Von Krahli teatri ja kultuuriklubi Baas „See uluja tuul“, autor David R. Slavitt, dramaturg-tõlkija Mathura, lavastaja Loore Martma, helikujundaja Mick Pedaja, visuaalide autor Aleksander Sprohgis. Mängivad Maili Metssalu, Risto Vaidla ja Mick Pedaja. Esietendus 16. IX 2017 Von Krahli teatri proovisaalis, nähtud etendus 13. I Stockholmi Eesti Majas.
Pole just tavaline, et koged midagi hämmastavat ja haruldast ühes saalitäie rahvaga, kelle keelt sa ei valda. Aga just sellise kogemuse pakkus mulle lavastus „See uluja tuul“, esitajaks väike ja andekas esinejate kooslus Eestist. Soovitan: kes tahes tunneb huvi uurida olemise mõistatuslikku imet, leidke võimalus saada osa sellest 45minutilisest etteastest.
Stockholmi Eesti Majas antud etendusel oli teisigi eesti keelt mittekõnelevaid vaatajaid. Pärast etendust küsiti minult, mis mulje mulle jäi. Ütlesin, et mu kogemus oli täiuslik: usun, et tajusin lavastuse taotlust ühes teiste kohalviibinutega, sõnum jõudis pärale keelebarjäärist hoolimata.
„See uluja tuul“ on meditatsioon, mõtisklus inimene olemisest ning vaikne kummardus saladuslikule loomele, millesse kuulume. Kes siinset loeb, on järelikult elus, teadvusel, teadlik oma olukorrast, kui hingab aina jahedat õhku sisse ja välja, nagu on seda teinud ja teeb veel kogu oma elu. Miljardeid elusid on meile eelnenud, miljardeid elusid jääb kestma pärast meie lahkumist. Oleme peaosalised oma maailmakogemuses, ent selle rolli tingib meie füüsilisus – ja kõigi positsioon on siin sama. Kõik kogeme, et maailm on elus, aga teadlikkus oma olemasolu sügavusest võib tihtipeale olla erisugune. „See uluja tuul“ on kui kandev tuulehoog, mis seda teadlikkust toidab.
Liikumine, hingamise tegu. Samal hetkel, kui loete siinset arvustust, hingab lõvi kusagil savannis sisse ja välja, vaalad liuglevad läbi otsatute külmade ookeanide, linnud tiirlevad õhus. Lugematud tähed lõõmavad raevust peaaegu kujutlematuis avarusis, ja samal ajal te hingate, hingate, kui loete selle lause lõppu. Sada aastat varem ei olnud meid sellisena olemas ja sada aastat hiljem pole meid enam – aga praegu oleme. Oleme siin ja jagame üht põhimõttelist kogemust ühes teiste meie planeedi praeguste ja kunagiste ainulaadsete elanikega. See inimene olemise püha ja jagatud kogemus nüüdse hetke igavikus ongi see, mida „See uluja tuul“ kannab.
Muusika sirutub meieni, suudleb sõnatult me südant, paneb selle rohkem tuksuma. Muusika ongi suhtlusvahend, mida mõistame ka keele abita – harmooniate, meloodia, tempo, helistike, instrumentide endi üleva loomuse kaudu, olgu nendeks siis inimhääled, pingule tõmmatud keeled või trummipind. Muusika algab ja lõpeb, aga kuni seda kuuleme, kannab selle kogemus meid endaga ja aitab hinnata vaikust, mis jätkub alati kõigi helide varjus.
Lavastuses „See uluja tuul“ on muusika justkui osaline, loob etendusse tasahaaval uusi kihte, lõimub ülejäänuga, lisab oma hääle. See on kui ruum – ruum on füüsiline reaalsus, kogeme seda nii ainena, millest oleme tehtud, kui ka „tühimikena“ aineliste objektide vahel; aatomid, taimed, loomad, taevakehad – nad kõik asuvad kusagil „ruumis“, see ruum on me maailma elegantne, muutuv, adutav konstant. Kivid, mets või ihud on siinse olemasolu füüsiline kuju – olemasolu füüsilisuses kogeme soojust ja külma, raskust ja kergust, valgust ja pimedust kõigi objektide vahel. Heli, valgus ja ruum teevad „Uluja tuulest“ akna, millest kiigata oma siinse olemasolu mõistatusse.
Mees ja naine jagavad lavastuses oma kogemust – loovad ja hoiavad väikest püha ruumi ja sündmust; näitlejad ei näitle, vaid saavad selleks, millest etendusel kõneldakse. Nad haaravad vaataja kaasa teekonnale teadlik olemise poole, elu raskustele, kurbustele, armsusele, soojusele, imelisusele, kaootilisusele, kaunidusele ja lummavusele tunnistajaks olemise poole. Seepärast ongi õnn kogeda sündmust nagu „See uluja tuul“.
Tõlkinud Mathura