Ukraina „hind” lagunevas N Liidus saab paremini mõistetavaks, kui meenutada, et veel suveräänsuse deklaratsioonis (16. VII 1990) kuulutati, et Ukrainal saab olema oma raha, välispoliitika ja armee! Nii kõva sõnastust ei sisaldanud ükski teine tollastest suveräänsuse deklaratsioonidest. Ukraina armeel – aga seda hakati looma oktoobris 1991 – olid aga käeulatuses tuumarelvad. Seda suurema ärevusega võeti vastu 1991. aasta 1. detsembri rahvahääletuse tulemused, mis olid ühesed: 90% võttis osa ja neist 90% soovis iseseisvust. Järgnenu on jällegi vähe teada: Euroopa Ühendus (1993. aastast EL) mõtles kibekiirelt välja ja kehtestas iseseisvumise kriteeriumid. Baltlaste jaoks hilinenud eurohärrade kadalipp tuli läbi teha vaid puna-Jugoslaavia vabariikidel, sest NL aladele neid lihtsalt ei lastud. Tehtu kvaliteedist niipalju, et iseseisvuskõlblikeks kuulutati vaid Sloveenia ja Makedoonia (kelle NATO nüüd ukse taha jättis). Kuna USA püsis kuni 1. augustini „Jugoslaavia territoriaalse terviklikkuse” juures, mis kirjas Bushi-Gorbatšovi Kiievi kommünikees, läks viis kuud hiljem samasse kohta Ukrainat paika panema riigisekretär Baker, kes jäi paigale, kuni kusagilt ilmus välja kolme slaavi õe jutt. Teisisõnu, nii USA kui ka Euroopa polnud valmis suureks iseseisvuste pauguks ning seega panustati kõnealuses piirkonnas kähku loomulikule karjusele ehk siis Venemaale. Seda kinnitab ka mõtlemapanev nimekiri riikidest, mida aastatel 1991–1993 külastasid Nazarbajev, Akajev, Karimov, Šaimijev, Bitšeldei jt tänagi tuntud tegelased, keda välismaal lihtsalt ei tuntud ega üritatudki usaldada, vaid saadeti julmalt tagasi Venemaa mõju alla või koguni rüppe. Ikkagi tuumariik.
Ukraina ei jäänud rahulikuks kauaks – juba jaanuaris 1993 hakkas ta SRÜst eemalduma. Ukrainasse ei puutu pool SRÜ asjadest, ent ta pole sealt ka lahkunud. Oktoobrirahutused Moskvas veensid ukrainlasi piisavalt, nii et jaanuaris 1994 oma kuulsa NATO laienemise sõnumi Euroopasse toonud Clinton pidas võimalikuks teha peatuse Kiievi lennuväljal. Mõistagi oli see toetusavaldus president Leonid Kravtšukile, kelle taga oli Lääne-Ukraina. Ometi jäi ta juunis presidendivalimistel alla venemeelsele Ida-Ukrainale tuginenud Leonid Kutšmale. Ja jällegi ilmnes, et läänes ei tunta Ukraina eliiti, sest just Kutšma (president 1994–2005) tõi Ukraina Euroopa Liidu ja NATO teele.
Pole ilmselt juhus, et Bukarestis koos Bushiga pressikonverentsi andes mainis Juštšenko, et Ukraina jõudis end eelmisel sajandil kuuel korral iseseisvaks kuulutada, ent… Ei mõistetud hoholle Esimese maailmasõja lõpus (Ukraina aladel eksisteeris siis korraga mitu valitsust) ega ka 1990.-91. aastal ja hiljem. Küll aga anti pidevalt märku, kes tegelikult otsustab ja mida (NB!) suurriigil tuleb teha! Kas või NATO suunal. Esmalt pidid ikkagi omavahelise lepingu 31. V 1997 sõlmima Ukraina ja Venemaa, mis tõi president Jeltsini esmakordselt Ukraina pinnale ja tuumarelvade kõrval sai klaariks ka Musta mere laevastiku saatus (Ukraina rendib sadamaid 2017. aastani). Alles siis tulid NATO-Venemaa ja NATO-Ukraina eritasemelised lepingud ja kui NATO-Venemaa oma kujunes varsti ühislauaks, siis NATO-Ukraina suhtlemise kohta ütles Ukraina kaitseminister vahetult enne Bukaresti, et Kiiev tahaks endale ka NATO-Venemaa suhtlemise taset…
Pikaajaline võõra võimu all olemine on ukrainlastele õpetanud nii nahaalsust kui ka kavalust. Võtkem või 1993. aastal tehtud parlamendi otsus jääda tuumariigiks, mis ilmselt võttis nii mõnegi ametimehe kaameks, ent mis osutus varsti lihtsaks raha väljapressimiseks läänelt – kui maksate, siis loobume! Teisisõnu – selles riigis toimuvast ei saada läänes alati aru. Isegi mitte riigijuhtide käitumisest. Tagantjärele võib oma (suur)riigi huvide eest seisva liidri musternäiteks pidada Kutšma ilmumist NATO Praha tippkohtumisele novembris 2002, sest teda sinna ei oodatud (tulenevalt ajakirjanik Gongadze tapmisest ja rakettide müümisest Iraagile). Kanossale järgnes uus alandus: õhtusöögiks saadeti Kutšma laua teise otsa, sest peremees kehtestas ootamatult prantsuse tähestiku. (Pole ilmselt vaja meenutada, kes tänu sellele tõusis Bushi lauanaabriks, ent olulisem on see, et esimesena ulatas isolatsiooni sattunud Kutšmale käe veel oktoobris riigivisiidile tulnud – mäletate veel kodust vastuseisu – president Rüütel!) Ent kujutagem ette, et Kutšma oleks jätnud Prahasse minemata?! Kus oleks siis Ukraina täna ehk kas kõik USA ja Euroopa suurriikide kolmandate riikide kohta tehtud otsused on ikka piisavalt läbi mõeldud ja võimalikud tagajärjed ette teada?! Tuleb meenutada, et Kutšmat mõnitati kohe pärast seda, kui sama oli tulnud üle elada teisel totalitaarriigi kasvatusega mehel Islom Karimovil, kes oli aastaid püüelnud läände ja isegi liitnud Usbekistani GUAMiga (=Gruusia+ Ukraina+Aserbaid-žaan+Moldova) GUUAMiks (1999–2001, ametlikult 2005). Aastal 2000 kutsus Karimov ainsa mõjuka liidrina läänt üles selgusele jõudma Afganistani osas ja sattus peatselt USA kriitika alla, aitas läänt edasi, ent sulges 2005. aastal lennuvälja USA-le ja kolis lõplikult üle Shanghai Koostööorganisatsiooni (juhivad kahasse Moskva ja Peking) ning ühtaegu Venemaale lähemale. Seda just siis, kui algas sõda Kesk-Aasiast Euroopasse kulgevate gaasi- ja naftatrasside pärast. Arusaamatud katsed õpetada Samarkandi, Buhhaara ja Hiiva tsivilisatsiooni järglasi lõppesid sellega, et lääs kaotas vajaliku platsdarmi teispool Kaspia merd (mida nüüd püütakse jõuga luua märksa kehvemal Afganistani pinnal).
Kutšma ei läinud Karimovi jälgedes. Ehkki tedagi piiras Venemaa võimsust taastav Putin, kellest veelgi agaramalt tegutses Kiievisse suursaadikuks läkitatud kuldsuust ekspeaminister Tšernomõrdin. Samas – just Kutšma tegi Ida-Ukraina lemmiku Viktor Janukovitši peaministriks, mis andis viimasele eelised presidendivalimistel.
Viimase nelja aasta sündmuste põhjal on raske uskuda, et Janukovitš võinuks presidendina hakkama saada samasuguse kannapöördega kui omal ajal Kutšma. Mõistagi on aeg teine: kui 15–20 aastat tagasi suhtus lääs vabanenud idaeurooplastesse ja nende juhtidesse pikka aega ebalevalt (sovetoloogidele vaatamata oli tegu läänele tundmatu kandiga), siis nüüd usaldatakse kohe, kui oma õiguste eest tuleb välja rahvas. Sümpaatia ja toetusega võeti vastu esmalt Rooside revolutsioon Gruusias, siis Oranž revolutsioon Ukrainas. Maailm ise oli ka juba teine ja põhimõttelisem, sest terroristide teod jätsid vähe valida: igaüks, kes tahtis midagi teha, pidi poole valima. Seda ka tugevnenud Venemaa suhtes, kes oli asunud soodsat konjunktuuri kasutades oma kunagisi positsioone taastama, vastandudes julgelt nendega, kellega tegi koostööd terrorismivastases võitluses. Ühe poolusega maailm hajus märkamatult ja Euroopa naabruspoliitika kava jäi ametlikult viimaseks, millest Venemaa kõrgilt loobus – ma pole üks paljudest, ma olen Venemaa! Ja seda öeldi aastal 2003.
Pikka aega väikeste naaberriikide paikapanemisega kätt harjutanud Moskva sai Oranži revolutsiooni puhkedes lõpuks töötlemiseks suurriigi. Mida see tähendab, oli viimati näha Ukraina linnade tänavail Bukaresti kohtumise päevil: rahvas protestis NATOsse mineku vastu. Mõistagi vaid osa rahvast ja eks tea lääski, et NATO-vastasus Kiievis on kunstlik (2006.-2007. aasta valimistel sai Janukovitši partei seal 12–15% häältest, Tõmošenko blokk 39–46% ja Juštšenko oma 2 x 16%. Maksab siiski üleriigiline keskmine ja siin on jõud tasakaalus: praegune võimublokk korjas viimastel valimistel 10,5 miljonit häält, vastasleer 10,2 miljonit, parlamendi vahekord on 226 : 224. Seis, mis lausa kutsub taktikalist vastumängu proovima!
Kuna kõik värvilised revolutsioonid (ka Tulpide oma Kõrgõzstanis) olid iseseisvuse, demokraatia ja turumajanduse suunaga ehk üritati minna (brutaalsest) impeeriumist eemale, siis on isegi ootuspärane, et end taas kolmandaks Roomaks pidama hakanud seltskond püüab ja
lgalasknuid emakese rüppe tagasi tuua. Sisuliselt on demokraatlikele revolutsioonidele järgnenud vanameelsete ja radikaalide (Gruusias) vastupealetung, mille kõige taga on tunda organiseeritud kätt. Tänapäevasel tasemel, s.t hoolikalt maailma poliitiliste sündmuste kalendrit jälgides ja kogemustest õppides. Sellest ka vastasleeri selge edu Serbias, mis lõi mittevajaliku fooni ka Ukraina tarvis. Protsesse neis kahes riigis tasub kõrvutada, sest serblaste asualade toitmine Kosovos võib osutuda mudeliks Parem- ja Vasakkalda Ukraina suhetes. Tasub teha järeldusi ka õigeusu kiriku toomisest poliitikarinde eesliinile nii Serbias kui Ukrainas – rist käes NATO vastu on juba saanud sümboliks Euroopa poliitmaastikul.
Mõistagi on Kremli mehed 101% nõus Brzezinski määratlusega aastast 1994: „Ukrainata lakkab Venemaa olemast impeerium, kuid koos alandatud ja seejärel allutatud Ukrainaga saab Venemaast automaatselt impeerium”. Ukraina väärib pingutust ja peamine on Putini poistel saavutatud: Ukrainas ei toetata ülekaalukalt NATOga liitumist, mis iseenesest on piisav argument kõigile neile, kes panustavad suures poliitikas ligipääsule Venemaa turule ja sealsele toorainele. Ja seda kõike Woodrow Wilsoni 14 punktis kenasti kirjas oleva Venemaa ülierilisuse vaimus!
Ukraina sai Bukarestis valusa tagasilöögi. Mismoodi kahe suure mõõduvõtt uute presidentide juhtimisel kulgema hakkab, on võimatu ennustada. Ukraina puhul ei tahaks kohe kuidagi mõnekümne aasta pärast mõne Ukraina presidendi suust kuulda, et on tahetud mitu korda NATOsse minna.