Vaba Lava „Big Data“, autor ja lavastaja Alexandre Zeff, kunstiline nõustaja Claudia Dimier, koreograafiline abistaja Teet Kask, stsenograaf Benjamin Gabrie, dramaturg Antoine Hamel, videokunstnik Aljona Movko, valguskujundaja Priidu Adlas, helikujundaja Argo Vals. Tantsivad Marita Weinrank ja Jevgeni Grib, mängivad Mirtel Pohla ja Jarmo Reha. Esietendus 19. IX Vaba Lava teatrikeskuses.

20. aprillil 2011 avaldati teade, et iPhone’id salvestavad kasutaja eest peidetud failidesse kasutaja asukohaandmeid. Apple tunnistas selle tõeks ning põhjendas juhtunut seadme tarkvara programmeerinud inseneride tegevuse tahtmatu kõrvalmõjuna. Ent küsimus jäi õhku: kas tegemist oli tõesti tehnilise näpuka või kellegi otsusega? Ja kui see oli juhus, siis milline on digitaalhiidude suutlikkus selliseid juhtumeid ennetada; kas selliste juhtumite kuhjumine võib viia teadvustamata andmehulkade, digitaalse (ala)teadvuse tekkeni?

Prantsuse lavastaja Alexandre Zeff näib just viimast oma esseistlikus lavastuses väitvat, muu hulgas on lavastuse tutvustustekstis nimetatud inimest pelgalt bioloogiliseks start-up’iks digitaalsele superintellektile. Lavastust võib nimetada esseistlikuks, sest kuigi „Big Datat“ reklaamitakse nüüdisaegse postdramaatilise poeetilise teatriteosena (lavastuses puudub draamatekstile iseloomulik tegevustik; laval domineerib kord emaüska, kord kristallkuuli meenutav, pulseeriv installatsioon; kasutatakse videokujutist; kõrvuti draamanäitlejatega näeme laval tantsijaid), siis lavastaja sõrm pelgalt silitab poeesia päästikut. „Big Datal“ puudub tõsiseltvõetav kunstiline täidis, mis teinekord ka päästiku silitamise erootiliselt laeks. Mirtel Pohla ja Jarmo Reha peavad veidi puises inglise keeles e-usku eestlastele pateetilise loengu digitehnoloogia inimsust ületavast ja allutavast potentsiaalist.

Pohla ja Reha täidavad neile määratud deklamaatori rolli täiskasvanuliku vastutustundega. Tõsi, andekaile näitlejaile pandud ülesanne oleks jõukohane olnud kaubamaja vaateakna mannekeenilegi. Tehisliku üsa ümber perioodiliselt väänelnud tantsijaid on kaunis kaeda, aga lavastuse üldpildis mõjusid nad võõrkehadena, pigem Eurovisioni dekoratiivse vaheetteastena kui rikastava panusena postdramaatiliseks tituleeritud tegevusse. Võtmefraase lavastuse aluseks olnud kahest tekstist, Marc Dugaini ja Christophe Labbé raamatust „Alasti inimene. Digitaalse maailma nähtamatu diktatuur“ ning Yuval Noah Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ kuvatakse ka lavale, ent fraasid ei suhestu kuidagi lavastuse ülejäänud elementidega. Lavastus on ülespuhutud, kenitlev ettekanne. Tõsi, esimese veerandtunni jooksul toimuv installatsiooni paisumine ning seda saatev valgus- ja videorežii on esteetiliselt mõjus.

Temaatiliselt markeeritakse kõik olulisemad teadaolevad andmetöötlustehnoloogia võimsuse kasvuga kaasnevad indiviidi privaatsust, identiteeti ja agentsust söövitavad ja moonutavad murekohad, ent käsitlemata jäävad säärase arengu ühiskondlikud, ühiselu riiklikku kontrolli ja kapitalismi võimestavad mõjud.

Muu hulgas oleks võinud lavastuses, milles väidetavalt küsitakse ka selle järele, „kuidas kujutada laval inim­eksistentsi, kus meid ümbritsev info üleküllus on muutunud kakofooniliseks müraks?“, mainimist leida asjaolu, et andmeanalüüsi kasutatakse läänes edukalt kultuuri masinlikus turundamises, ja ma ei pea silmas ainult Hollywoodi, vaid ka teatrit. Ühe vastavat teenust Ameerika Ühendriikides Denveris pakkuva ettevõtja sõnul üritatakse sel moel leida igale artistile ideaalne publik –„ideaalse publiku“ käsitus võib kunsti kapitalismi- ning võimukriitilist baasi tulevikus veelgi enam murendada. Väljakujunenud, kinnistunud maitsete põhine kultuuritarbimine vohab niigi ja võib vaid ette kujutada, kui usinalt ka Eesti teatrite turundusjuhid kasutaksid võimalust teatri repertuaari sihipäraselt suunata piletimüügi suurendamise eesmärgil, kui vaid selline (netihiiglaste Google’i või Amazoni poolt juba ammu kasutusel olev) andmerelv neile kätte satuks.

Kapitalismitont näib vaevavat ka Vaba Lava ennast. Liiga tihti kuuleb, et Vaba Lava kaasprodutseeritud lavastused sünnivad mitte tänu, vaid hoolimata Vaba Lava poolsest pingutusest. Et prooviaegu muudetakse, sest ruume on vaja kasutada firmapidudeks, või et proovi- või etendussaali rent on röövellikult kallis. Algselt avatud etenduskunstide keskuseks tituleeritud hoone, mille eesmärk oli „pakkuda väiketeatritele ja vabatruppidele soodsaid arengutingimusi“, s.t kõrvaldada teatriturutõrkeid, on mõnedest väiketeatritest ja vaba­truppidest võõrdunud. Väiketeatri juht Ivar Põllu oli üks esimesi, kes Vaba Lava juhtkonna pelutavast suhtumisest haavununa tagasi Tartusse pages. Saan täiesti aru, et riigilt üsna suurt toetust saav keskus peab tekitama ka piisavalt omatulu, aga seni on meie teatripilti rikastatud omamaiste teise või kolmanda järgu lavastuste või eesti publiku huvidest informeerimata välismaiste kuraatorite avantüüridega.

Ehk oleks vahelduseks mõistlik väliskuraatorist loobuda ning järgmisel aastal proovida kuraatorina mõnd eesti teatraali, kellel ka Euroopa teatris toimuvast pilt ees. See kõik ei varjuta mõistagi Vaba Lava olulisust nähtusena, palju jõudu selle projekti eestvedajaile ka Narva sarnase keskuse püstitamisel. Vaba Lava on platvormina väärtuslik, paar aastat kogemust on nüüd samuti salves, oleks aeg selle platvormi eesti teatri mitmekesisust ja väikeproduktsioone võimestav potentsiaal realiseerida, ning seda senisest veidi toetavamal, avatumal moel.