatest tuttavad noored akordionimängijad Henri Zibo ja Mikk Langeproon, kes näitasid end heast küljest nii tehnilise taseme kui ka muusikalise tunnetuse poolest. Tore, et Johan Randvere oli oma kavasse võtnud ühe esimese eesti virtuoosliku klaveripala, Artur Lemba 1928. aastal loodud „Fantaasia eesti rahvaviisidele“, kus nii tuttavad „Meil aiaäärne tänavas“ ja „Kus sa käisid, sokukene“ on põimitud lisztilikku rapsoodiasse.

Kui kontserdi esimene pool oli pikk ja omajagu väsitav, siis värske tuulena mõjus teise poole algus, kui napilt valgustatud lavale ilmusid ilma igasuguse sissejuhatuseta Virgo Veldi ja Tiia Tenno. Nende esituses kõlasid maagilised Tõnu Kõrvitsa saksofonile ja orelile kirjutatud „Thule koraalid“. Kontserdi teisest poolest tahan esile tõsta veel Irina Zahharenkovat ja Raiko Raalikut. Zahharenkova esitas lummavalt John Fieldi nokturni nr 4 A-duur, PLMFi 2017. aasta nooreks muusikuks valitud Raalik võlus aga oma kauni loomuliku hääle ja väljendusrikka esitusega.

Õhtu tipuks kujunes vaieldamatult duo Anna-Liisa Bezrodny ja Juri Žislin, kes esitas Händeli „Passacaglia“ Johan Halvorseni seades viiulile ja vioolale. Teos andis esitajatele võimaluse näidata nii tehniliste võtete kui ka muusikalise tunnetuse laia skaalat. Sama teose olid interpreedid ette kandnud ka eelmisel päeval Mustpeade maja kontserdil. Kui neid kahte esitust võrrelda, siis väiksemas saalis kõlas teos eredamalt ja pingelisemalt, suurel laval sai aga nautida paremini muusikute koostööd, mis oli kui väike etendus. Mustpeade maja kontserdil astus üles ka kvintett koosseisus Anna-Liisa Bezrodny, Juri Žislin, Henry-David Varema, Andres Kungla ja Irina Zahharenkova, kelle esituses kõlas Schuberti „Forellikvintett“. Kvinteti tugevaim külg oli erakordselt hea ansamblimäng, kuid taas tahaksin esile tõsta Irina Zahharenkovat, kelle mäng oli nii nüansi- ja kõlavärvirikas, et paratamatult tõmbas ta aeg-ajalt kuulaja tähelepanu endale.

Lausa kahel talvefestivali kontserdil oli keskpunktis tango. Argentina bandooniumimängija Marcelo Nisinman ja Baltic Neopolis Virtuosi (BNV) kvartett olid kavasse võtnud selle žanri tuntumad teosed, nagu „Jalousie“, „La Cumparsita“ ning Ástor Piazzolla ja Isaac Albénize tangod. Kõlas ka Nisinmani omalooming, kus traditsiooniline tango oli põnevalt ühendatud modernse helikeelega. Kuigi kvarteti liikmed on Poolast ja Eestist, ehk nagu kavalehel öeldud, „BNV koondab Läänemere loomingulist potentsiaali“, oli nende mängus lõunamaist tulisust ja energiat. Täielik üllatus oli aga Virgo Veldi, Jaan Lutsoja ja Andreas Lennu esiettekandes kõlanud Indrek Liidu „10 tangot“. Tegemist on kümne suurepärase tangoga, kust küll kumab läbi Piazzolla mõjutusi, kuid siiski on need väga omanäolised. Eriti tahan esile tõsta kaheksandat tangot, kus pikkades meloodiakaartes sai nautida Virgo Veldi kaunist ja laulvat saksofonikõla. Kontsert pakkus teisigi üllatusi: harva kantakse siinmail ette Roman Toi teoseid, seekord tuli aga ettekandele tema „Aaria“ akordioni ja tšello seades, mis oli oma nukruses võluv ning mille kohta võiks kasutada muusika hindamises nii ebapopulaarset sõna nagu „ilus“. Elamuse pakkus ka Johann Joachim Quantzi triosonaat G-duur oma värske kõlaga, kus basso continuo osa oli antud akordionile ning soleerisid tšello ja saksofon.

Festivalil andsid soolokontserdid pianist Marko Martin ja laulja Pille Lill. Martini puhul tõstan esile tema Liszti tõlgendusi, Beethoveni „Pateetiline sonaat“ jäi natuke nurgeliseks ja kõlavärvivaeseks, aeglases osas oleksin oodanud suuremat laulvust. Pille Lille kava koosnes põhiliselt soololauludest, sekka ka üks ooperiaaria. Laulja tugevaim külg oli lauludesse sisseelamine, just Rahmaninovi ja Tšaikovski teoste puhul. Häirivaks osutus aga tema hääles kõlav vibrato, mis võttis pigem juba tremolo mõõtmeid, ning ega päris täpselt enam aru ei saanudki, milliste helikõrgustega oli tegemist. Kavalehel oleks olnud kena ära tuua ka laulutekstide autorid, soololaulu puhul on ju tekst peaaegu sama tähtis kui muusika.

Siinjuures tahangi öelda mõne sõna kavalehtede kohta. Need on omamoodi kontserdi visiitkaardid ja näitavad korraldaja suhtumist publikusse. Selle festivali kavalehed olid copy-paste-meetodil võetud internetist – pikad ja lohisevad interpreetide tutvustused. Selle asemel et üles lugeda kõik maad, saalid, festivalid, kursused, esinejad, kus ja kellega kunagi koos esinetud, oleks võinud piirduda poole lühemate, sisutihedamate ja ühtses stiilis tutvustustega. Sellele lisandusid kõige elementaarsemad eesti keele grammatikavead ning täielik segadus teoste ja nimede kirjapildiga. Kõige põnevam oli lugu Marcelo Nisinmani ja tema instrumendiga. Kavalehelt saime teada, et argentiinlane on tunnustatud „bandoneionimängija“, õppinud on ta „bandoneoni“ ning mängib „bandooniumi“. Kava esilehe järgi võis järeldada, et sel korral esines ta „bandoneoniga“, kuigi eestikeelne nimetus on vist siiski bandoonium. Jacob Gade tango pealkiri „Jalousie“ oli tõlgitud kui „Kardinad“, mis oma vaimukuselt suudab võistelda ainult eelmisel aastal filmis „Florence Foster Jenkins“ nähtud tõlgetega, kus opereti „Die Fledermaus“ vaste oli „Lendav hiir“ ja pediaatrit peeti jalaarstiks. Žalusii ehk ribakardin on küll otstarbekas, kui on vaja varjata selle taga toime pandavaid tegusid, aga kahtlen, kas taani helilooja tangot kirjutades just seda silmas pidas.