Inimeste heaolu saab mõõta vägagi erinevalt. Võib-olla mitte kõige õigem, kuid kõige lihtsam on mõõta heaolu rahas. Oleme jõudnud oma majanduse mahuga inimese kohta Euroopa Liidu keskmisega võrreldes 75% peale ja olnud sellel tasemel juba aastaid. Paraku pole valitsus seadnud eesmärgiks meie majanduse jõudmist Euroopa keskmisele tasemele. Kunagi muidugi lubas Reformierakond juhtida Eesti Euroopa Liidu viie rikkama riigi hulka, mis tähendaks kogu majanduse jõudmist Taani tasemele ehk 125%-le Euroopa Liidu keskmisest. Esiotsa võiks siiski võtta sihiks Euroopa keskmise ja proovida see tase saavutada kümne aastaga. See tähendaks Eestis kümme aastat majanduskasvu, mis on 3-4% võrra kõrgem Euroopa Liidu keskmisest. Kuna aga Euroopa majandus ei tammu samuti paigal, siis võiks meil majanduskasvu eesmärk olla umbes 7-8% reaalkasvu aastas.
Sellist sihti on raske saavutada ilma riigi toetava fiskaal- ja maksupoliitikata. Keskvalitsus peaks tagama investeeringute kõrge taseme jätkumise ning inimeste sissetuleku kasvu, et sisenõudlust kasvatada. Valitsuse algatatud väiksepalgaliste maksusoodustus, õpetajate palkade tõstmine ja investeeringute kasvatamine on kiiduväärt sammud nimetatud suunas. Valitsus peaks aga oma arenguergutusarsenali julgemalt avardama ning muutma riigieelarve baasseadust, mis piirab ebamõistlikult riigieelarveliste stiimulite kasutamist ning nõuab põhjendamatult riigieelarve tasakaalu põhimõtte järgimist. Eesti valitsuse laenukoormus, mis on alla 10% ja võrreldav valitsuse reservidega, tähendab lihtsalt seda, et riik võiks finantseerida Eesti majanduse arengut ilma igasuguste probleemideta ca 10 miljardi euro ulatuses. See valitsuse valduses potentsiaal võrdub kogu riigieelarve aastase mahuga, kuid seda pole julgetud kasutada. Riigi arendamist ei piira rahaliste võimaluste puudumine, vaid valitsuste ebaadekvaatne fiskaalpoliitika.
Suured maksud on kindlasti majanduskasvu pärssiva iseloomuga ja ebamõistlik eelarvetasakaalu nõue sunnib valitsust pidevalt maksutulu kasvatama. Teisest küljest sunnivad koalitsioonivalitsused, kus on osalisteks väga erineva maailmavaatega poliitilised jõud, langetama maksupoliitilisi otsuseid, mis on tihti väga kummalised ning jätavad muudatused tegemata valdkondades, mis ootavad pikisilmi maksureeglite muutmist. Algavast aastast jõustuv tulumaksumuudatus on kindlasti samm õiges suunas, kuigi jõustatud astmeline tulumaks on maksumaksjale tehniliselt arusaamatu. Inimesed ei tea ega suuda prognoosida oma tegelikku maksumäära ega oska teha valikut oma maksuvaba tulu miinimumi rakendamiseks. Siinjuures üks lihtne ja kasulik käitumissoovitus kõigile maksumaksjatele: kasutage, kus iganes võimalik, maksimaalset maksuvaba määra rakendamist oma tulu maksustamisel. Selline maksukäitumine tagab selle, et te ei maksa riigile ühtegi üleliigset maksueurot ning lükkate võimaliku maksutähtaja võimalikult kaugele. On ju palju kasulikum hoida oma raha enda käes ja seda kasutada, mitte anda raha ära maksuametile, et see siis aasta pärast endale tagasi küsida.
Kuigi tulumaksuseaduse muudatus tõi pisukese maksuleevenduse väiksepalgalistele, on meie maksusüsteem jätkuvalt tasakaalustamata ning tööjõud on meil ülemääraselt maksustatud. Tööjõumaksude vähendamist võib kompenseerida ettevõtte tulumaksu, kinnisvaramaksu või ka ühekordse registreerimismaksuna toimiva automaksuga. Praegune äraspidine ettevõtete maksustamine on nagunii problemaatiline, sest sunnib tulude asemel maksustama kulusid. Selle asemel et sundida nüüd ettevõtjad oma sõiduautod erastama, võiks täielikult loobuda ametiautode maksustamisest ning ettevõtte tulud oleksid juba nende tekkimisel maksustatud. Ettevõtluse soodustamiseks tuleks ühe inimese mikroettevõtted üldse vabastada igasugustest maksudest ja mitte võtta ka nende kasutatavalt tööjõult makse – asendada kogu maksustamine väikse litsentsitasuga.
Valitsuse sammud alkoholiaktsiisi tõstmisel on muidugi alkoholi suhtelise hinnalanguse ja rahva tervise seisukohalt igati õigustatud. Kahjuks on olnud rahva tervise kõrval aktsiisimäärade tõstmise juures olulisem riigieelarve tasakaalu saavutamine ning kahetsusväärselt vähe on arvestatud turuolukorraga ehk aktsiisimääradega meie naabrite juures. Selle tulemuseks on meie majandusele ebasoovitav alkoturism naabrite juurde ning alkoholi hulgiostudest tingitud alkoholi suurenenud tarbimine. Seega on heast kavatsusest rahva tervist parandada saanud turumoonutuste tõttu pigem negatiivne samm.
Valitsusel on käepärast mitmekesine tööriistakomplekt majanduse arendamiseks ja inimeste heaolu kasvatamiseks, kuid kahjuks on valitsevate majanduspoliitiliste dogmade tõttu jäetud suur osa tööriistadest lauasahtlisse konutama. Ja nii üritamegi ikka ja jälle kruvikeerajaga mutreid kinni ja lahti keerata ning imestame, miks see küll ei õnnestu.