Madli Marje Singi autorikontsert „Sumiseja, sumiseja …“ ja Karl Tipu autorikontsert „Metsa po(o)le“ 5. VI Mustpeade majas.

Millisel määral peaks muusika haakuma päevakajaliste teemadega? Kui läheneda traditsiooniliselt, siis tundub küsimus tarbetu: rangelt teosekeskse (kui soovite – formalistliku) hinnangu kohaselt ei väljenda muusika midagi peale omaenda abstraktsuse ja kui ähmased tähendusseosed tekivadki, siis on need ülimalt ettearvatavad. Päevakajaline teemapüstitus võib selle tõlgenduse kohaselt küll ääri-veeri kaasneda näiteks vokaalteose teksti või instrumentaalteose programmilise pealkirjaga, kuid on siiski kõigest illustreeriv kõrvalelement.

Muusika ei ole aga enam see, mis ta kunagi oli: puhtkuuldelisest kunsti­liigist on ammu saanud valdkonnaülene audiovisuaalne nähtus. Seda juba XX sajandi alguses vargsi alanud, ent 1960ndatel avangardi rüpes hoogustunud protsessi võib kirjeldada kui üleüldist teatraliseerimist: varem teatri pärusmaaks olnud väljendusvahendid võeti üle põhiolemuselt instrumentaalteoste arsenali, mistõttu žanripiirid hägustusid ja tekkisid mitmesugused hübriidvormid. Klassikalises muusikas XIX sajandi jooksul ideaaliks kujunenud umbisikulisele, end teadlikult tagaplaanile asetavale esinejale antakse tagasi tema nägu või vähemalt mask. Uue muusika esitamisel ei ole midagi tavatut, kui pillutakse žeste, välgatatakse prožektoritega, deklameeritakse luulet ning tuju korral purustatakse kontserdi- ja teatriruumi neljas sein.

Millisesse olukorda asetavad need võimalused nüüdismuusika, võrreldes XIX sajandil kujunenud musitseerimispraktikaga, mille kohta lihtsustades ütleme „klassikaline“? Kindlasti kaasneb sellega uusi võimalusi, ent ühtlasi kohustus täita tühi vorm tähendusrikka sisuga. Teatri arsenalist laenates loovutab helilooja koduväljaku eelise ja allutab end sootuks teistsugusele esteetilisele mõõdupuule. Esileküündiva teatraalse elemendiga muusikateoste puhul ei ole küsimus niisiis ainult kuulamisväärsuses, vaid ka selles, kas see suudab end kehtestada teatrina. Teisisõnu, kas selles puudutatakse probleeme, mis on just praegu olulised. Ajakohasusest kõneldes ei pea ma tingimata silmas seisukohavõttu, veel vähem eepilist nüüdisaja varju­külgede poole vibutamist. Soovi korral võib seda võtta ka kui lihtsalt tundlikku reageerimist märksõnadele, mis on niikuinii kõigil keelel ja meelel.

Hiljuti ajendasid muusika ajakohasusele mõtlema kaks autorikontserti Madli Marje Singi ja Karl Tipu loominguga. Kui keegi võtaks teemade kaupa meediaruumi analüüsida, siis ilmneks, et üsnagi olulise osa sellest hõlmab militaristlik temaatika: manöövrid ühes või teises maailma regioonis, keegi paigutas kuhugi sõjatehnika jne. Seetõttu ei ole ime, et otsesemalt või kaudsemalt militaarne motiiv ei jää kajastamata ka muusikas. Madli Marje Singi kontserdi pealkirja „Sumiseja, sumiseja …“ põhjal ei arvaks vist eales, et jutt käib lahinguhelikopterist AH-64 Apache, pigem kahtlustaks esimese hooga leebet loodusmuljet. Kuid just sõjariistast on ta mõneti ootamatut ainest ammutanud ning lisanud kavalehel, et teos „kujutab ühte suurt ja võimast loodusvaimu, kelle hing sõjahelikopteri kehas ringi liigub“. Pala ei ole siiski staatiline meeleolupilt, vaid kätkeb endas midagi peaaegu loomismüüditaolist. Alguses puhutakse „roostes kopterikestale“ vaim sisse, umbes nagu tehtaks kratti või taotaks imeveskit Sampot. Kord tuurid üles võtnud, saab kopterist rootoriga Peko, kes puistab taevast karjaõnne ja muid ande: „Kopter on tõusnud õhku, lennates üle lõputute metsaalade ja linnade, viies läbi rituaali, millega annab elujõudu ja puhast väge kõigele, millest ta möödub“.

Mingil põhjusel kahtlustan selle helge portree taga kerget irooniat. Pole ju lahingukopterite rinnaesine sugugi plekitu: aeg-ajalt tuleb rahvusvahelise üldsuse meelehärmiks ikka päeva­valgele mõni ülesvõte, kuidas kauges pingekoldes samalaadse riistaga tsiviilisikute pihta „sõbralikult“ tuld antakse. Võib arvata, et Sinki on kopter köitnud eelkõige puhtfüüsikalise nähtusena, mis annab kümnest esitajast koosnevale vokaal-instrumentaalansamblile tänuväärselt palju võimalusi mitmesuguste müraefektide jäljendamiseks. Teose aluseks oleva roadmovie’liku jutustuse ja tehnikateema poolest võib näha siin paralleeli Jan Sandströmi „Mootorrattakontserdiga“ tromboonile ja orkestrile. Mainimist väärib ka Karlheinz Stockhauseni „Helikopteri-keelpillikvartett“, mis on aga oma ületamatus maksimalismis (neli päris helikopterit!) jäljendamatu nähtus. Singi kopteriteost võib eelkõige vaadelda kui järjekindlalt välja peetud kõlapiltlikkuse etüüdi ja sellisena on see küllaltki meeldejääv.

Väga kaudselt seostub lennundusega ka Karl Tipu autorikontsert „Metsa po(o)le“. Paar kuud tagasi kerkis teravalt üles metsateema, sedapuhku aga mitte üksnes lingvistilise mõtisklusena, vaid palju murelikuma nurga alt. Kõneldakse küll metsavarude otstarbekast ja jätkusuutlikust kasutamisest, ent halastamatu pilk kõrgusest tuvastab mõneti teistsuguse olukorra: roheline rikkus on hoolimatu raie tõttu trööstitult hõredaks jäänud ja lapiti puudub sootuks. Liigirikkuses on kaotus seetõttu korvamatu. Mets on vaieldamatult üks neist teemadest, mille puhul on patt jääda äraootavaks ja huvituks: vastasel korral peab varsti nõutult käsi laiutades tõdema, et „metsa pole“. Teoses „Emake“ häälele ja kandlele lausutakse õigesti: „ent sellega ei harju kunagi“. Mõnede nähtustega ei tohigi harjuda.