Tallinna Kammerteatri „Mees, kes ei mahu kivile“, autor Vaino Vahing, lavastaja Ingo Normet, kunstnik Pille Jänes. Mängib Kristjan Sarv. Esietendus 20. X Tallinna Kammerteatris.
Teatri Kelm „Morten Mortensoni aed“, autor ja lavastaja Karl Koppelmaa, kunstnik Johannes Valdma, muusikaline kujundaja Kristen Kütner, valguskujundaja Martin Koldits. Mängib Karmo Nigula. Esietendus 16. XI teatris Kelm.
Nii „Mees, kes ei mahu kivile“ kui ka „Morten Mortensoni aed“ on mononäidend. Mõlemad tulid lavale väiketeatris, nende esitajad on küllaltki noored mehed ning osatäitjad on varem nii kandvas teatrirollis olnud harva.
Sellega sarnasused piirduvad. Sisulist osa võrreldes võib ainult imestada, kui palju ja kuhu on Eesti teatrimõte 42 aastaga liikunud: atraktiivsuse, mängulisuse, vaimukuse, publiku aktiivse kaasahaaramise suunas. Kuristik ilmneb juba Mortensoni esimesest repliigist: „Ma mõtlesin sellist asja, et teeme kohe ühe mängu. Mäng on imelihtne. See on toolimäng. Saame kõik mängida.“ „Mees, kes ei mahu kivile“ on seevastu nii karm ja enda sisemusse pööratud lavastus, et isegi sõna „näitemäng“ kõlab selle puhul kohatult, lihtsalt „mängust“ rääkimata. Mängida saab ainult näitleja, mitte keegi teine.
Kui Jaan Oks on kõigega enda ümber aktiivses konfliktis, siis Morten Mortenson vaatleb kõike distantsilt. Esimene on mässaja, kuigi jõuetu, teine edukas kohaneja, ehkki säilitab vaimse suveräänsuse. Oks tuleb lavale pihtima, Mortenson selleks, et selgitada ja suhteid korraldada. Kuivõrd laval tegutsetakse vähe ja räägitakse palju, võib mõlema lavastuse märksõna olla „manifest“: vaatajale üritatakse arusaadavas vormis mitmesuguseid asju selgeks teha. Mortenson on siiski väljamõeldud tegelane, Oks on elanud päriselt, ehkki väga ammu. See on muidugi kõige suurem erinevus, sest Vahing lähtus säilinud ülestähendustest ega ole teinud sellest oma tekstis ka saladust. („Mees, kes ei mahu kivile“ on ilmunud ka Vahingu kogus „Näitleja“, 1976.)
Sisuliselt pole kummastki lavastusest palju rääkida: need on lühikesed ja tegevusvaesed. Kindlasti on „Morten Mortensoni aed“ efektsem ja kõnetab praegust vaatajat otse, südamest südamesse, aga selles veendugu igaüks ise.
Oks (1884–1918) oli õnnetu saatusega mees, keda on võrreldud Juhan Liiviga. Vaimuhaigus, sõda ja surm olid kolm tähtsamat asja tema elus. „Praegu on kirjanduses kõntsa ajastu,“ ütleb ta üldistavalt, kusjuures ta ise on kõige puhtakujulisem kõnts. Üks oluline vahe siiski on: Liiv oli kindlasti hull, Oksa kuvand on vastukäiv. Meie mõistes oli ta punkar, kes võttis oma elustiili liiga tõsiselt. Tänapäeval on jäänud selliseid väheks: internet on muutnud minakuvandi pealiskaudseks ja muutlikuks.
„Mehe“ lõpp on paradoksaalne. Oks maetakse vaestemaja traditsiooni kohaselt nimetusse, vaid anonüümse ristiga tähistatud hauda. Temast saab mees, kelle nimi ei mahu hauakivile. See jääb nii lavastuse puändiks kui ka kokkuvõtteks. Fakt on seda kurioossem, et lühema nimega kirjanikku annab Eestist otsida, ainult Eda Ahi meenub.
Kõnelesin pärast esietendust inimesega, kes mäletas ka 1975. aasta Evald Hermaküla Vanemuise lavastust. Tema sõnul oli siis pealkirja hoopis teisiti tõlgendatud: Oks ei mahtunud kivile sellepärast, et oli nii suur ja ebamugav, jäi igal pool teistele ette. Aga selge on see, et Ingo Normet pole sellest lavastades kinni pidada üritanudki, aega ja teatrimõtet tagurpidi liikuma nagunii ei pane. Hermaküla lavastuse kunstnik Jüri Arrak ja muusikaline kujundaja Tõnu Tepandi oleksid põhimõtteliselt sedasama tööd võinud teha ka nüüd – aga mis mõte sel olnuks?
Võib väita, et Sarv ei ole laval piisavalt hullumeelne, lõhki rebitud hingega psühhopaat, nagu hulluarst Vahing Oksa karakterit paberile pannes ehk eeldas. Tüübi poolest sobib Sarv rolli hästi: Oks olevat olnud erakordselt inetu mees ja Sarv toob selle inetuse ilma väliste efektideta, paljalt näitlejameisterlikkuse abil esile. Nauditav elamus. Tore on seegi, et muidu saab Sarve teatrilaval harva näha, võrreldes seriaalide ja filmidega. Aga kui Sarv oleks 42 aastat vanem ja mänginud Oksa sama palju varem, oleks tegu olnud palju tähtsama teatrisündmusega.
Midagi pole teha, aeg lendab. Praegu on „Mees, kes ei mahu kivile“ pelgalt teatrilooline, mitte nüüd ja praegu vaatajat kõnetav lavastus. Mis oli oluline aastal 1975, pole seda enam praegu. Näidendi lavaletulek kuulus ajajärku, kui Eesti teatris tõusis võimsalt esile rahvuslus. Eriti värvikalt kahe Mats Traadi teose dramatiseeringuga: „Tants aurukatla ümber“ aastal 1973 Draamateatris ja „Kohvioad“ 1975 Pärnus. Eemaldumine kuuekümnendate propagandistlik-pedagoogilisest diskursusest oli järsk. Kui Smuuli „Polkovniku leske“ või Liivese „Viini postmarki“ võis reservatsioonideta mängida ka Vladivostokis või Bakuus, siis nüüd aeti üha rohkem missioonitundeliselt eesti asja. Kahtlemata tehakse seda ka praegu, aga kas või „Eesti 100“ raames lavastatud „BB ilmub öösel“ puhul tõlgendatakse rahvuslust hoopis teisiti, kirevamalt ja särtsakamalt.
Morten Mortenson on juba oma nime poolest rahvusvaheline mees. Võib ka eestlane olla, aga ei pea. Kui ongi, mis siis. „Vahet pole“, nagu ütleb globaliseerumise põhiloosung. Üks selle tüübi võtmelauseid on: „Meil on liiga vähe surnuid. Vanurid ehitasid üles ühiskonna, mis ei salli vanureid“. Niisiis: Oks on „mina“, Mortenson „meie“. Kus selle „meie“ piirid lõpevad, pole tähtis. Kavalehel on peale Koppelmaa autoritena nimetatud veel neli nime: Frisch, Baudelaire, Tšehhov ja Wijkmark. Seegi viitab internatsionaalsusele, ent sellest hoolimata on lavastus koduselt armas ja lähedane.
Karmo Nigula roll on vähemalt sama põnev kui Sarve oma. Esialgse tasakaalukuse ja rafineerituse sekka ilmub üha rohkem kruvide logisemise sümptomeid, aga rolli terviklikkus ei kao kusagile, isegi siis, kui ta laulma hakkab. Tulevad meelde Jaak Prints ja „Kodumaa karjed“ NO99s, aga Prints vahendas meedia produtseeritud idiootsusi, Mortenson on ise terviklik karakter. Kui Oks on üksainus rahulolematus, siis Mortenson saab ilma ja inimestega päris libedalt hakkama. Seda on laval huvitavalt välja tuua kindlasti raskem. Nigula esitus on veenev.
Kuigi lavastuses räägitakse üsna palju surmast, pole tegu musta huumoriga, vaid täiesti tasakaaluka ja rafineeritud arutluskäiguga, kus naeru või muiet tekitavad mõttekäikude kavalad kurvid, mitte nende morbiidsus. Kui Morten ütleb surmateate kuulmise järel „Palju õnne!“, ei tulene see sarkasmist, vaid asjade tõelise seisu adekvaatsest hindamisest. Ka iseloomustab Mortensoni mõnus eneseiroonia, mis Oksal täielikult puudub. („Dramaatilisuse mõttes ma jooksin.“) Tema mahub igale poole, isegi Kuule.
Mida arvatakse „Morten Mortensoni aiast“ 42 aasta pärast? Tõenäoliselt mitte midagi. Algupärandeid kirjutatakse-lavastatakse Eestis varasemast palju rohkem ning need püsivad laval palju vähem aega. Arvuti võimaldab näitekirjanikul nii aega kokku hoida kui ka ideedele ligi pääseda, seejuures valitseb meil truppide ja vaatajate proportsioonis terav kalle esimeste kasuks.
Lõpetuseks ja erinevustele vastukaaluks veel üks, juba sisuline paralleel. Morten Mortenson ütleb: „Inimene peaks elama nii, et temast saaks vähemalt ühe hea loo.“ Kõlab täpselt nii, nagu oleks kukkunud mehe, kes ei mahtunud kivile, suust.