Heino-August Kalmo 21. V 1937 – 21. I 2018

2 minutit

Inimesi, kes on võrdväärselt olulised nii Eesti elektroonika kui ka muusika arenguloos, pole kuigi palju. Heino oli üks nendest. Sõjajärgsetel aastatel vanaema juures kasvanud nooruk pidi kõrgkooli astumise asemel leppima töö kõrvalt õhtukoolis õppimisega. Kaasasündinud tehniline taip ja otsiv vaim leidsid 1952. aastal väljundi raadiotehase Punane RET konstrueerimis­büroos, kus tema põhieriala oli akustikasüsteemide väljatöötamine ja täiustamine. Tolleaegsed Estonia raadiod olid hinnatud just oma väga kvaliteetse heli poolest.

Tehase juures tegutses ka väike estraadiansambel, kus Heino istus trummide taga, ning sealt hakkas hargnema rada tema elutöö suunas. Teda oli juba ammu võlunud tollaste lääne ansamblite koosseisus kostnud Hammondi oreli kõla ning soov midagi sellesarnast ise valmis meisterdada viis kihlveoni kolleegi ja sõbraga: kumb valmib enne, kas Heino orel või sõbra teler? Teler pole siiani valmis, aga ligikaudu kahesajal lambil töötav kolme oktavit hõlmav orel tegi häält 7. V 1958 ning sõber Gennadi Podelski andis sellele nimeks Kalmokord. Viis aastat hiljem valmis Kalmokord 2, mis töötas juba transistoridel ja oli kahe manuaaliga.

Kuna Eestis võis sel ajal niisuguseid pille ühe käe sõrmedel üles lugeda, siis haarasid Heino Kalmo ja Gennadi Podelski härjal sarvist ning pärast pikka ustekulutamist ja paberimäärimist alustas Punane RET 1965. aastal esimesena tollases Nõukogude Liidus Retakordi nime all elektriorelite seeriatootmist. Kümne aasta jooksul valmis 1790 pilli. Samal ajal valitses Eestis tõeline bändide tekkimise buum ning Retakordi tulek oli nagu vihmahoog põuasele põllule. 1970ndatel ilmus lavale üha rohkem välismaiseid pille ning Retakord vajus tasapisi unustusse. Oma osa selles oli ka kvaliteedi küsimusel: neid pille valmistati ju sõjatehase ülejääkidest, mistõttu on praegu üsna lootusetu leida mängukorras Retakordi. Siiski mitte päris: oma viimased kolm eluaastat tegeles Heino Kalmo ühe pilli reanimeerimisega ning selle saund viib praegu otsekui ajamasin 1960ndatesse.

Alati naerusuine ja nooruslik, hasartne ja abivalmis tegutseja, uudishimulik ja ikka tulevikku vaatav – nii jääme meenutama Heino Kalmot, kellega oleme kaasteelised olnud, kes pikemat, kes lühemat aega.

Ülo Krigul seenior

Jaga

Samal teemal

Jaga
Sirp