Millised me oleme?
Kui uskuda Eesti poliitikuid ja välismeediat, siis on meie riik üks ütlemata edumeelne digitiiger. Selgi nädalal ilmus New Yorkeris äge lugu pealkirjaga „Eesti, digitaalne vabariik“, kus muu hulgas kirjas: „Väidetavalt säästab digiteerimine Eestile palkade ja kulude arvel kaks protsenti SKTst aastas. Kuivõrd see on sama summa, mis kulub NATO kaitse tagamise peale …, armastab riigi eelmine president Toomas Hendrik Ilves naljatada, et Eesti on saanud oma riigikaitse tasuta“ (18. XII). Mis seal salata, paljuski vastab tsiteeritu tõele ning seetõttu on ehk õigustatud ka Ilvese kelmikas enesekindlus. Ja kui lõpuni aus olla, siis olen isegi siinsamas alles hiljuti portreteerinud eestlast inimesena, kes istub metsas puu all (või ka rabas laudteel) ning asjatab rahuloleva ja õndsa näoga oma nutiseadmes.
Eks oleme kõik väikest viisi digiromantikud.
Kui aga hiljuti avastati tumeveebist andmebaas, mis sisaldab 1,4 miljardi kasutaja infot ja parooli, mille seas ka üle 190 000 ee-domeeniga meiliaadressi, tulid ka välja eestlaste lemmikparoolid. Nimekiri räägib enda eest: 123456, parool, qwerty, 123456789, lammas, 12345, minaise, maasikas, kallis, killer, armastus, lollakas, samsung, 123123, teretere, lilleke, martin, 12345678, kiisuke ja kallike (Geenius.ee 15. XII). Tundub, et eestlased usuvad e-teenustesse lausa nii pimesi, et ei pea enda kaitsmist digimaailmas üldse oluliseks. Meeldejääv parool on küll mugav, aga mis on mugav kasutajale, on veelgi mugavam (loe: häkitav) pahalastele. Nii et olgu igaühe uue aasta lubaduste seas seegi, et tehakse korda oma digitaalne turvavõrk.
Me oleme Potjomkini digiküla kodanikud.
Üksjagu veider tegelikult, et Eesti riik pole suutnud oma kodanikke piisavalt harida digiturvalisuse osas. Ühes välismeedias ilmunud Eesti järjekordses portrees kelgib kõrge riigiametnik, et tegelikult võinuks tuludeklaratsiooni elektrooniliselt esitada ka nii, et inimene poleks pidanudki midagi klõpsama, aga taheti, et kodanikud tunneksid vahetult vastutust, kui peavad eelkogutud andmed üle vaatama ja kinnitama. Tsiteeritud paroolide nimekirja vaadates tundub, et ehk on siiski ka üks hiireklõps liiga vähe olnud.
Teiselt poolt on aga üsna ootamatu riigi võimetus poliitiliste otsuste tuules uusi e-teenuseid piisava kiirusega luua. Kuna üle 96% tuludeklaratsioonidest tõepoolest esitatakse elektrooniliselt, on e-maksuametil olemas kõik andmed, et nüüd, mil uuest aastast tulumaksuvaba miinimumi arvestamine muutub, kodanikke aidata: lisatagu oma e-keskkonda teenus, nii et inimene näeb näiteks oma viimase kolme aasta deklareeritud aastatulu ning saab selle põhjal ja programmi abil soovitusliku tulumaksuvaba miinimumi järgmiseks aastaks välja arvutada. Praegu peab deklaratsioonid ühekaupa avama ja laadima need alla PDF-failina …
Ju sellised kilplased me siis olemegi.
Küll aga tundub, et kui me ka enda digiturvamisega hakkama ei saa, siis teiste heaolu läheb meile korda – vähemalt jõulude ajal, mil heategevuskampaaniaid enam kui puid paljudes Eesti metsades. Ärge saage valesti aru, see kõik on väga vajalik ja südantsoojendav, aga meenutab veidi emotsiooniostu – teate ju küll neid nätse ja šokse, mis toidupoes kassade juures üles rivistatud, et inimene järjekorras oodates mõne neist poolautomaatselt kassalindile poetaks. Nii tunduvad eestlased olevat ka emotsiooniannetajad.
Hiljutise uuringuga „Eestimaalaste valmisolek heategevuseks“ sedastatigi, et enamik „on valmis ühekordselt annetama vastavalt vajadusele ja sõltuvalt olukorrast“ (Õhtuleht 15. IX) ehk me miskipärast ei taha annetada süsteemselt, kuigi just püsiannetuse puhul on märksa kergem ning ehk ka õigustatum nõuda annetuse saajalt aruannet, kuhu see raha täpselt on läinud. Pole siiski põhjust kahelda, et ka püsiannetajate osakaal aina kasvab, nagu kasvame me kõik kodanikena.
Siinkohal ongi paslik soovida kõigile häid jõule ning vahvat aastavahetust! Ja kui te tervet rehkendust ei jõua teha, siis tehkem, nagu soovitas õpetaja Laur Tootsile, poolgi rehkendust. Ja kui seda ka liiga palju tundub olevat, siis vähemalt üks uue aasta saabumise puhul avatav vahuvein võiks ikka Eesti maksumärki kanda, sest ega need maksud, mille eest abivajajaid aidata, mujalt kui meie kõigi maksudest tule.
Olgu, hakkan nüüd oma silmast palki leidma.