Moskva Balleti „Café Idiot“, lavastaja Saša Pepeljajev, kostüümikunstnik Sergei Illarionov, valguskunstnik Andrei Rebrov. Esitavad Roman Andreikin, Kamilla Abuzoka, Igor Bekagajev, Galina Gratšova, Arsen Imenov, Anne Charlotte Couillaud, Irina Lobkova jt. Festivali „Kuldne mask Eestis“ külalisetendused 5. – 9. X Narvas, Tallinnas ja Tartus.

Saša Pepeljajev on eesti publikule tuntud lavastaja-koreograaf, kes loonud lavastusi nii Von Krahli teatri näitlejatele kui ka teatrikooli tudengitele, näiteks „Luikede järv“, „Margarita ja meister“, „NOДвенадцать“ jt. Tema lavastajakäekirja iseloomustab füüsilise teatri vahendite rohke kasutamine. Selle asemel et demonstreerida pelgalt nüüdistantsu keelt, jutustab ta alati ka lugu, liikumine on narratiivi seisukohast ülioluline ning kannab süžeed, karakterite arengut ja kaasab teatraalseid elemente.

Lavastuse „Café Idiot“ tähtsaks tunnusjooneks saabki pidada teatraalsust: žestid on suurejoonelised, rohkesti kasutatakse koreograafias jõulist ja elavat, tummfilmi esteetikat järgivat paisutatud miimikat. Lavastaja on selgelt rõhunud liikumise visuaalsele küljele: koreograafias tõusevad esile teravused, trupistseenides sisalduv kaja ja kompositsioonioskus, niisamuti kui üksikud tähelepanuväärsed trikid, mille seas leidub nii breiktantsust inspireeritud liikumist, keerlemist kui ka balletitõsteid ja hüppeid.

Just kogu truppi kaasavates stseenides tõestab Pepeljajev oma lavastajaoskusi, komponeerides kogu lavaruumi haaravad liikumisfraasid täis erisuguseid esiletõsteid ja fookuse vahetamisi. Koreograafia on lahendatud külluslikult ja loovalt, lisaks suurtele ja struktuuriliselt korrastatud moodustistele pääsevad mõjule ka üksikud teravmeelsed ja täpsed liigutused, head koreograafilised leiud, mis avavad lavastaja loomingulis-leidlikumat külge.

Pepeljajevi trumbiks on meeleolu ja lavapiltide loomine. Siinses töös on tantsijate lavaline liikumine sünkroniseeritud ja sobitatud videoprojektsioonidega, mis loob huvitavaid ja dünaamilisi kihte. Koreograafia domineerib videoprojektsioonide üle, mis aga omakorda tõstab esile liikumisjooniseid ja tantsijate nõtkust. Mõned projektsioonid on õnnestunumad, kehvematel juhtudel mõjuvad need aga vananenuna, meenutades videot meediumina kaasavate lavastuste algusaegu. Paremini jäävad silma ja meelde stseenid, kus koreograafia ja projektsioon on omavahel tihedas dialoogis, toetavad ja võimendavad teineteist.

Lavastusega „Café Idiot“ avaldab Pepeljajev austust nimekale koreograafile ja lavastajale Pina Bauschile, kelle looming koos Tanztheater Wuppertaliga pani aluse tantsuteatrile, kus käsitletakse ühiskonna teemasid, nagu soostereotüübid, sotsiaalne ebavõrdsus ja sõda, teatraalse, rohkelt töötlusi ja kordusi kasutava liikumiskeele kaudu. Pealkiri „Café Idiot“ viitab Bauschi 1978. aastal esietendunud lavastusele „Café Müller“, kus tantsijad liikusid otsekui unes ning mille kujundus ja temaatika viitasid vaimuhaiglale.

Toda lavastust peetakse Bauschi üheks kuulsamaks teoseks, kus loodud atmosfäär kandis apaatiat ja ängi, kuid seejuures ka selge esteetilise taotluse ning poeetiliselt kõneka ja mõjusa liikumise pitserit. Liikumine „kõneleb“ sõna otseses mõttes ka Pepeljajevi lavastuses: žestid, hüpped, pöörded, tõsted on tagasiviidavad tegelasi painavate tormide ja tungide või neid ülendavate lüürilisemate tundeilminguteni. Liikumine ei ole siin mingil juhul illustratsioon, vaid kandev loojutustamise vahend – seda suundumust on olnud märgata ka Pepeljajevi varasemates töödes.

Lavakujunduse nutikas kaasamine liikumisse on nähtav eelkõige peegeldusefektis, mis tuleb esile kahe ukse avamises ja sulgemises. Üks neist, raam ilma ukseta, võib ka tähistada üleminekuid tegelaste seisundites või tuua välja vastandusi tegelaskujude vahel ja nende sisemaailmas. Mäng ustega ongi kujunduse silmapaistvaim element, nagu ka tegelaste seina tagant ilmumine ja haihtumine ilma ust kasutamata. Sellised kiirkorras tegelaskujude vahetamised loovad mulje karakteritevaheliste piiride haprusest. Igas inimeses sisaldub lugematu arv iseloomujooni: miski pääseb esile, miski on surutud inimese vaimuilmas tagaplaanile, ning võib olla, et me sisaldame kõik universaalseid loomuomadusi ja erinev on vaid nende osakaal meie käitumises. Lavakujundus võimendab veelgi karakterite emotsioone ja tegelaste suhteid.

Side lavastuse aluseks oleva romaaniga ilmneb kõige selgemalt lapsehäälega ette loetud tekstis. Küll aga on üldmulje piisavalt fragmenteeritud: koreograafias on esil pigem karakterid, emotsioonid ja üksikud lavapildid kui romaanil põhinev narratiiv. Arvestades, et romaani interpretatsioon tantsukeelde ei olnud selle töö otsene eesmärk, vaid eelkõige on tõukutud Dostojevski tekstist, siis on see mõistetav. Tekstikatketes käsitletakse üldinimlikke seisundeid, kahtlusi ja emotsioone, kuid häirima jääb asjaolu, et kui kohati on tekst ja koreograafia otseses seoses, siis mõnel juhul triivivad need teineteisest eemale ning tekst ja laval toimuv kaotavad sünkroonsuse. Sellise pooliku ühendamise puhul võib tekkida küsitavusi verbaalse väljenduse vajadusest niigi tiheda ja väljendusjõulise koreograafia kõrval. Põhiliseks meediumiks on siin kahtlemata keha, mis demonstreerib tantsijate tehnikat ja vilumust ning lubab näha nende tegelaskujudes peituvaid emotsioone ja motiive.

Pepeljajev on täitnud lavastuse tutvustuses nimetatud eesmärgi: ta on suutnud tuua lavale romaani seisundid, tegelaste ja nende tunnete pingeväljad ning tõlkinud need verbaalsest tekstist nüüdistantsu ja -balleti sulamil põhinevasse liikumiskeelde, rüütanud kogu laval toimuva valguse ja projektsioonide loodavatesse piltidesse. Rohkem kui lugu ise kannab laval tantsijate väljenduslikkus, nende kõrgetasemeline kehavaldamine ja visuaalne tekst. Lavastus mõjub iseäranis neile, kes otsivad tantsulavastusest narratiivset liikumist ning balletist tuttavat meisterlikku kehatööd ja teatraalset väljendust.