Eesti Teatriliit on andnud välja tantsukriitiku ja -teadlase Heili Einasto teose „Rahel Olbrei, Eesti tantsuteatri rajaja“. Rahel Olbrei (1898–1984) oli Estonia püsiva balletitrupi asutaja (1926) ja koreograaf, kellele ballett oli mõtestatud kunst, mitte üksnes kaunite liigutuste efektne sooritamine. Just tänu tema õhtut täitvatele jutustavatele ballettidele, mis olid alati dramaatiliselt pingestatud ja kus iga liigutus oli sisuliselt põhjendatud, kujunes eesti kultuuris arusaam balletist kui filosoofilist mõtet kandvast psühhofüüsilisest kunstivormist. Raamatu on toimetanud Margot Visnap, kujundanud Andres Tali.
Kas ilma Rahel Olbreita oleks Eesti tantsuteatri sünd palju edasi nihkunud?
Rahel Olbreita oleks Estonia teatri ballett kujunenud kindlasti hoopis teistsuguseks. Võimalik, et Eugenia Litvinova oleks hakanud tegema Estoniaga koostööd või olnuks teerajajaks Lilian Looring, kuid nende mõlema lähtekoht oli ikkagi traditsiooniline ballett. Ilmselt oleksid nad alustanud väiksematest kontsertidest ja toonud lavale nende arvates Estonia trupile võimetekohased lühiballetid. Olbrei mõtteviis oli täiesti teistsugune: ta ei tahtnud olla kopeerija, vaid teha lavastusi oma visioonist lähtuvalt. Kui ta ka võttis lavastada mõne klassikalise balleti, nagu „Giselle“, „Pähklipureja“ või „Luikede järv“, siis lõi ta neile oma koreograafia.
Kas Olbrei kunagiste tegemiste kauge kaja on kandunud tänapäeva?
Olbreile oli tantsulavastuses kõige tähtsam sisu: vorm pidi vastama mõttele, lihvitud tantsutehnikat oli vaja selleks, et näidata sisu, see ei saanud olla eesmärk omaette. Kõik see kandus XX sajandi eesti balletti. Olbrei õpilastest ja kaastöötajatest jäi vähemalt osa ka pärast sõda Estonia teatrisse ja Tallinna balletikooli tööle – nemad hoidsid ja suunasid seda mõtet. Võib-olla mitte teadlikult, aga nad olid eeskujuks.
Olbrei loodud standard valitses eesti balletikultuuris kuni eelmise sajandi lõpuni, sest enamik tantsijaid tuli Tallinna balletikoolist – üks traditsioon, üks mõtteviis –, kergem oli hoida mõttelist tervikut. Praeguse rahvusvahelise balletitrupi puhul, kui koosseis pidevalt vahetub, on olukord teistsugune. Ühelaadse taustaga inimesi, kes kannavad seda mõtet oma kehas, pole enam nii palju.
Millistest põhimõtetest lähtudes sai Olbrei raamat kirjutatud?
Alustasin sellest, et püüdsin saada aru Rahel Olbrei rollist oma ajas ning põhimõtetest, mille alusel ta Estonia balletitrupi lõi. Mõtlesin piirduda Teise maailmasõja eelse ajaga, kui Olbrei tegutses Eestis, ent siis märkasin, et Olbrei juhtmõtted olid kandunud edasi ka sõjajärgsesse aega. 1950. ja 1960. aastatel tekkisid näiteks trupisisesed mässud koreograafide vastu, kes ei suutnud estoonlaste arvates Estonia balleti mõtet sisuliselt välja kanda. Seejärel hakkasin selle pilguga vaatama ka Mai Murdmaa loomingule ning sai selgeks, et Olbrei alustatut on järjepidevalt järgitud. Tundus vale piirduda raamatus vaid Olbrei loominguga ja tõmmata käsitlusele joon alla koos tema Eestist lahkumisega.
Olbrei raamatu teoreetiline raamistik aitas mul materjali süstematiseerida ja vormida. Juri Lotmani plahvatuse teooria alusel sai käsitleda 1920. aastate Eesti olusid ja tegureid, mis tegid sellise kultuuriplahvatuse võimalikuks. Teiseks lähtusin järjepidevuse ehk rajasõltuvuse kontseptsioonist. Kui tekib mingi mõtteline rada ehk paradigma, siis mis hoiab seda koos? Need kaks on omavahel seotud.