Kurikuulsale Kölni uusaastaööle järgnes konservatiivide – sealhulgas ennast valgustatud konservatiivideks pidavate – suust ja sulest seisukoht: võõrad mehed on ilged, neil pole kombeid, pole õilsad, ei kulge. Lisaks parastati: saite, mis tahtsite! See on selle suure sallivuse tulemus. Nõustun – mehed seal platsil käitusid äärmiselt valesti. Samuti on alust kahtlustada, et nende kultuuriruumist saabujate hulgas on sedasorti vildakad arusaamised kaunikesti levinud.
Aga nüüd, veidi hiljem, on hakanud välja ujuma järjest rohkem süüdistusi võimukate, rikaste ja kuulsate meeste aadressil, kellest mitte ühelgi ei tohiks olla vähimatki probleemi kultuurikonteksti mõistmisega. Kummalisel kombel on seisukohavõtud nende suhtes tunduvalt leebemad. Jätan siin teadlikult mainimata tavalise musta-valgekirju ohvrisüüdistamise, seda on meie avalikus ruumis olnud palju, aga sellest on juba räägitud ka. Räägime veel, mina ka räägin. Praegu häirivad mind tunduvalt rohkem lendväited, mis rõhutavad, kui palju need mehed meie kultuurile ikkagi andnud on (räägin ekraniseeritava kraami näitel, aga põhimõte laieneb mujalegi). Ongi, ma ei vaidle vastu. Siiski, see ei anna neile õigust käituda halvasti. Vastupidi peaks olema – noblesse oblige!
Räägitakse, kui palju vaesemaks jääb meie kultuur, kui keelatakse ära mõni seriaal või film. Esialgu ei ole keegi midagi ära keelanud, või mis? Tootjad tahavad lihtsalt, et nende investeering oleks võimalikult kasumlik, ja kui mõni osatäitja on oma maine intensiivselt täis teinud, siis püüavad nad midagi ette võtta. Rolli ei anta ju parimale näitlejale, see antakse inimesele, keda publik juba teab, kassamagnetile. Kui magnet hakkab töötama peletina, vahetatakse see võimaluse korral välja, kogu saladus. Jah, ka mina arvan, et kunstiteost – olgu selle kvaliteet milline tahes – ei tohiks keelata kortsu pärast tegijate moraalsel palgel.
Terve hulk kodanikke on asunud sarjama ahistamisskandaalidega seotud … ahistatuid. Nad ütlevad, et geeniused jäävad kanakarja rünnaku alla, ütlevad, et me jääme nüüd ilma šedöövritest, nad väidavad, et #metoo laine on ülepaisutatud, moonutab pilti, jätab mulje, nagu oleks asjad hullemini, kui need on, ja kogu asi teeb halba „tõelistele abivajajatele“. Öeldakse, et valdav enamik #metoo-tajaist kasutab lihtsalt juhust. No kuulge.
Olles elu jooksul püüdnud silmi lahti hoida, ei üllata mind sugugi, et neid, kes tahavad praegu öelda, et neid on ahistatud ja see jama peab lõppema, on nii palju. Uskuge, neid on veel palju rohkem. See on endiselt teema, millega pigem ei taheta avalikkuse ette marssida. Koos on julgem ja õige ka. Mulle jääb sügavalt arusaamatuks, kuidas nii laialdasest meeleavaldusest saab teha järelduse – kõik kaebavad, järelikult ei ole midagi. Mis loogika see on?
Praegu ei räägita juhuslikest ahistamistest tänaval ega muust selletaolisest. Jutt käib peamiselt karjääriredeli vahetus läheduses toimuvast. Seda võib ettevaatlikult võrrelda koduvägivallaga – komplekti kuuluvad lubadused, väljapääsmatuna tunduv olukord, kahetsused, ohvri sissemässimine, piitsa ja prääniku vaheldumine jms. Ühesõnaga – manipulatsioon. Praegu räägitakse ahistamisest, mis lähtub võimupositsioonist. Kaitstakse (seda tihti teadvustamata) kaht üdini vildakat seisukohta: esiteks arvatakse, et võim on auga välja teenitud, ja teiseks – mis veel hullem – kui ilma võimuta inimene pole valmis olema vastutulelik, taluma käppa oma kumerusel, siis milles küsimus, hoidku eemale, heegeldagu midagi.
Lõpetuseks paar olulist uba, mis on minu meelest selles väitluses mõõdukalt kahe silma vahele jäänud. Esiteks, võimupositsioonile jõudmine ei lähtu tingimata voorustest. Teiseks, võimupositsioonile jõudnud pärdik, isegi kui ta on andekas, võib alla suruda mitut realiseerimata võimetega geeniust. Kolmandaks, keegi ei väida, et kõik mehed on sead. Neljandaks, #metoo liikumise ulatus ei näita mitte selle sisutust, nagu on tihti püütud näidata, vaid peaks avama kas või mõned silmapaarid tohutu ebaõigluse ulatuse suhtes, millest me iga päev rahumeeli mööda jalutanud oleme. Me peaksime olema ehmunud ja tegema järeldused.