Uudisteosed XII noorte laulupeol „Mina jään“ 2. VII Tallinna lauluväljakul. Üheksa esiettekannet: autorid Riivo Jõgi, Jüri-Ruut Kangur, Ülo Krigul, Andres Lemba, Riho Esko Maimets, Rasmus Puur ja Kadri Voorand.

Mulle meeldib mõelda, et nii nagu elus – „elul ei ole lugu, / elu on loomine“ –, on ka laulupeoga. Natuke üle kümnendi on igal laulupeol olnud jutustada oma lugu, mille on üheskoos loonud dirigendid, heliloojad, lauljad, pillimängijad ja arvukas kuulajaskond. Suure kontsertpeo repertuaaris on kindel koht ka uudisteostel, mis loodud just selleks laulupeoks.

Laulupidu on heliloojale ning tema loomingule mitmes mõttes tähenduslik. Uudislooming kohtub laulupeol erakordselt paljude esitajate ja kuulajatega ning ületab igapäevase kontserdielu mitu tuhat korda. Helilooja on silmitsi kõrgendatud meediatähelepanu, tele- ja raadiointervjuude ning ootamatute austusavaldustega. See kõik on positiivne ja inimlik. Kuid mis toimub helilooja töötoas juba mitu aastat enne suurt pidu? Milliste mõtete ja emotsioonidega asutakse laulupeo tarvis uudisloomingut kirjutama?

Laulupeole uudisteost luues satub helilooja eeltingimuste tõttu samasse olukorda arhitektiga, kes alustab hoone projekteerimist. Nii nagu arhitekt peab arvestama ruumi, mahu, materjali ja ajakohasusega, piiravad ka heliloojat spetsiaalsed kriteeriumid: jõukohasus esitajatele, sobivus koori- või orkestriliigile, lauldavus, teksti sõnumi selgus, aga ka metafüüsilised kriteeriumid nagu tähendus ja sisukus. Sageli on määrava tähtsusega laulutekst, olgu varem loodu või uus. Tekib paradoksaalne olukord: olles seotud laulupidu läbiva jutustuse ja mainitud tingimustega, soovib iga loovisik väljendada end siiski piiranguteta ja originaalselt. Kuidas luua midagi, mis kõnetab kaasteelisi, ent ei piira samal ajal helilooja vaba eneseväljendust? Laulupeo uudisloomingu kirjutamine on väljakutse nii alustavale heliloojale kui ka kogenud meistrile. Õnnestunud lõpptulemuse nimel peab tegema kompromisse, tuleb leida tellija soovide, kujunenud tingimuste ja oma ambitsiooni ühisosa. Mõnikord on see protsess kerge ja loomulik, teinekord tuiklevam või sootuks tuline. Keegi ei saa garanteerida õige teose sündimist. Laulupidu kui muusikaline kultuurikatel sulatab kokku eri jutustused, pilli­lood ja laulud. Millised neist pinnale jäävad, näitab „aeg, sina üürikene / ja üllatuslooline“.

Uudisloomingut on laulupeole tellitud ka paljudel kordadel varem. Viimaste pidude narratiivist tulenevatest teostest meenuvad Tõnu Kõrvitsa „Puudutus“ (tekst Kristiina Ehin) ja Olav Ehala „Maa ja ilm“ (tekst Viiu Härm). Tänavusel noortepeol kõlas üheksa esiettekannet, neist viis kooride ja neli orkestrite esituses, samuti hulk uusi seadeid. Ühendkoorid esitasid helilooja Rasmus Puuri teose „Meie“ (tekst Anna Haava), kus kostus kindel ja üheselt mõistetav seisukoht „Meie ei taha olla, ei ole / vaikiv, ununev lehekülg / aegade – raamatus“. „Meie“ muusika on noortele meelepäraselt energiline ja rokkiv ning paigutub oma trotslikkuse poolest mõtteliselt Alo Mattiiseni isamaaliste laulude kõrvale. Teose korduv esitus ja lauljate osavõtlik haaratus ei jätnud selles vähimatki kahtlust.

Laulupidu on ka koorilaulutraditsiooni kandmise ja edasiandmise paik nii koorijuhtimise kui ka heliloomingu kaudu. Traditsioonilisemas võtmes teosed olid Riho Esko Maimetsa „Meie laul“ mudilaskoorile (tekst Heiki Vilep) ning Andres Lemba „Minu juurte lugu“ poiste- ja noormeestekoorile (tekst Anli Eha). Maimetsa laulus on suurepärases tasakaalus muusika, tekst ja orkestratsioon. Lemba „Minu juurte lugu“ oli kantud peo ideekavandist „Noored juured“. Muusika kulgeb mööda klassikalist koorilaulurada, täites a cappella lauluna väga olulist rolli poistekooride repertuaaris.

Kadri Voorandi loodust kõlasid neidudekoorile „Aga tule“ (tekst Liisa Lotta Tomp) ja segakoorile „Elu on lootus ja loomine“ Doris Kareva tekstile. Mõlemas laulus on tunda autori kogemus džässlauljana. Neidudekoori laulus võis tajuda hetke helgust ja tunnet, et „selle laulu siin mu süda loob“. Segakoorilaulust õhkus rõõmu ja lootust, harmoonias ning meloodiakäikudes võis aimata mahedama džässi mõjusid. Võib-olla olnuks siin hea võimalus autori kaasesinemisel ja elektrooniliste vahendite abil luua midagi modernsemat?

Väga hea mulje jätsid oma esitusega orkestrid, kes kandsid ette neli eri raskusastmega uudisteost. Puhkpilli­orkestrid esitasid Riivo Jõe eesti rahvaviisi „Miks sa nutad, tammekene“ ainetel loodud „Koduteel“. Siin on miksitud rahvalaulu filmilike marsirütmidega, mida markeerivad rütmimuusikale omased akordid. Mõnevõrra häiris liigne löökpillide kasutamine. Need kippusid varjutama meloodia­pille, aga selle kompenseeris pidulik ja meloodiline vaheosa.

Ülo Kriguli „Laevadele“ oli uudisteostest kõige tänapäevasema helikeelega ja liigijuht Hando Põldmäe väärib selle puhkpilliorkestri repertuaari valimise eest tunnustust. Sissejuhatuses kõlanud unisoonis „laevapasunad“ hõikasid justkui kadunud viikingimaailma poole. Pingeline ja mittefunktsionaalne akordika koos ostinaatse rütmiga kasvasid sugestiivseks ja rustikaalseks kulminatsiooniks, mille ootamatu lõpp jättis üles küsimuse, „kas on nii, et meid tabab / kõik, mida väldime“.

Sümfooniaorkestritele oli kirjutanud uudisteose „Ühe rahva lugu“ Jüri-Ruut Kangur, kes oli ka esiettekande dirigent. Autori sõnul on see sümfoonilise poeemi moodi jutustus eestlastest. Püüe teha orkestraalne kiirlend üle 10 000 aasta jäi natuke laialipillutud fragmentideks. Rahulikumates ja lüürilistes osades kõlas aus ja suursugune maarahva laul, marsilikud ja karakteersed osad kaldusid pigem animatsioonimuusika valdkonda, kuid sellisena oli teos vahelduslik.

Koondorkestrite esitatud Rasmus Puuri värvika, rahutu ja pompoosse uudisteose „Tärkamine“ juured on filmimuusikas. Trompetite avataktid ja teema kõlavad nagu John Williamsi mõnele suurele seiklusjutustusele kirjutatud filmimuusika. Mööngem, et praegused noored on paljuski You Tube’i põlvkond, kes leiab sealtki uusi juuri ja kõlakujundeid.

Laulupeole uue muusika kirjutamine on heliloojale komplitseeritud väljakutse, aga ka loominguline paradoks. Traditsioonilise ja südamesse lauldud muusika kõrvale kerkivate uudisteostega seostub alati lootus, et värske vaimupilk, helilooja originaalsus ning arhitektuurile esitatavate projekteerimistingimustega sarnanevad ettekirjutused kohtuvad tulemuslikult.

Nii ongi: laulupidu on nagu elu, sest „elu ei ole lugu, / vaid lootus ja loomine“.