Teie reaktsioonid kriitikale on sageli olnud keskmisest tundlikumad. Ministriametis saaksid aga inglidki tümitada. Kas suudate tasakaalu säilitada?

See on täiesti ülekohtune hinnang. Olen tegelikult väga paksu nahaga. Ma ei tunne ennast meedia praegustest hinnangutest eriti puudutatuna.

Anvar Samost ja Hannes Rumm väidavad, et olite saates ?Olukorrast riigis? tehtud kriitikat valmis lausa rusikatega klaarima?

Rumm ja Samost ei kuulu isikute ringi, kellele ma üldse vastaksin.

On kardetud, et teete kultuuriministeeriumist propagandaasutuse. Alustaksin kaugemalt. Kuidas hindate linnaosalehti Edgar Savisaare ajal ja hiljem?

Arvan, et linnaosalehti on vaja teatud infovahetuseks. See, et mõningad kodanikud püüdsid panna igasse lehte kolm oma pilti, on lihtsalt rumal. Meedia uurijana väidan, et sellel ei ole loodetud mõju. Oma piltide riputamist ja labast propagandat, mis neis lehtedes oli, võib pidada ainult kahetsusväärseks. Aga see ei ole ainult linnaosalehtede probleem. Sama häda kimbutab ka erakonnalehti ja nende propagandistlikkus näitab hoiakut.

Kui olite valmis meedias tehtud kriitikat rusikatega õiendama, siis kas ei peaks kartma, et kui kriitika teis taas n-ö üle keeb, reageerite sellele võimupositsiooni kasutades?

Seda probleemi ei ole. Ei kee siin midagi üle. See on nüüd tüüpiline näide, kuidas üks kommunikatsioon tekitab teise. Te tegelete pseudoprobleemiga. Ma ei taha absoluutselt midagi arutada Rummi ja Samostiga seoses.

Teie suhtute ju Euroopa Liiduga ühinemisse poolehoiuga?

Otse loomulikult.

Mis tunne teil oli, kui Keskerakond tuli välja ambivalentse hoiakuga?

Ei olnud mingeid erilisi emotsioone. Ma ei pidanud sellist käitumist isiklikult õigeks. Eestis aga nähakse erakondi natuke nagu sekte või kitsaid ideeparteisid. Tänapäeva erakonnad ühendavad kõikjal maailmas väga erinevaid inimesi. Suur erakond ei pea olema ühtemoodi mõtlevate inimeste kogu. On täiesti loomulik, et suur erakond koondab endas erinevaid vaateid. Siin ei saa rääkida mingist ideoloogilisest kriisist.

Kas te ei karda, et teil tekivad Savisaarega samad probleemid, mille tõttu lahkusid erakonnast Kreitzberg, Tõnisson, Mikser, Õunapuu jt. On ju tegemist idealistidega, kes soovisid parimat?

Need inimesed on mulle väga sümpaatsed. Minu arvates on see seik kahetsusväärne. Kui see minust sõltuks, siis mina kutsuksin nad tagasi.

Paljudele teevad muret Keskerakonna seisukohad keele- ja kodakondsuspoliitika osas?

Selles osas, mis puudutab keeleküsimuste liigset riigipoolset reguleeritust ja järelevalvet, näen ma laiemalt kogu tsiviilühiskonna probleemi. Mis puudutab kodakondsust, siis otsused, mis on kujundanud tänase situatsiooni, on tehtud 1990. aastate alul või keskel. See on demokraatia probleem. Inimesed, kes on maksumaksjad ja kellele laieneb riigivõim, peaksid olema ka selle võimu subjektid. Robert Dahli järgi ei saa ilma selleta rääkida demokraatiast. Muidugi on meil eripärane situatsioon, kuid on eestlaste ja mitte-eestlaste ülesanne leida viis, kuidas me koos elame. Mind on aidanud kasvatada venelanna, kelle mees oli valgekaartlane, kes hukkus Piirissaarel punaarmee vastu võideldes. Ideaalis on see minu nägemus siinsest muulaskonnast. Me võtame riiki liiga kitsalt. Maailmas on nation state ikkagi nende inimeste riik, kes elavad sellel territooriumil. Mina pean oluliseks, et need inimesed oleksid Eesti riigile lojaalsed, oskaksid eesti keelt ja tuleksid oma eluga siin toime.

Koalitsioonileppe kultuuriosa tundub küll vaid kohatäide olevat? Kuid nagu omal ajal Paet, ei osalenud küllap ka teie selle koostamisel? Teie hiljem välja öeldud programm on ju võrreldamatult jumekam.

Ei osalenud. Kuid ärge käsitlege lepet oma eelarvamusliku skeemi kohaselt. Ma ei näe selles leppes ühtegi kohta, mille puhul tahaksin öelda, et seda ei ole vaja või see on rumalus.

Vastupidi, leppes lihtsalt pole midagi. Peale Eesti Rahva Muuseumi ehituse alustamise on veel neli-viis kultuuripoliitika juba ammust eesmärki ebakonkreetsel kujul. Võrreldes eelmise koalitsioonileppe kultuuriosaga on see täielik plank.

ERMi ehitamisega tegelemine on siin majas juba käivitunud. Veab seda Anton Pärn. Ajaloolasena on raske ette kujutada, et meie rahvusliku pärandi säilitamiseks saaks ära teha veel midagi enamat kui selle ehituse läbiviimine.

Aga kust te loodate leida raha? Kumu küll valmib, kuid võlg ja intressid on aastateks.

Kogukond peab seadma endale prioriteedid ja on ka seadnud. Minge tänavale ja küsige eestlaste käest, kas ERMi on vaja. Olen nõus kihla vedama, et kümnest kaheksa ütleb, et on vaja.

Siiski, mille arvelt? Kui küsida tänaval, kas pensionitõus või ERM, siis ei ole vastus enam kümnest kaheksa.

Küsimus ei ole, kas seda või teist. Perekonnas ka ei ole nii, et üks või teine asi. Mõlemad on olulised asjad ja korraga tehakse mitmeid olulisi asju.

Olete öelnud, et kultuuri rahastamise osakaal eelarves on langenud, ja lubanud sellesse pöörde tuua?

Veel aastal 2002 oli kultuuri rahastamise protsent 4. Praegu on see 3,17. Mina lähtun ei millestki muust kui põhiseadusest, kus on kirjas meie riigi põhiline mõte ja ülesanne: rahvuse ja kultuuri säilimine ja arendamine. Kui me seda ei tee, pole millelgi mõtet. Mina tahan oma paksu keha jõuga (naerab) hakata seda asja lihtsalt suruma.

On teil erakonna sees selleks toetus? Kas Savisaar on ka nõus kaasa suruma reaalse raha leidmisel kultuuri nimel?

Mul ei ole ühtegi märki, et Savisaar oleks kuidagi negatiivselt meelestatud minu plaanide vastu. Olen täiesti kindel, et nii Savisaar, minu erakond kui ka teised erakonnad toetavad mind siin.

Kas jutt käib 2006. aasta eelarvest?

Jah. Ma väga loodan, et nii saab see olema. Kultuuri alarahastamine on olnud pidev. On väga konkreetsed asjad, mis tuleb lihtsalt ära lahendada. Alates sellest, et maakondade tasandil ja muuseumides pole inimestel arvuteid, kinovõrgu ülesehitamiseni välja. Meil on üks suur ettevõtte, mis kontrollib väga ulatuslikult kogu filminäitamise turgu. Probleemiks on kultuuritöötajate palgatase. Kui eelarve numbrid jäävad selliseks, nagu nad praegu on, ei muutu siin midagi.

Kultuuriministrite seas on valitsenud konsensus selles, et oma plaane realiseeritakse Kultuurkapitali iseseisvuse vähendamise arvel. Kuidas teie sellesse suhtute?

Ma ei taha mingil juhul seda, et haldusvõimu roll poliitiliste otsustuste tegemisel suureneks. Nüüdisaegne demokraatia on ikkagi osalusdemokraatia ja saavutatud kokkuleppe realiseerimine. ?veitsis seadustab parlament juba need kokkulepped, mis varasemates aruteludes on saavutatud. Ma arvan, et minister ei ole tsiviilühiskonnas see, kes kõike teab. Kogukond lepib kokku. Poliitik valib vaid prioriteedid. Kui haldusvõimu osa otsuste tegemisel kasvab, siis on see liikumine vales suunas.

Kui kultuuri rahastamise langustrend ei ole 2006. aasta eelarves tõusuks pöördunud, kas tunnistate siis oma töö luhtaläinuks?

Oleksin sellisel juhul äärmiselt kurb. Kuid ma ei ole allaandja.

Kuidas te loovtööstust turgutada kavatsete?

Pean silmas kõikvõimalikku kultuuriga seotud tootmist, alates pisikestest asjadest nagu rahvariiete tootmine ja kannelde tegemine valdades kuni show business?ini välja. Kuna me aga oleme väike rahvas, tuleb siin maksumaksja rahakotist peale maksta. Siin tuleb katsuda Euroopa Liidu raha sisse tuua, millega praegu on lood üsna halvad ja mis enne 2007. aastat ka ei parane. Teine asi on turgutada turgu. Paljud kinoga seotud arengud seisavad selle taga, et turg lihtsalt ei toimi.

Asi jäi minu jaoks segaseks?

See jääbki segaseks. Ma ei saa rääkida detailselt praegu. Meie majas ja majandusministeeriumis on käimas uuringud selles osas. Me peame looma omale pildi, milline on loovtööstuse osa SKTs ja millised on siin probleemid. Karla Agan meie ministeeriumist kirjutab antud
teemal magistritööd ja juhib seda tegevust praegu. Mina püüan lihtsalt asja intensiivistada.

Milles seisneb selle teie nägemuses eksisteeriva meediat reguleeriva organi erinevus tänasest Ringhäälingu Nõukogust?

Tahan luua täitevvõimust sõltumatu organi…

Kas praegune Ringhäälingu Nõukogu on sõltuv?

Ei, ei ole, kuid siiski on pidevad probleemid sellega, et üks või teine tahaks justkui juhtida. Kuid põhiline mure on selles, et meil eksisteeriv regulatsioonimudel tekkis analoogtehnika ajastul, kus lainealad ja litsentsid olid suhteliselt piiratud. Nüüd aga kõikjal maailmas kanalite arv suureneb ja ühte asja reguleeritakse ühes ja teist teises kohas. See aga kanalite laienemise ajastul ei toimi. Küsimus on selles, et kõik need erinevad kohad panna ühe kontori alla. Selle kohta on muuseas olemas ka Euroopa Liidu direktiiv. Tahan luua organi, kus tegeletakse nii litsentside jagamise kui ka reklaamide pikkuse mõõtmise ja sisu seadustele vastamise kontrollimisega. Praegu on nii, et ühe asjaga tegeleb Kultuuriministeerium, teisega Ringhäälingu Nõukogu, kolmandaga sideamet.

Uute juhtidega kaasnevad ikka kaadrimuudatused ja Keskerakonnal on oma ametkonna kaasamisel pikad traditsioonid kuni pereliikmete töölevõtmiseni välja.

See on teie stereotüüpne käsitlus.

Kas näiteks oma tütre ja selle poiss-sõbra töölevõtmine Savisaare poolt on see ideaal, mida te Robert Dahli tsiteerides silmas peate?

Ma ei saa päris hästi aru, mida te küsite?

Isegi Paet tõi sõber Urmas Klaasi Perioodika nõukogusse. Teile on sellised asjad absoluutselt võõrad?

Mul puuduvad hetkel sellised kavatsused. Ma ei taha teeselda, et ma olen ilmatu tark ja orienteerun kõikidel aladel, et seejärel hakata luuaga pühkima. Ma ei tee nii. Olen aru saanud, et tegu on professionaalsete, oma ala armastavate inimestega.