Üks Eesti linn saab 2024. aastal Euroopa kultuuripealinnaks. Nagu tõdeb tänases Sirbis Heli Meisterson, võiks kandideerimisele mõelda iga linn, kus elanikke kümne tuhande ringis või enam, olemas kultuuritaristu ning ehk ka mõni (rahvusvaheline) festival.

Jättes juba seda tiitlit kandnud Tallinna sel korral kõrvale, palus Sirp portreteerida neljateist linna inimestel, kes on mõne võimaliku kandidaatlinnaga kuidagi seotud. See, kes neist linnadest lisaks Tartule ja Narvale oma kandidatuuri üles seab, ei ole veel teada. Tegelikult ei ole kõik neist viimase haldusterritoriaalse reformi järel ka enam ametlikult linnad, vaid hoopis vallad ning praegu ei ole teada sedagi, kas näiteks Jõhvi ja Valga vald või Saaremaa valda kuuluv Kuressaare Euroopa kultuuripealinna tiitlile kandideerida saavad – vastav järelepärimine on juba Euroopa Komisjonile saadetud.

OTT KARULIN

Kultuuri kaevuv Kohtla-Järve

Ütlen kohe alustuseks, et olen Kohtla-Järvelt eemal juba rohkem kui veerand sajandit. Seega on mõistetav, et pidin kõrvalist abi paluma. Abiandjaks oli Teet Korsten, põline kohtlajärvelane ja Põhjaranniku ajakirjanik.

Kahjuks on kümneid, kui mitte sadu põhjusi, miks Kohtla-Järve ei või ega saagi olla Euroopa kultuuripealinn. Pigem energia või põlevkivi või küttejõu pealinn. Seejuures saaks just Kohtla-Järvel minna kultuuri otse süvitsi, kaevuda sõna otseses mõttes kultuurikihtidesse.

Kuigi iidne vanalinn Kohtla-Järvel puudub, laiub seal uhke, 1920. aastate alguses arhitekt Eugen Habermanni planeerituna valminud Siidisuka elamurajoon. Tegu on Eesti linnaehituses esimese kindla planeeringuga ehitatud aedlinna tüüpi elamugrupiga. Elamurajooni nimi võib vene keelt mõistvatele kultuurisõpradele palju nalja teha. Nii nagu ka Sompa linnaosa. Teadjad räägivad, et nimi on tuletatud lause „samoe opasnoje mesto posle ameriki“ esitähtedest. Kõlaks ju hästi, kui Euroopa kultuuripealinnas on sellenimeline paik.

Pole vähetähtis, et neli kuud pärast Stalini surma, juulis 1953, arutas Eestimaa Kommunistliku Partei keskkomitee büroo Kohtla-Järve linnakomitee truualamlikku palvet nimetada linn lahkunud juhi mälestuseks ümber Stalinilinnaks. Keskkomitee sekretär Johannes Käbin ei olnud ettepanekuga nõus, kuid ilma Moskvaga konsulteerimata ta lõplikku otsust langetada ei julgenud. Küll aga lükkas Käbin tagasi nimekuju: „Ettepandud nimi ei kõlba, eesti transkriptsiooniga see ei sobi. Võib nimetada linna lihtsalt Stalin.“ Tallinn on kultuuripealinna auväärset tiitlit juba kandnud, miks mitte nüüd ka Stallinn.

Kaevanduskultuurihuvilistel oleks vaadata nii mõndagi. Alates kaevurilambikujulisest veetornist linna idapiiril, „kahe kaine kaevuri“ monumendist linna keskel kuni Kohtla-Nõmme populaarse kaevanduspargi-muuseumini välja. Linna elanikkonnast on vaid 16% eesti­keelsed, seega saaks ka võõrkeeles hästi hakkama. Nii et plusse aina koguneb.

Rohkete rahvatantsuringide ja laulukooride kõrval on oluline ka nõukogudeaegne subkultuur. On ju teada, et Kohtla-Järvet peeti sel ajal Eesti pungipealinnaks. Rohkem ja vähem tähtsate bändide hulgas on popmuusika ajaloos ka fakt, et esimene indie-ansambel Röövel Ööbik sündis just Kohtla-Järvel.

Julgustaksin Kohtla-Järve praegust linnavõimu igati Euroopa kultuuripealinna tiitlile kandideerima, sest jutud käivad, et kaevurilinna (väga pikaaegsed!) juhid oskavad umbes 40miljonilise eelarve juures laristada 5–8 miljonit aastas.

ÜLLAR SAAREMÄE

Valga või Walk

Valga linna saab seada kultuuripealinna kandidaadiks ainult koos Valkaga, sest muidu minetaksime suure osa oma ajaloost ja identiteedist. Kaksiklinna nimetus Valga-Valka on pikk ja kohmakas, inglise keeles raskesti hääldatav. Kultuuripealinna projekti nimetuses saaks taaselustada Valga-Valka linna jagamise eelse nime Walk. See on lühike ja pakub inglise keeles tõlgendusvõimalusi.

Walki kandidatuur on üles ehitatud Liivimaa identiteedile, sest see oli üks Liivimaa keskustest juba keskajal. Walkist sai oluline linn siis, kui Katariina II moodustas tema ümber ühe Liivimaa kubermangu kreisidest. Oma asukoha poolest oli Walk tõeline Liivimaa süda. Liivimaa kubermangu lõpp (koos tsaariaja lõpuga) tähendas linnale poolitamist ja oli oluline tagasilöök.

Liivimaa identiteet pakub kultuuri­pealinna projektile mitmeid aspekte. Esmalt ajalooliselt olulise, kuid nüüd kadunud rahva lugu võimaldab seada Euroopas nähtavale väikeste rahvaste kultuurid, mis nüüd peavad võitlust oma säilimise eest. Teisalt oli tsaariaegne Liivimaa juba kubermang ilma põlisrahvata, mitmekultuuriline ja -keelne, selge hierarhia ja suurte rahvuste vaheliste konfliktideta. Tsaariaja lõpul elasid Walkis kõrvuti eestlased, lätlased, sakslased ja venelased. Mitmekultuursuse ja -keelsuse võimaluste üle mõtisklemine praeguses Euroopas oleks kultuuripealinna Walk teine fookus. Kolmas keskendub sellele, mis ilmus linna Läti ja Eesti rahvusriikide iseseisvumise tulemusena, ehk piir. Mis rolli mängib piir meie identiteedis, igapäevases elus, mida ta võimaldab ja mida takistab? Need küsimused sobivad Euroopa kultuuriruumi väga hästi, eriti kui esitada need Läti ja Eesti suurte pidupäevade kontekstis.

Valgas ja Valkas on kokku kaks kuultuurimaja, kolm muuseumi, viis kirikut ja mitte ühtegi galeriid. Seetõttu toimub kultuuripealinna Walk programm peamiselt linnaruumis ja vahel lausa ootamatustes kohtades. Linnaruumi olukord on teistest Eesti linnadest erinev. Walk on ajalooline väikelinn, kus on säilinud märkimisväärne osa hoonestusest linna esimesest kiirest kasvuperioodist XIX ja XX sajandi vahetusel. Kuid samuti linn, mille elanikkond on viimase 30 aasta jooksul vähenenud kolmandiku võrra.

Valgas ja Valkas leidub väärtuslikke tühje ja pooltühje hooneid, hääbuv keskkond seguneb arenevaga, nõukoguaegne ehituspärand tsaariaegsega. Kogu see kompott pakub palju teravaid kontraste, ilu, avastamisrõõmu ja võimalusi. Walk on tänava-, alternatiiv- ja pop-up-kultuuri pealinn ning koht, kus ajutistes ja taaskasutusele võetud paikades saavad kokku väikeste rahvaste esindajad Euroopa progressiivsete kunstnikega. Koht, kuhu tasub tulla. Ükskõik, kas Riia või Tallinna kaudu.

JIRI TINTERA

Kultuurisaar Kuressaare

Pärast haldusreformi on Saaremaa pindalalt Eesti suurim omavalitsus. Nii et kui valime kultuuripealinnaks Kuressaare, saame boonusena kaasa terve saare. Ja ehk olekski nutikas pakkuda mõttelise pealinnana välja kogu saar – see annaks originaalse lähtekoha. Eestis on kombeks linna ja maad rangelt eristada, mujal piir enam tingimata nii selge ei ole. Roheline Kuressaaregi on Lääne-Euroopa mõistes pigem maapiirkond. Nii võiks Saaremaa olla esimene Euroopa kultuurisaar. Saaremaa kaubamärk on võimas, sellega saab toiduainetööstuses pea kõike müüa, turismis nii mõndagi – järgmisena võtame ette kultuuri.

Kultuuripealinnana võiks Saaremaa toetuda narratiivile, et perifeerias on kõik kujuteldav täiesti võimalik. Nii nagu Amazonase džunglilinna Manausesse püstitasid idealistid ooperiteatri, on Põhja-Saaremaal Triigi sadamas oma filharmoonia. See arhitektuuriliselt suurejooneline hea sisuga kultuurikeskus võikski olla kultuuripealinna sümbol: saarlased on tsipa omamoodi, saavad alati ise hakkama ja pakuvad originaalseid lahendusi. Asukohasõltumatus on aga moodne märksõna üle maakera – 2024. aastal oleks meil võimalus näidata, et innovaatiline mõte liigub mitte ainult Euroopa serval e-Eestis, vaid ka seitsme maa ja mere taga müütilisel saarel. Kui veab ja tuleb korralik talv, saab kultuurisaarele sõita autoga üle jää, kui mitte, saab mere peal kõndimisest ja kihutamisest lugusid vesta.

Euroopa kultuuripealinna veebisaidil ütleb juba definitsiooni teine lause, et „mitmed Euroopa linnad on kasutanud kultuuripealinna aastat, et täielikult ümber kujundada oma kultuuriline baas, ja ühtlasi ka viis, kuidas neid rahvusvaheliselt nähakse“. Saaremaa ja Kuressaare puhul on täpselt õige hetk suurejoonelise ümberkujundusega pihta hakata.

Kõik eeldused on juba loodud. Esiteks on äsja sündinud ühendvald, mille ülesehitamisel otsitakse, eriti Saaremaa brändi osas, uut taset ja palgatakse lisajõude. Juhtus ka nii, et 2018. alguses otsivad uusi juhte ja uut kvaliteeti Saaremaa arenduskeskus ja Visit Saaremaa, peamised ettevõtlus- ja turismiarendusasutused. Vägevalt on käima läinud vabasektor: varasematele MTÜdele üle saare on lisandunud Koostööklubi, mis ühendab initsiatiivikaid saarlasi, töörühm „Head töökohad Saaremaale“ tutvustab atraktiivset elukeskkonda ja kutsub kõrge lisandväärtusega töö andjaid saarele. Hiljuti startisid superedukalt Kuressaare tänavafestival ja kohalik Tour d’ÖÖ, aastaid on end tõestanud sügisene toidufestival. Mais alustas Kuressaare Edukontor, mis populariseerib tänapäevaseid töömeetodeid ja asukohasõltumatust.

Seitsme maa ja mere taga sünnivad värsked hullud ideed, (suur)linnadest eemal saab elada igas mõttes täisväärtuslikku elu. Kui kutsume osagi tegusatest saarlastest ilma pealt appi kultuuripealinna üritusi tooma, looksime südameid murdva kultuurisaare.

MELE PESTI

Tühjuse paradiis Pärnu

Pärnu on koht loometööks, mis vajab aega ja avarust. Siin ei killusta sind suurlinna sahmerdused, inimeste, impulsside, kontaktide ja kohustuste paljus või riiklike institutsioonide väiklus. Pärnu on tühjuse paradiis. Siin on võimalik tunda vaimset üksindust. Mõttelend kulgeb siin segamatult, kiiresti ja takistusteta.

Pärnu on koht, kus on võimalik hästi süüa ja hästi magada. Siin on võimalik elada nii, et päevas on üks asi. Minna Valgeranda ja mõelda kõrgelt. Peatuda Kesklinna sillal ja vaadata kaugele. Pärnus on kõik olemas: inimesed, asjad, pisisekeldused, probleemikesed. Mõnda asja on Pärnus vähe: näiteks juhuslikke kohtumisi, mis annaks mõtetele uue suuna. Pärnust on võimalik ära käia. Olla mingi aeg mujal ning tulla jälle tagasi. Pärnus on võimalik tulla mõttele, mis saadab sind kogu elu.

ANDRUS KALLASTU

Stressivaba Keila

Võrreldes kümne aasta taguse ajaga on Keila linnapilt muutunud tundmatuseni: meil on õites lillepeenrad, amplid kaunistavad tänavaposte, õitsvad kirsipuud panevad möödakäijad ahhetama, ringteed sunnivad kiirust maha võtma, kuuseplats saab iga aastaga uhkemaks ja valgustab kasvavat jõulukuuske omanäoliste valgustatud pinkidega. Sealsamas on kirik, mille torn on nähtav igast sõidusuunast, ükskõik kust poolt Keilasse sisenetakse. Kirikust edasi jalutaja satub üle raudtee minnes Jõeparki, kus asub Harjumaa muuseum. Jõgi saab seal vabalt voolata, korrastatud parki kaunistavad puusillakesed ja teerajad põlispuude keskel. Kõik see võtab vähem kui poole tunniga stressi maha. See koht, kus aastakümneid paiknes Nõukogude tankipolk, on nüüd tervisesportlaste paradiis.

Te küsite, kuidas meil on kultuuriga lood. Korraldatakse nii kõrgetasemelisi kui ka meelelahutuslikke kontserte, niisamuti suviseid hoovikontserte. On etendusi ja kunstinäitusi, kirjanike ja ajaloolastega kohtumisi. Ometi pean möönma, et mitmekülgse ja nõudlikuma inimese kultuurivajadusi ei pruugi need rahuldada, kuigi uut hoogu on lisanud vabaühendused.

Keilas on kultuuriürituste korraldamiseks kõik võimalused olemas. Ei pea midagi uut ehitama. Suur lauluväljak lubab vastu võtta mitu tuhat külastajat, väiksemaid kultuuriüritusi annab soojal ajal organiseerida looduses – kas Jõepargis, terviseradadel, selle lähistel, mõnes teises linnapargis või koguni kellegi koduhoovis. Mitmesuguste keskuste ja asutuste sisetingimused võimaldavad näitusi, etendusi, kontserte jm. Keila ühendab ümberkaudseid külasid-valdu ja ka ühissõidukiühendus Tallinnaga on suurepärane.

MARET LEPIKSAAR

Ajaloopealinn Sillamäe

Teise maailmasõja järel maakaardile tekkinud Sillamäe on XX sajandi sümbol. Vähemalt mis puudutab Ida- ja Kesk-Euroopat.

Esimese maailmasõja eel oli tegemist idüllilise kuurordiga, mida meeleldi külastas Peterburi keskklass ning akadeemiline seltskond. Vabariigi varastel aastatel üritati senist kuurordielu jätkata, kuid Peterburi Eestist äralõikamise ning kunagise imperiaalse eluolu kadumisega oli see kunagise toreduse hale vari. Põlevkivi kaevandamine ning keemiatehase rajamine endise Türsamäe mõisa aladele 1920. aastate lõpul tegi idüllile kiire lõpu.

1944. aastal pühkis linna lähistel seisnud Sinimäe rinne üle sõjaeelse infrastruktuuri, tehes sõjast võitjana väljunud Nõukogude võimule suurejoonelise uue ühiskonna ehitamise eksperimendi jaoks platsi puhtaks. Pärast sõda alustati endiste kalurikülade alal stalinistliku päikeselinna rajamist. Tulemuseks on üks terviklikumaid stalinistliku ampiiri ansambleid kogu endise NLi aladel. Moskva kontseptualist Andrei Monastõrski ütles mulle kunagi, et Sillamäe on kõikidest kunagistest aatomilinnadest kõige huvitavam ja ilusam. Legend, mille kohaselt Sillamäel rikastatud uraanist tehti Nõukogude Liidu esimene aatomipomm, on samuti nüanss, mis käib vägagi Euroopa ajaloo juurde. Kindlasti ka see, et Nõukogude ajal moodustus linna elanikkond pea sajaprotsendiliselt impeeriumi avarustest sisse sõitnud inimestest.

Sillamäe külje all asuv Viivikonna asula, kus hiilgeaegadel elas kolm tuhat inimest ja nüüd on alalist elanikkonda vaid seitsekümmend hinge, näitlikustab Euroopa ajalooliste murrangutega kaasnenud tsivilisatsiooni taandumist. Varemetes Viivikonna asula stalinistlikku arhitektuuri silmitsedes on end kerge kujutleda varakeskaegsesse Rooma, kus Kapitooliumil võis näha rohtu näksivaid kitsi, või Teise maailmasõja järgsesse Berliini, mille südames Riigipäevahoone ees haljendas kartulipõld.

Kuigi Sillamäe arhitektuur pakub silmarõõmu ning hoolimata sellest, et sealt on pärit vähemalt kolm tähtsat kultuuritegelast – režissöör Kaljo Kiisk, pianist Vladimir Võssotski ja kirjanik Andrei Hvostov, oleks rangelt võttes paslikum Sillamäele nõutada Euroopa XX sajandi ajaloopealinna tiitlit. Karlsbad, Marienbad, Baden-Baden, Vichy ja Haapsalu alustasid kuurortlinnana ning nendeks on nad ka jäänud, sellal kui Sillamäe tegi kõik XX sajandi hullumeelsused kaasa.

ANDREI HVOSTOV

Mõõõõtmatu Võru

Kõigepealt peaks Võru kultuuripealinnaks sobima seepärast, et ta on eesti kirjanduslukku kirjutatud erilisel, võiks öelda äärmiselt kirjanduslikul kombel. Mõtlen seda kohta „Kevades”, kus Toots ütleb Arnole, et kui sa mulle Võru ei too, siis ma hakkan ise Teelega plaani tegema. Arno oli käsu täitmisega hädas, aga leidis lahenduse, nimetas tünnivitsa Võruks ja tõi selle. Toots vigises küll, aga pidi tõsiasjaga leppima.

Samamoodi on Võru hingelt alati olnud suurem linn, kui ta numbrites välja paistab. Kohapeal juba klassikaks saanud „Võru valss“ kuulutab, et „kogu ilmaks Võru linn ja mereks Tamula“. Siia võiks veel lisada ühe pisikese mügariku maailma reljeefis, mida terve Eesti kutsub Suureks Munamäeks ja kõrgeimaks mäetipuks. Suur muna asub küll mitte Võrus, vaid Haanjas, aga maailma mastaabis on 12 kilomeetrit kesklinnast ikka veel kesklinn. Ja Võru linna teeb ummamuudu linnaks ikka see, et tema ümber on toetava võruna Võrumaa.

Meie merest ehk siis Tamulast on ilmselt alguse saanud ka selline asi nagu järvemuusika. Mäletan, et millalgi, ei mäleta küll enam, mis aastal, oli Tamula järvemuusika Eestis ainulaadne. Ja rahvast vooris kokku nii, et Võru linnas osteti kui möödaminnes kõik poeletid tühjaks.

Võru folkloorifestival on alati väga rahvusvaheline olnud. Ikka on siis linnapildis rahvast, kellest juba kaugelt näha, et nad ei ole meie maalt. Mitte niivõrd nahavärvi kuivõrd rahvariiete ja igasuguste muude vidinate põhjal. Aga veel tähelepanuväärsem on, et folkloorifestivali käigus moodustatakse alati tänavatepikkune rivi, et teha sabatantsu. Ma ei tea, kas midagi on sealt ka rekordiraamatutesse jõudnud, aga üldiselt on neil ikka tavaks seda mõõta. Mõõõõõõõta!

Üle maailma kultuuripealinna valides eristub Võru muidugi sellega, et tema nimes on õ-täht. Maailmas on see üllatavalt ainulaadne nähtus. Olen tähele pannud ja kuulnud, et välismaalastes äratab õ-täht elavat huvi. Just õ-tähe pärast hakati Ameerikas müüma Võru-nimelist viina.

Ja eriti uhkelt tuleb õ-täht välja, kui „võrokõsõ kõnõlõsõ uman keelen“. Kuigi tavaline välismaalane otseselt vahet võru ja eesti keelel ei tee, piisab sellest, kui suurematele rahvastele kõneleda, et miljonil eestlasel, kellega saaks ilmselt napilt Tōkyō või New Yorgi tühjad korterid ära täita, on mitte üksnes oma keel, vaid selle keele sees on veel mitu omanäolist keelt. Ja võru keel on nende uhke esindaja, meil on isegi oma laulupidu. Samuti rahvusvaheline. Lätlased on küll kohal.

CONTRA

Kuldlõikega Viljandi

Sajandivahetusel Prantsusmaal elades astusin kord sisse käsitöötarvete butiiki, et osta kudumisvardad. Poeriiulitel paistis kümneid tikkimiskomplekte väljamõõdetud lõngajuppide ja kaasapandud mustripildiga. Oskussõnad eelnevalt omandatud, pöördusin lobisevate müüjannade poole, kes vaatasid mu esimese küsimise peale maha. Püüdsin selgemini hääldada. Vaikus. Hakkasin juba vabandust pomisema, kui ühe müüja silmis ärkas äratundmine ja ta hüüatas teisele: „Aa! Ma tean! Mäletad – kunagi üks leedu tüdruk küsis ka neid asju!“

Enesestmõistetavus. See ongi kultuur. Meie siin pisikesel külmal maal eeldame, oskame ja teeme teatud asju enesestmõistetavalt. Sõna tricotage võib seal küll peenelt kõlada, aga meie teame, kuidas see päriselt käib! On enesest­mõistetav olla tavaline eesti naine, kõigi teiste tavaliste hulgas, kes oskavad seda kõike – kõigi nende nõelte ja varrastega! Tikkimiskomplekte pruugivad meist vähesed.

Viljandi on kudumisvardaid tihedalt täis. Tavalised erilised inimesed, kelle oskused ja tegemised, eelkõige aga hoiakud tekitavad loova õhkkonna, mis toetab järjest järgmisi ideid ja tõmbab keerisesse kaasa uusi või aremaid.

Kerge oleks nimetada sündmusi, mida toovad rahvast Viljandisse ja panevad elu siin aeg-ajalt nii toredasti üle keema. Sisevaade toob aga silme ette rohkelt inimesi, kes seotud eri ettevõtmistega, vahel ka risti-rästi. Kohaliku elu keeb iga päev niigi, ilma keemiseta ei tekiks ka ülekeemist. Siiski näib toimivat salapärane lisaefekt – miski vunk, vurts, voog, vaim või vibe, mis paneb kõik nii enesestmõistetavalt toimima. Olen mõelnud, kas see võib olla proportsioon.

Samuti nagu kogu Eestis elanike ja pindala poolest, nii on meid Viljandis õiges mõõtkavas meie armsa trips-traps-trulli-mahulise vanalinna ja mõne suurema linnaosa kohta. Vahest annab just see optimaalne elanikkond vajaliku resonantsi ja teovõime algatustele, mis meis nii sagedasti tärkavad? Sest viljandlase õnn ja eelis on mitte tarbida, vaid elada kultuuris. See on võimalus välja mõelda, arendada, kujundada ja esitada. Kõik see on õpitav ja nauditav. Kordamööda ollakse tegijad ja pealtvaatajad. Siin ei pea teist loojat alati saali vaatama minema, kuna ta istub kohvikus kõrvallauas ja me juba teame või eeldame, et tal on sündimas uus pala, kava, maal, tekst, tekstiil, kujundus, lavastus, roll, veebiplatvorm, pakirobot või kolmas laps.

Statistiliselt on Viljandi kahanev. Sügisel aga avas meie steinerpedagoogiline kool, Eesti esimesi, esimest korda paralleelklassid. Avaaktusel küsis kõrvalistuja, värske viljandlane, kas lapsele peab midagi erilist kooli kaasa panema. Jäin mõtlema. Kõik on ju kooli poolt … Ah, õigus jah, siiski – kudumisvardad! Neid läheb kindlasti vaja.

KITI PÕLD

Koostöövalmis Paide

Mis seos tekib pärnakal, rakverlasel või tartlasel, kui mainida talle Paide linna? Võimalikud vastused: Kesk-Eesti, vallitorn, arvamusfestival ehk seda kohta iseloomustab soodne logistiline asukoht (ligi tunnipikkune sõit umbes kümnesse linna), rikkalik minevik (ordulinnus, nelja kuninga lugu, võõrvõimud, August Wilhelm Hupel), uued julged ettevõtmised (Paide paepäevad ja tänavaskulptuurid, Arvo Pärdi muusikaaed helilooja sünnikohas, Hermann Hesse loomingu ja Paide-juurte uurimine, avaliku linnaruumi eksperiment kesklinnas, Paide linnateatri asutamine).

Kui linnal on arvestatav ajalooline mõõde ja eriilmeline elav kultuur, võib see alati taotleda suuremaid eesmärke, laiendada haaret. Kuna Paidel on see riigi tasandil õnnestunud, on ootuspärane liikuda edasi, arendada rahvusvahelist koostööd. Paide lugu on korraga ainulaadne ja universaalne, sest see jutustab nn teisest Eestist, s.t väikelinnamiljööst ja hubasusest, rahulikust elutempost ja looduslähedusest, traditsioonidest ja leidlikkusest.

Kui Paide saaks Euroopa kultuuripealinnaks, võidaksid sellest linn, maakond ja kogu Eesti. Sellega saaks laiendada Paidega seotud kultuurikorraldajate – kes seni on pühendunult reklaaminud Paidet üle Eesti ja, vastupidi, toonud Paidesse tõsist teatrit, muusikat, filmi – vaatevälja ja mõjuala. Näiteks on linnal tihe koostöö rahvusooperiga Estonia, tänu kellele on Paides võimalik külastada ooperietendusi ning rahvusballett on linnas avanud balletistuudio.

Paide saaks tutvustada ka põnevaid sündmusi ja nähtusi Järvamaal: lillelaat ja Eesti ringhäälingumuuseum Türil, kummaliste kulgurite killavoor ja filmilindifestival Järva-Jaanis, A. H. Tammsaare muuseum Vargamäel ja Kukemuru ambient-festival looduspaikades.

Kuna Paides ollakse harjunud tegema koostööd kultuuriasutustega üle Eesti, saaks neid kontakte veel paremini rakendada ja täiendada, et pakkuda väliskülalistele Eesti-sisest kultuuriturismi, suuremaid ja väiksemaid üritusi Jõgeval ja Põltsamaal, Pärnus ja Rakveres, Raplas ja Viljandis ning loomulikult ka Tallinnas ja Tartus. Folk ja loodus, Pärt ja moodne teater, mõisad ja talud, konverentsid ja vabaõhuüritused, autentne puitarhitektuur ja köök. Kultuur kohapeal Paides ning väljasõidud maakonda ja üle Eesti. Üks koht – palju võimalusi.

2017. aasta haldusreformi tulemusena ületas Paide elanikkond 10 000 piiri. 2022. aastal peaks valmima Tallinna–Mäo (Paide) neljarajaline maantee. 2024. aastal saab üks Eesti linnadest Euroopa kultuuripealinnaks. Kui kaugel on see tiitel Paidest? Arvamusfestival on heaks tõestuseks selle kohta, et ka väike linn võib panna toime suuri asju, kui kaasa löövad tugevad korraldajad ja andekad loojad.

IGOR KOTJUH

Suurelt välja mängiv Jõhvi

Kõigest 10 000 elanikuga Jõhvi Euroopa kultuuripealinnana näib esmapilgul sketšiteemana. Ent ainult esmapilgul.

Peale Tallinna ja Tartu on kõik teised Eesti linnad Euroopa mõistes kääbuslinnad. Selles mõttes polegi põhimõttelist erinevust, kas tulevases Euroopa kultuuripealinnas on 10 000 elanikku või ligemale 20 000 nagu näiteks Viljandis. Pigem võiks väiksus olla omamoodi Jõhvi trump. Pärast seda, kui kultuuri­pealinna kandmise tiitlist on ringiga osa saanud enamik suurlinnu, ongi käes väiksemate võimalus. Näiteks alanud aastal ses rollis olevas Malta pealinnas Vallettas on püsielanikke veelgi vähem kui Jõhvis.

Jõhvil on ka hea kogemus, kuidas väiksena end suurelt välja mängida. Eesti taasiseseisvumisest alates on ta väikelinnana olnud Ida-Virumaa pealinn ja ka üks Eesti neljast regionaalkeskusest Tallinna, Tartu ja Pärnu kõrval.

Sajandeid tähtsate teede ristumis­kohas olev ja oma postijaamades ka maailma kultuurielu suurkujusid (Ferenc Liszt, Honoré de Balzac jpt) võõrustanud Jõhvi kaasaks Euroopa kultuuripealinnana ka oma Virumaa lähisatelliite: Kohtla-Järvet, Narvat, Sillamäed ja Rakveret.

Virumaa üheks suuremaks rikkuseks on kultuuride paljusus. Siin tegutseb üle paarikümne rahvuskultuuriseltsi. Igal sügisel Jõhvis toimuval „Loomepaja“ festivalil esitlevad nad oma muusikat, tantse, kunsti, käsitööd ja kööki. Arvestades, et Euroopa kultuuripealinna projekti üheks peamiseks ideeks on näidata Euroopa kultuuri mitmekesisust, on Jõhvist sobivamat paika Eestis keeruline välja pakkuda.

Jõhvi on Virumaa kultuurielu keskpunktiks ka tänu kontserdimajale, mille teevad eriliseks kaks saali, kus on pillide kõlakasti efekti tekitavad kasespooniga kaetud seinad. Akustik Linda Madaliku eestvedamisel saavutatud ainulaadne „Jõhvi helipilt“ on pälvinud ohtralt kiidusõnu nii muusikutelt kui ka publikult ning seegi on üks põhjus, miks muusikahuvilised Jõhvi tulevad. Teine omalaadse kõlaga kontserdipaik on Jõhvis Mihkli kindluskirik.

Jõhvi kontserdimajas igal kevadel toimuv balletifestival on toonud väikelinna maailmakuulsate ooperimajade balletitruppe. 2012. aastal kohtusid seal Arvo Pärt ja tänapäeva tantsumaailma üks tuntumaid koreograafe Nacho Duato. Euroopa kultuuripealinna südamena võiks Jõhvi kontserdimaja 2024. aastal saada paljude maailma kultuurisuuruste hinnatud kohtumispaigaks.

Selleks ajaks saab ka kontserdimaja lähiümbrus värskema ilme. Peasissepääsu lähedal paiknev Jõhvi kihelkonnast pärit filmimehe Kaljo Kiisa kuju naabrusesse rajatakse muusikaväljak. Kesklinnast tulevale promenaadile ehitatakse juurde kontserdimajani ulatuv lõik. Ka kõrvalasuv 40 hektari suurune park on plaanis lähema nelja-viie aasta jooksul korrastada mõttega, et see sobiks paremini kultuuriürituste ja festivalide paigaks. Kultuuripealinnaks pürgimine puhuks nende plaanide teostamisse vajalikku pärituult.

Kultuuripealinnana pälviksid rohkem tähelepanu ka lähikonna tööstusmaastikud ja -arhitektuur, mis on naturaalsete võttepaviljonidena filmitegijate ja fotokunstnike poolt veel vähe avastatud. Kultuuri mõiste on aga kaunitest kunstidest laiemgi. Nii näiteks lisavad Jõhvile koloriiti siin paiknev Viru pataljon militaarkultuuri või Viru vangla tänapäevase vanglakultuuri kandjana. Põlevkivikaevanduste pealinnana on Jõhvi põnev paik ka sotsiaalantropoloogidele.

ERIK GAMZEJEV

Minevikule ehitatud Haapsalu

Umbkaudu viie aasta eest vapustas mind uudis, et Haapsalu vanalinna ühes XIX sajandil ehitatud majas, kus üheksakümnendatel aastatel elasin, varises sisse keldrimüüritis, mis omakorda viis sisselangemiseni selle peale ehitatud ahjud ja seinaosad elukorrustel. Kohapeal ekspertiisi teostanud ehitusinseneri jutust selgus, et majaalune kelder oli arvatust ja eeldatust hoopis vanem – puitvilla oli ehitatud XIV–XV sajandi vundamendi ja keldri peale. Haapsalu vanalinna olusid ja ehitisi tundnud mees teatas mulle isegi võrdlemisi rahulikult, et ega siin olnudki midagi imestada, sest terve Haapsalu vanalinn olevat ehitatud keskaegsetele vundamentidele ja soklitele. Kõigele sellele, mis oli alles jäänud pärast ahelpõlenguid, mereröövlite rüüstamisi ning sõjaturmasid.

Haapsalu on niisiis ehitatud minevikule. Seda ka sümboolse üldistusena linnakese muude eluvaldkondade kohta. Haapsalu seisab silmitsi ajalooga, mis on rikas, põnev ja otse muinaslooline. Linna ajaloost saaks ainest mitmegi ajalooliste sugemetega mängufilmi või romaani loomiseks, seda ka Eestist laiemas geograafilises ja kultuurilises kontekstis, kui arvestada selles linnas viibinud kuningas Magnus Smekki (Magnus IV ehk Magnus Eriksson, kes valitses XIV sajandi keskel mitukümmend aastat pea tervet põhjalat), paar sajandit hilisema hertsog Magnuse (kes tegi siit Liivi sõja eest vehkat ja viis endaga kaasa kogu Haapsalu tolleaegse linnusearhiivi), rootsiaegse Haapsalu peaaegu täielikult purustanud Peeter Suure või veel hiljem Pjotr Tšaikovski sealviibimisega seotud üleskirjutusi ja legende.

Sama põhjendatud on ka vene-baltisaksa kuurortlinnakese eksterjööri taastamise ideaal, mille poole on pärast nõukogudeaegset allakäiku ja minnalaskmist üheksakümnendate aastate teisest poolest peale aina püüeldud ja mis ongi andnud Haapsalule tema tänapäeval tuntud nostalgilise nukulinnakese hõngu ja näo. Kahe suure sõja vahel tegutsenud Haapsalu Kaunistamise Seltsi püüdlusi teostatakse tänagi sessamas endises vaimus. Taastatakse endisaegseid puitskulptuure rannaalal, rekonstrueeritud parke ja jalutusteid ja isegi jääkaru on merre tagasi toodud …

Kuid ehk tuleks nüüd kasuks pöörata pilk minevikust tänapäeva ja tulevikku? Äkki oleks aeg mõelda, et XX sajandi algul tegutsenud Roman Haavamäe ja Juhan Raudsepa dolomiitvormide kõrval väärivad ressurssi ja linnaruumi ka tänapäeva Haapsalu heal tasemel skulptorite ja metallikunstnike tööd? Äkki mõelda, kuidas Haapsalu positsioneerib end kunsti- ja kultuurielus, kuidas kultuurilises mõttes ennast defineerib?

Sest kui linn tahaks pretendeerida kultuurilinna austavale tiitlile, on tõesti vaja need asjad läbi mõelda ja minevikuladestuse korrastamise ja viimistlemise kõrval pöörata silmad ka oleviku ja alles kujundamisel oleva tuleviku poole.

AIDI VALLIK

Kultuurivägine Rakvere

Kui praegu voolab ja edeneb Rakveres kultuurielu oma tavapärases rütmis, siis Euroopa kultuuripealinna aastal tegutseb linn kultuurivallas täie auruga. Meie kultuuritegijaile on antud roheline tee ja seda on hea meel kasutada.

Teatrilinn on Rakvere 1940. aastast. Üle 20 aasta on korraldatud suurejoonelist rahvusvahelist teatrifestivali „Baltoscandal“. See on toonud kokku uuemat teatrit üle maailma, kultuuripealinna aastaks saab planeerida tõelise teatripeo, mis haarab endasse kogu Rakvere. Siis täitub linn teatriusus rahvaga nii lähedalt kui kaugelt. Teatrilummus võidab alati.

Teine suurüritus oleks kindlasti meeste tantsupidu. Seda pidu, kus mehed on tantsinud rahvatantsu, on peetud juba kolmel korral, tantsurammu jätkuks ka 2024. aastaks. Peo korraldaja oleks tantsuselts Tarvanpää. Mõtlen ise, kui uhke on olla Rakveres, sest sellel peol jätkub väge ja sädet.

Kultuuripealinna aastaks on Rakvere linnas valminud uus, kõikidele praegusaegsetele nõuetele vastav kultuurikoda. Siis saab näidata ka kunsti suurvorme. Linnas elab rohkem kui kolmkümmend kunstnikku, näitusi jätkub terveks aastaks. Rakvere galerii on kahekümne tööaastaga näidanud, et meie kunst on nüüdisaegsel tasemel. Galeriil on ka suur kunstikogu, mis on tekkinud näitustel esinenud kunstnike annetustest ja sellel saab 2024. aastal kindlasti auväärne koht olema. Samuti tahame tuua esiplaanile Rakveres elanud ja töötanud suured kunstnikud Carl Timoleon von Neffi, Paul ja Kristjan Raua, Arnold Vihvelini. Plaanis on korraldada kunstifestival, kuhu kutsume esinema meie Soome, Saksamaa ja Läti sõpruslinnade kunstnikud. Visuaalkunsti keel on mõistetav kõikidele, meie galerii seinal on Viivi Luigelt pärit moto: „Kultuur pole ajaviide ega iluasi, kultuur on rahvaste elu ja surma küsimus“.

Läinud aastal toimus Rakveres I LGBT filmifestival. Festival tõi Rakverre uued tuuled ja kultuuripealinna aastal tuleb korraldada suurejooneline filmipidu. Siis muutub Rakvere värviliseks mitte ainult filmide, vaid ka külastajate poolest.

Rakvere laulukoorid ootavad esinemisi, et helid saaksid tõusta taevani. Selleks ajaks on valminud esinduslik kontserdisaal, kus auväärsel kohal Arvo Pärdi loomingu ettemängimine.

Euroopa kultuuripealinna aastal saab meie tunnuslauseks „Rakvere – kultuuriväge täis linn!“.

RIHO HÜTT

Vabatahtlike Narva

Kuigi Euroopa kultuuripealinna idee on põnev ja võib luua linnale uusi võimalusi, pakkuda kogemusi, viia see Euroopa kaardile, ei saa unustada, et kandidatuuriga kaasneb väga palju tööd kohalikele kultuuriorganisatsioonidele ja nende partneritele nii Eestist kui ka välismaalt.

Õnnestumiseks peab Euroopa kultuuripealinnaks saamise soov tulema Narva elanikelt. Vägisi ei õnnestu midagi, sest ainult juhul, kui on suur tahe, ei tundu töömaht hirmutav, vaid hoopis inspireerib saama linna arendamise kogemusi ka edaspidiseks. Nii et jah: Narval on oma ajaloo ja olevikuga kõik eeldused võita Euroopa kultuuripealinna tiitel, aga ainult juhul, kui narvakad panustavad selle eesmärgi saavutamiseks vabatahtlikult ja ühiselt.

MARIA KAPAJEVA

Natuke metsik Tartu

Mu ema rääkis, et nemad, kuuekümnendate Tartu ülikooli üliõpilased, ei rääkinud omavahel eriti Tartust. See oli linn nagu linn ikka, linn, kus kokku saada ja õppida, pidutseda ja ennast otsida. Nad valmistusid eksamiteks toomkiriku altariosast ringiehitatud raamatukogus, kõndisid läbi pommitamisrusude kohale kiiruga rajatud parkide, kiirustasid räämas hruštšovkade vahelt läbi, et jõuda intrist loengusaali ja laulsid õhtuti kamaaruškaviisil ühikatele hümni:

Oli Pälsjon, oli soojus-valgus,
nüüd on Tiik, ei ole kumbagi.
Kas on see siis uue elu algus,
kas moraal kristalseks muutub nii?

Pimedas ta kindlasti ei muutu,
poisid, poisid, tulge hulgana!
Poistest pole iial olnud puudust,
Pälsjonist nad siia trügivad.

Ükskord oli mu ema maalt pärit sõbranna tänaval professor Aristest möödudes teklit kergitanud. Ariste astunud juurde ja selgitanud rahulikult, et neiud ei pea mütsi kergitama. Ema sõbranna punastanud väga, aga Ariste vaadanud teda sõbralikult otsekui tahtes öelda: meil Tartus on veel palju kirjutamata reegleid, palju ajaloolisi pisiasju ja vaimuaateid, millest me õigupoolest koosnemegi.

Ühel päeval, võrk käes, turule minnes sai aga ema otsekui ilmutuse. Tema ees kõndisid turule kaks paksu vene veterani. Ja ema kuulis, mida nad räägivad. „Kas mäletad, Fedja, kuidas me Tartut pommitasime?“ alustas üks juttu. Nad rääkisid lõbusalt ja praalivalt sellest, kuidas hävis pool ajaloolist Tartut, kuidas nende abiga siia uus kord ja uus aeg tuli. Ja mu filoloogiatudengist ema tundis, et tal läheb süda nii pahaks, et ei tahaks turule minnagi. Ta rääkis, et pärast seda vaatas ta Tartut teise pilguga. Teda hakkas huvitama see, mis siin varem on olnud. Ta nägi linna, mis on korduvalt surmahaavadest paranenud, kuid taas üles ehitatud ja õitsele löönud.

Kujutluse Tartust kui Eesti kultuurimekast sain kaasa oma lapsepõlvekodust Raplast ja kui üheksakümnendate keskel siia õppima tulin, ei pidanud ma pettuma. Olen sellest ajast saadik väikeste vaheaegadega taas Tartusse tagasi tulnud ja elan praegu vaid kiviviske kaugusel kohtadest, kus kakssada aastat tagasi elasid Kristjan Jaak Peterson ja Karl Ernst von Baer, hiljem Miina Härma ja A. H. Tammsaare. Kohti, kus ajalugu paistab läbi, on minu Tartus järjest rohkem. Inimesi, kes hoolivad linnast kui kultuuri kandvast ühisväljast, on samuti järjest rohkem.

Siin elades ja hulkudes olen mõelnud, et Tartu linn ja tema tänavad on nagu kood, mis aitab mõista ja tajuda eestimaalaste ühishinge. Need, kes on Tartut armastanud, pole ainult eestlased. Tähtsaim Tartu rahvus on olnud inimesed, kes on tahtnud vaimult areneda. Ja see omadus on tegelikult tähtsaim Tartu vaimu tunnus läbi aegade. Kui puutun kokku arenemisjanulise inimesega, tunnen juba kaugelt Tartu vaimu lõhna. Õigupoolest on mul tartlasena raske mõista, et paljud ilmainimesed ei tahagi areneda. On ka neid, kes iseennast ja ajalugu tundmata tahavad pigem hävitada. Kahe Tartu lapse emana on mul väga raske mõista, kuidas saab keegi planeerida siia lähedusse paratamatult saastavat ja meie metsi põhjakonnana neelavat tselluloosivabrikut. Kas need inimesed on Tartut pommitanud veteranide otsesed järeltulijad? Tahan, et mu lapsed ujuksid järjest puhtamas Emajões, mitte järjest saastuvas ja kinnikasvavas nires nagu lapsena Raplas, kus piimakombinaat läbi kodulinnakese voolava Vigala jõe lausa ujumiskõlbmatuks muutis. Tahan, et kogu maailm armastaks Tartut sellise looduspuhta ja natuke metsiku kultuurimekana, nagu mina seda tunnen. Loodan, et Emajõe Ateena ei mattu kunagi vängesse tselluloosihaisu, et Emajõgi muutub järjest puhtamaks ja kuldkalakesterikkamaks, arenemisjanulisi kultuuri- ja vaimuinimesi voolab järjest juurde ning Tartust saab Euroopa kultuuripealinn 2024.

KRISTIINA EHIN