Tantsuteatri Fine 5 „25 tantsu“, autorid ja lavastajad René Nõmmik ja Tiina Ollesk, valguskunstnik Ants Kurist, kunstnik Liina Tepand, helikujundaja Theodore Lee Parker, videokujundaja Roman Pankratov. Osalevad Tiina Ollesk, Anu Ruusmaa, Oleg Ostanin, René Nõmmik, Olga Privis, Argo Liik, Helen Reitsnik, Laura Kvelstein, Dmitri Kruus, Tatjana Romanova, Simo Kruusement, Gert Preegel, Tiina Mölder, Silver Soorsk, Irina Pähn, Taavet Jansen, Krõõt Juurak, Rain Saukas, Eneli Rüütli ja Endro Roosimäe. Esietendus 11. XI Vaba Lava teatrikeskuses.

Goltsman Balleti „Chagall – eraldikoos“, lavastaja ja koreograaf Maria Goltsman, helikujundajad Markus Robam ja Simon Goltsman, videokujundaja Külli Mariste, kostüümikunstnik Triinu Pungits, valguskujundaja Deniss Bretško. Tantsivad Silver Soorsk, Polina Žukova-Lazartšuk, Sonja Liis Kaara ja Maria Goltsman. Esietendus 13. XI Kumu auditooriumis.

Eestis on kombeks sünnipäeva pidada, ümmargusi ja viiega lõppevaid veel iseäranis. Tähistamisest kõrvalehiilimist – eriti kui tegu on oma valdkonnas tuntud tegijaga – peetakse halvaks tooniks, sõltumata sünnipäevalapse soovist. Lastele tähendab sünnipäev tavaliselt kingitusi, täiskasvanud on oma soovide välja­ütlemisel veidi tagasihoidlikumad, kuid meeleheast ei ütle keegi ära. Soovitakse õnne, kingitakse lilli ja pudeleid. Sünnipäevakõned on kiidukõned – nagu seda on järelehüüded matustel.

Tantsuteater Fine 5 sai 25aastaseks. Inimese puhul pole see veel mingi vanus, ent ebakindlal pinnasel seisva kunstirühma puhul näitab pühendumist, vastupidavust, visadust. Kangekaelsust ja ehteestilikku jonni ka: teeme tantsu ja tegutseme – püsitoetuse puudumise kiuste! Teeme häid, professionaalseid lavastusi, ikka ja jälle. Kõige kiuste – me jätkame! Lahkume tantsu­lavalt alles jalad ees.

Fine 5 sünnipäevaetendusel pidi publik (sünnipäeva külalised) Vaba Lava saali astudes kohale jõudmiseks mööduma viieteistkümnest tantsijast, kes kumedas kollases valguses igaüks omaette füüsiliselt mõtiskles (ehk sooritas liikumisjadasid). Viisteist tantsijat laval?! Seda näeb vaid Estonias või Vanemuises, nüüdistantsus meil polüfoonilisi liikumistekste paraku ei looda (pole tingimusi – ruumi, igal ajal saada tantsijaid). Kuid Fine 5ist on selle tegutsemise ajal läbi käinud rohkem kui viisteist tantsukunstnikku. Fine 5 on eesti nüüdistantsu isa ja ema – staatus, mis tekitab puberteetlikku protesti isegi neis, kes ei ole Fine 5iga otseselt seotud. Tantsuteatri soov tegeleda eelkõige inimkeha liikumisega, vahendada kehalisel kogemusel põhinevat maailmanägemist viimistletud liikumismustritega, on tundunud vanamoelise ja aegununa, eriti kui nüüdistants on tähendanud kõike muud kui arusaama tantsulisest liikumisest. Fine 5 on liikumispõhine – häbenematult ja häbematult.

Sünnipäeval vaadati tagasi: koostööd teinud tantsijatele, parimatele lavastustele, siitilmast lahkunud (Katrin Laur) või välismaal tegutsevatele kolleegidele (Krõõt Juurak, Rain Saukas jt). Neile, kes on Fine 5 näinud nende esimestest sammudest peale (nagu mina), oli lavastuses südamlikke ja huvitavaid viiteid. Ja ka seda, mis on teinud Fine 5 meie kultuuri­maastikul viimase veerandsaja aasta jooksul väärtuslikuks. Esiteks: usk inimkeha liikumisse ja selle väesse. Fine 5 on veendunud, et tantsukunsti roll on mõtestada maailma kehade loodud liikumismustrite kaudu, kuigi lavastuslikult võidakse kaasata ka teisi meediume (valgust, filmi, kostüümi, sõnalist teksti, ruumilisi installatsioone ja muidugi head, tähendusküllast muusikat, mis loovad koos liikumisega rikka ja mitmetähendusliku tantsuteksti).

Fine 5 lavastused on alati viimistletud, tagatud on kvaliteet. Vaataja teab, et nende produktsioonidel on tase, millest allapoole nad ei lasku – küsimus ei ole meeldimises ega õnnestumises. See ei tähenda, et iga lavastus on puhas kuld, kuid kui neil ka miski ebaõnnestub – ja see on normaalne, et kõik ei tule soovikohaselt välja, läbikukkumine võib olla järgmise edusammu alus! –, siis on see ikkagi tehtud teatud kvaliteediga. Teisisõnu: nad võivad lati maha ajada, kuid ei jookse iial lati alt läbi. Olukorras, kus „kunst on kõikjal“ ja igaühest võib saada hetkega „legendaarne täht“, on see hinnatav.

Muidugi on toonud see kaasa ka selle, et Fine 5 on uhke, sest teab oma väärtust. Nad on olnud rahvusvaheliselt edukad, neid kutsutakse järjepidevalt nii Vitebski rahvusvahelisele konkursile kui ka Jekaterinburgi rahvusvahelisele festivalile esinema, žüriides osalema, lavastama. Tühiasi? Rõhutan sõna „järjepidevalt“. See ei ole üks-kaks korda, misjärel tekib küllastus: ah, nähtud, aitab küll. Meeldib või mitte, aga see on näitaja. See käibki mõnikord pinda, tekitab kadedust, avalikku ja varjatut – pahameelt: kuidas Fine 5 saab, miks Fine 5, jälle Fine 5, ikka veel Fine 5!

Jah, ikka veel Fine 5. Ikka veel liikumisega. Ikka veel püstipäi. Ikka veel ilma tagasihoidlikkuseta, Eestis sobimatult ülbelt nartsissistlikuna mõjuvalt, sest nad ei ütle: oh, mis nüüd meie. Nad ajavad selja sirgu ja pea püsti ning vaatavad julgelt otsa igale ilkujale ja kadetsejale: jah, ikka veel meie! Tehke järele, olge tublimad, näidake meile, mida teie suudate liikumise ja kehaga teha! Igaüks oskab laval pomiseda, nina nokkida (kui kasutada Kai Valtna väljendit) ja viis minutit geniaalne olla. Aga 15 minutit? 50 minutit? 150 minutit? Selge, et nad jäävad ette – nagu jäävad teismelistele ette nende vanemad. Eesti nüüdistantsu lava on hulganisti täis mentaalseid teismelisi, isegi kui sünniaasta passis seda ei kinnita.

Fine 5 sünnipäevalavastus demonstreeris trupi nõudlikkust: ikkagi 15 tantsijat korraga laval, isegi kui mitte kogu 70 minuti vältel. Kõigil oli mõtestatud ülesanne, kõigil oli roll. Piisab vähemastki, et häirida nüüdistantsu mugavustsooni. See on ambitsioon. See on soov jätkata, luua polüfoonilist tantsuteksti, kanda järjepidevust, hoolida – ja mitte ainult olevikust, vaid minevikust ja tulevikust.

Fine 5 veerandsaja aasta kõrval ei tundu Maria Goltsmani omanimelise trupi viis tegutsemisaastat ehk kuigi suure saavutusena, kuid siingi on mõtlemisainet, mis jääb väljapoole tavalist meeldib / ei meeldi, õnnestunud /ei õnnestunud tasandit. Kuigi Goltsmani esteetika ja maitse erinevad Fine 5 omast üksjagu, väärtustavad mõlemad liikumist, tõsiseid teemasid ja koostööd teiste valdkondade loovkunstnikega, seadmata seejuures liikumisteksti primaar­sust tantsulavastuse juures kahtluse alla. Ja veel: nii Fine 5 kui ka Goltsman Ballet on oma lavastustesse kaasanud nooremaid kolleege, s.t tantsutudengeid või -vilistlasi, andes noortele võimaluse end tantsijatena arendada, ilma et neil oleks kohustust loovkunstnikuna (koreograafina) end proovile panna. Võimalus – jah, kuid mitte kohustus. Samuti on seal tantsijatele antud võimalus areneda rollis: Goltsman Ballet „ekspluateerib“ oma lavastusi pikalt, koguni aastaid. Neid ei näidata üksnes pealinnas, elav kokkupuude nüüdistantsuga ei piirdu kolmnurgaga Tallinn-Tartu-Viljandi, vaid käiakse ka Paides, Rakveres, Võrus … Luuakse lavastusi lastele ja ollakse seega Zuga kõrval teine trupp, kellele tantsukunsti tutvustamine lastele on südameasi, aga erinevalt Zugast, kelle loomelaad on performance’i-laadne, on Goltsmani looming selgelt liikumispõhine.

Goltsman Balleti viimastes töödes on püüeldud visuaal- ja tantsukunsti sünteesi poole. Kui „Maal, mis tantsib“ Helios Halli videoprojektsioonidele tugineval näitusel „Monet’st Klimtini – kunst liikumises“ oli pigem hilisem lisandus ning esimene katsetus tantsu ja digitehnoloogia ühendamisel,* siis Goltsmani viimane lavastus „Chagall – eraldikoos“ on tugev samm video- ja liikumiskunsti ühise teksti loomise suunas: tants (ja tantsijad) suhtlevad kujutistega ekraanil. Oli näha, et videokunstnik Külli Mariste oli aktiivselt osalenud lavastusprotsessis, et tegu oli koostööga. Tulemuseks on Chagalli kunsti prisma kaudu edastatud lihtne ja südamlik mõtisklus, mida tähendab olla mees või naine.

Goltsmani töödele on ette heidetud lihtsakoelisust ja illustratiivsust, kuid neid vaadates ei tunne inimesed kõhedust, et ei saa aru, mis asja laval aetakse. Seal on alati olemas püüdlus leida maailmast midagi ilusat ja jäävat – ning üks selliseid asju on Goltsmanile keha vormi valatud liikumine, tantsuteksti tähendusrikkus, minevikupärandi hindamine ja hoolimine tulevikust.

*Heili Einasto, Tants – mitte üksnes siin ja praegu: digitaalse revolutsiooni mõju. – Postimees 10. XI 2017.