VAT-teatri „Eine murul“, lavastaja Tanel Saar, kunstnik Pille Kose, helilooja Madis Muul, koreograaf Marge Ehrenbusch, valguskunstnik Sander Põllu. Mängivad Liisa Pulk, Meelis Põdersoo, Kaia Skoblov, Margo Teder ja Tanel Saar. Esietendus 4. V rahvusraamatukogu tornisaalis.
Teha multifilmi alusel elavate näitlejatega lavastus on iseenesest põrutav fakt ka praeguses interdistsiplinaarses kultuuripildis. VAT-teatri „filmi sisse minek“ on aga üllatav ka kunstielamusena: elusam kui filmikunst, atraktiivsem kui teater. Lavastusse on jagunud sirgjoonelisi tundeväljendusi ja sordiinialuste suhtenüansside keerukust – „Eine murul“ on kunst südamele, mitte mõistusele.
Kui küsisin Priit Pärnalt pärast esietendust, mis teda „Eine murul“ lavaversiooni puhul kõige rohkem üllatas, vastas ta: see, et lavastus on filmiga nii sarnane. On tõesti! Kui nüüd võrrelda, et film on 24 minutit pikk, lavastus aga tund ja 20, siis pole kahtlust: tegu on õige harukordset liiki teatrimaagiaga.
Ei saa ju öelda, et lavastuses oleks midagi nii väga rohkem kui filmis. Pigem vastupidi: animeeritud tegelastega on võimalik sekunditega anda edasi seda, millele laval kulub minuteid. Joonisfilmis pole erilisi raskusi massistseenide loomisega, värvidega mängimisega, detaili paisutamise ja moonutamisega, tegelase ootamatu suurendamise-vähendamise ja hoopis ärakaotamisega, lendava, ühe või kolme silmaga inimese loomisega jm. Lavastuses ei saa selliseid nippe tarvitada. Ometi ei kannata „Eine murul“ staatilisuse all. Vastupidi, tegu on erakordselt kiirete üleminekute ja nappide misanstseenidega lavastusega, mis meenutab lavakooli esimesel kursusel praktiseeritavate etüüdide kiirluubis esitust, ainult et siin on kõik etüüdid kindla lõpptulemuse teenistuses.
Lavastuse üks pealiin on omaaegse miljöö võimendatud edasiandmine. Kinolinale jõudis „Eine murul“ küll aastal 1987, kuid arvestades tolleaegset bürokraatiat ja Pärna enda meenutust, et ta kirjutas stsenaariumi juba 1983, paigutub tegevus kindlalt stagnatsiooniaega. Anna, Eduardi ja Georgi raske ja realistlik teekond kunstilise kirgastumiseni läbib bürokraatia, letialuse kaubanduse, ülbete teenindajate („Mul ei ole sinu raha vaja“) ja isegi ühistranspordi ülekoormatuse karid. Ka töö juures koos kliendiga joomine tuleb tuttav ette.
Nii pole „Eine murul“ mitte ainult austusavaldus meie multifilmimeistrile, vaid ka ajaloomälu satiiriline värskendus. Ainult üksikema Berta (Kaia Skoblov) õnnetu saatus ja kannatused mõjuvad vahetult ka tänapäeval ning seetõttu jääb see roll ka kõige eredamalt meelde. Berta mäng lapsnuku ja punase õhupalliga mõjub filmilikult efektsena, aga ka teatraalselt traagilisena, olles lavastuse emotsionaalseim osa.
Üks paratamatu suur erinevus filmist on lavastuse siirus ja vahetus. Eriti esimestena fookusesse sattuvate tegelaste Anna ja Georgi etteastetes suhestub vaataja nende tragikoomiliste kangelastega esimesest hetkest. Berta ja Eduardi karakteri kujunemine vältab kauem ja nõuab rohkem kõrvalrolle, kuid on seda huvitavam.
Kõigil neljal on oma lugu, oma siseelu, omad hirmud ja rõõmud, ehkki need avalduvad ainult mängu, mitte sõnade abil. Kõik neli peavad murule pääsemiseks ennast tõsiselt ületama, leidma määratutest raskustest hoolimata mingi kindla aksessuaari, mis kaasa võtta. Pärn väitis, et kujutas „Eine murul“ naistegelasi nii, et neile saaks kaasa tunda, mehi aga pigem naeruväärsetena. Selleski on lavastus originaalitruu.
Anna (Liisa Pulk) on küünarnukivõitlustes alati alla jäänud kaotaja tüüp, kelle mannetus mõjub eredalt. Huvitav on Georgi (Meelis Põdersoo) rollilahendus: jumaldatud ülimees, kelle kukkumine sisuliselt Annaga samale tasemele saabub järsku ja põhjalikult. Eduard (Margo Teder) on kõige komplitseeritum kuju, multifilmikangelase kohta isegi liiga mõistatuslik (vahest ainult „Siili udus“ nimitegelane kannatab võrdluse välja). Bertast oli juba juttu, ent ka Skoblovi enamasti ülbitsejatest kõrvalrollid (müüja, sekretär jt) on lahendatud silmatorkavalt andekalt. Selles osas pole küll kellelegi põhjust midagi ette heita. Viies ja enam-vähem uus tegelane on lavastuses veel: kunstnik (Tanel Saar) ehk Édouard Manet isiklikult, kes kõiki nelja kõrvalt jälgib, modelleerib ja raamistab. See, et ta lõpuks haarab ohjad päriselt enda kätte, on üsna etteaimatav.
Teksti, õigemini inimhääli sisaldab lavastus vähe ja enamasti ei vii need tegevust edasi. Või kui viivadki, siis ainult kukesammu kaupa. Pigem vastupidi: tühjade fraasidena ja olmemürana hääled pigem vastanduvad tegevusele („Milline mees! Väga ilus! Võrratu mees!“). Bufonaadlikult kiire kostüümide ja rollide vahetus sünnib animafilmiliku efektsusega.
Lavastuses on palju joonisfilmi kontekstis normaalseid, teatris aga ootamatuid leide ja efekte. Kas või tuule tekitamine Anna mantli all ja laudlina kiskumine Berta lapse poolt. Või Eduardi ootamatu liikumisviis, et bürokraadi ja tema allkirjani üldse jõuda. On ka põnevaid uuendusi: bürokraat lõikab paberiga kõri läbi, nägupidi vastu aknaklaasi litsutud bussireisijad, uks kui kunstniku lõuend. Ka raam kunstniku käes, mis leiab aeg-ajalt muid rakendusi, on napp, kuid tabav rekvisiit. Väga mõjuv on lõpplahendus, kui lavastaja paneb maksma teatri eelise multifilmi ees: kolmemõõtmelise ruumi ja mururohelise avaruse selle sügavuses.
Animafilmi kui kinematograafia liigiga lavastus eriti ei sarnane, see-eest leidub kohati film noir’i elemente: vihm, suits, reljeefsed siluetid, kaabuservade ja ülestõstetud mantlikraede varju peidetud näod. Kasutatakse isegi aegluubis liikumist, mida teatris on teadupärast raskem saavutada kui filmis. Kokkuvõttes: lavastus rikastab Priit Pärna kui animafilmilavastaja kuvandit ning võimendab filmi voorusi, tõlkides need nüüd ka teatrikeelde – nii adekvaatselt ja fantaasiarikkalt kui võimalik.
Rohkem või vähem filmidel põhinevaid lavastusi lisandub meil viimasel ajal nagu seeni pärast vihma. Kõige uhkemad ja maitsvamad on võrsunud siiski VAT-teatri salus. Tõsi, multifilmi (ka nukufilmi) dramatiseerimine mõjub mitmel põhjusel efektsemalt ja täiuslikumalt kui elusate näitlejatega linateose lavakeelde ümberpanemine – vähemalt praegusel juhul on see nii. Esimese tegelastel hinge sees pole, miimika on algeline, ka on nad oma lavakonkurentidest palju pisemad ja algatusvõimetumad.
„Hea, paha ja inetu“, „Faust“ ning „Eine murul“ on erisugustest põhimõtetest lähtuvad lavastused. Esimene esindab absurdi ja groteskini viidud minimalismi vesternilikus karmuses ja kurjuses, teine tummfilmiesteetika osalt tõetruud, osalt parodeerivat elustamist elavas ettekandes. Kolmas pakub kunstitõe ja elutõe dramaatilise vastanduse, taustaks ahistav nõukogude tegelikkus, kus kultuur oligi ainus mittealkohoolne legaalne kirgastumisvahend. Seejuures moodustavad need lavastused ka kindla esteetilise rea. Kõik kolm on silmapaistvalt pingelise kujundi- ja kehakeelega, rohkem tantsu- või akrobaatika- kui sõnalavastused. Ka trupp pole palju muutunud: kolm meesosalist on kaasa teinud kõigis kolmes lavastuses, Liisa Pulk kahes.
Väga oluline komponent kõigis neis on muusika. Aga kui „Heas, pahas ja inetus“ sai toetuda originaalmuusikale ning „Faustis“ tummfilmiajastu loojangule omasele helikeelele, siis „Eines murul“ on tegu sõltumatu, lavastuse rohkeid dramaatilisi pöördeid erksalt võimendava sugestiivse originaalmuusikaga. Taas on VAT-teatri meeskonnaga edukalt liitunud Madis Muul, seekord nii helilooja kui ka interpreedina. Muusikalise kujundusega tekib teatris tavaliselt kaks ohtu: see kas ei kõneta kedagi või hakkab oma elu elama ja etendust mõjutama. „Eines murul“ on harmoonia täiuslik.
Kui lähtuda lavastuse atmosfäärist, siis ei tekita „Eine murul“ kõige selgemat assotsiatsiooni mitte VAT-teatri filmilavastuste, vaid „Aadama ja Eevaga“. Lisaks õunakujund, mis mõlemat dominandina läbib. Midagi müstilist selles pole: lavastaja ja muusikaline kujundaja on ju samad. Ka koreograafiaga on seekord vähemalt sama palju vaeva nähtud. „Aadam ja Eeva“ oli siiski puhas tantsulavastus, „Eines murul“ on see terviku loomise üks tähtis komponent. Mõlema lavastuse koreograaf on Marge Ehrenbusch ja tema fantaasiad – nagu ka Muuli omad – väärivad eraldi aplausi.
Priit Pärn arvas esietendusjärgselt, et võrrelda lavastust samanimelise filmiga on sama mõttetu nagu võrrelda korvpalluri ja suusataja sooritust. Et teatrit kui kollektiivset kunsti (väljakul seekord pealegi samuti viis mängijat) sobib võrrelda rohkem korvpalliga, siis on VAT-teatri „Eine murul“ Eesti meistritiitli tõsine pretendent. Kõik sõltub muidugi sellest, kes play-off’is vastu tuleb.