Kui analüütilise filosoofia rajajatena võib nimetada Gottlob Freget (1848–1925) ja Bertrand Russelli (1872–1970), siis Willard Van Orman Quine (1908–2000) on selle traditsiooni juba küpsemas faasis eelnimetatuiga tähtsuselt võrreldav. Erinevalt Russellist polnud Quine’il akadeemilise põhitöö kõrvalt mahti (või tahtmist või oskust) kirjutada laiale publikule eetikast ja poliitikast. Ta jäi oma liistude ehk tehnilisemat laadi teoreetilise filosoofia juurde. Ka „Tõe otsing“, mis ilmus inglise keeles 1990. aastal, peagi (1995) ka meil Akadeemias ja nüüd parandatud tõlkes raamatuna, on eelkõige akadeemikule mõeldud tõhus lühike ülevaade Quine’i filosoofilistest vaadetest.
Teos pole kasulik siiski ainult Quine’i-uurijale, kelle eest filosoof ise on põhilise lühidalt ütlemise töö ära teinud. Teemade ring puudutab näiteks loodusteadlast, keda vaevavad teaduse objektiivsuse ning teooria ja vaatluse vahekorra küsimused, lingvisti või semiootikut, keda huvitab keele ja maailma suhe või tõlkimise võimalikkus, ning miks mitte ka psühholoogiateadlast, kes juurdleb vaimuseisundite füüsilise aluse üle. Quine’i kirjutamisviis eeldab aktiivset kaasamõtlemist, aga mitte tingimata sügavaid eelteadmisi. Tihti saab lugeja vaev keerulistest lõikudest läbipuremisel mõnusa metafoori või elegantse loosungiga tasutud. Siinkohal ei tee ma Quine’i kokkuvõtteraamatust omakorda kokkuvõtet, vaid peatun mõnel kesksel ideel.
Mis on see „tõde“, mida otsime?
Raamat jaguneb viieks peatükiks: „Tõendmaterjal“, „Osutus“, „Tähendus“, „Intensioon“ ja „Tõde“. Alustan algusest ehk raamatu pealkirjast ja ühtlasi lõpust ehk viimasest peatükist, mille kaudu võiks proovida läheneda pealkirjaga silmaspeetule. Selgub, et „tõe“ kohta on Quine’il vähe öelda, õigupoolest mitte midagi. See ongi Quine’i seisukoht tõe osas: selle kohta pole vaja midagi öelda. Tegemist pole wittgensteinliku mõttega, et mõnest asjast lihtsalt ei saa mõistlikult inimkeeli rääkida ja seetõttu ei peaks seda tegema, vaid vastupidi, tõesus on Quine’i meelest nii läbipaistev (lausete) omadus, et kõik on pikema jututa selge. „Me mõistame, milles seisneb lause „Lumi on valge“ tõesus, niisama selgesti, nagu me mõistame, milles seisneb lume valgesus. Ilmselgelt peaks see, kes vaevab pead adjektiivi „tõene“ üle, pigemini vaevama pead lausete üle, millele ta selle omistab“ (lk 86). Või teisisõnu, jutumärkides antud lause tõeseks tunnistada on täpselt sama, mis seda lauset ilma jutumärkideta jaatada.
Kui tõega on asjad nii selged, siis millest on juttu raamatu viimases peatükis? Tegelikult on veidi eksitav eelnev väide, et Quine’il tõe kohta rohkem midagi öelda pole. Rohkem pole midagi öelda omadussõna „tõene“ tähenduse kohta, aga üht-teist on vaja siiski selgitada ja seda Quine ka teeb. Näiteks võib esmalt tunduda kummastav, et tõesus on Quine’il lausete, mitte nende sisu või tähenduste (erialakeeles „propositsioonide“) omadus. Võib ju üks lause olla mõnikord tõene ja teinekord väär: näiteks „Paavst külastab peatselt Bostonit“ on kohe pärast paavsti Bostonisse jõudmist väär (lk 83). Tõde otsides aga soovime leida midagi, mis on igavesti tõene, ega saa vääraks muutuda. Lahenduseks on „igavesed laused“, kus sõnu nagu „mina“, „sina“, „siin“ ja „seal“ asendavad nimed ja aadressid, kuupäevad ja muu selline. Näiteks võiks igavene lause olla „1. X 1979 külastab/külastas paavst Bostonit“.
Teooriad, nende mõistmine ja valimine
Niisiis on tõe otsing teatud sorti lausete otsing, jaatamist väärt igaveste lausete otsing. Oluline on seegi, et lause jaatamisväärsuse kinnitamiseks ei piisa üksiku lause ja maailma vaatamisest ning nende omavahelise kokkusobivuse määramisest. Jaatamisväärsete lausete leidmiseks peame otsima parimat teooriat maailma kohta. Me ei hinda iga lause tõesust eraldi, vaid alati kogu teooriat, millesse laused kuuluvad, tervikuna – see on Quine’i holism. Teooria hindamisel on oluline ühelt poolt kokkusobivus vaatlustega ja teiselt poolt sellised omadused nagu lihtsus, selgus ja loomulikkus. Teooria kõnealuses laias mõttes pole see või teine eriteaduslik teooria, vaid kogu meie teaduslik uskumuste süsteem, mille äärealadel tuleb ette sagedasi muutusi ja mille märksa stabiilsemasse keskmesse kuuluvad näiteks matemaatikatõed. Viimaste „paratamatust“ seletab vaid tava säästa teooria revideerimisel matemaatikat, „sest matemaatika täidab kõiki meie maailmasüsteemi osi ning lõhe temas tooks kaasa talumatuid ebakõlasid“ (lk 28). Seega pole teadmisel kõikumatut vundamenti, on vaid meie stabiilsusesoov, mis kaitseb eriliselt süsteemi teatud osi (nagu matemaatikat) .
Kui aga oleme mingi teooria omaks võtnud, kui jaatame mingit lausete komplekti, siis mille me tegelikult omaks võtame – kuidas teha kindlaks, mida teooria maailma ja selles leiduva kohta ütleb? See on üks raamatu teises ja kolmandas peatükis käsitletavatest küsimustest ning nagu seal selgub, on see tihedalt seotud ka empiiriliselt võrdväärsete teooriate vahel valimise küsimusega. Alustame esimesest küsimusest, et näha, kuidas see teiseni viib.
Võiks ju arvata, et piisab pilgust jaatatud lausetele mõistmaks, mis asjad peavad teooria järgi olemas olema. Näiteks kui sotsiaalteadustes meie tervikteooria osana omistatakse inimestele uskumusi ja soove, siis on meie teooria järgi maailmas olemas uskumused ja soovid. Tegelikult on olukord keerulisem: tuleb küsida, „mida pidada reifikatsiooniks ja mida lihtsalt kasulikuks, aga ontoloogiliselt mittesiduvaks sõnastuseks“ (lk 36). Teooria lauseid võib olla tarvis ümber sõnastada, et jõuda tõeliste, vältimatute sidumusteni. Pole aga selge, mis oleks parim ümbersõnastus ja kas ongi üht parimat, mille maailma enda struktuur meile ette kirjutab.
Erinevaid asju postuleerivad teooriad võivad olla empiiriliselt võrdväärsed, see tähendab, vaatlustega sama hästi kooskõlas. Kuidas siis nende vahel valida? Võib tekkida kahtlus, kas sellisel puhul on üldse tegemist mitme erineva teooriaga või vaid ühe teooria erinevate formuleeringutega (lk 99). Kui tegemist on vaid erinevate formuleeringutega, kas siis ongi vaja valida üht parimat formuleeringut või sõltub kõik olukorrast ja eelistustest? Quine võtab sellisel puhul siiski appi lihtsuse-, loomulikkuse- ja selgusenõude, et langetada empiiriliselt võrdväärsete teooriate või teooriaformuleeringute vahel valik. Ta jätab aga mõneti lahtiseks küsimuse, kas tegemist on puhtpragmaatiliste kriteeriumidega (nagu öelnuks Rudolf Carnap) või võiks lihtsam, selgem ja loomulikum teooria (või teooriaformuleering) ka paremini maailma struktuuri peegeldada.
Quine’i enda teooria
Quine ei liigu ainult eelkirjeldatud metateoreetilisel tasandil, arutades teooria ja vaatluse suhte, teooriavaliku kriteeriumide ja muu sellise üle, vaid on püüdnud panustada parima teooria(formuleeringu) kujundamisse. Seejuures on talle eriliselt oluline juba nimetatud lihtsuse printsiip, mis on ajendanud ta hülgama mitmed levinud postulaadid, sealhulgas tähendused kui vaimsed või abstraktsed objektid (lk 65) ning vaimu kui eraldiseisva substantsi (lk 77). Peamiselt tunnistab ta füüsilist maailma ning abstraktsetest objektidest hulki.
Peale lihtsusetaotluse on ajendanud Quine’i mitmetest mõistetest ja postulaatidest loobuma ka selguseiha. Mõisted, millega teised filosoofid rahumeeli ümber käivad („tähenduse“ kõrval veel „uskumus“, „paratamatus“, „kogemus“, „teadmine“ ja muud), on osutunud Quine’ile talumatult segaseks ja probleemseks. Eelkõige ei seedi Quine kommet kasutada selliseid hädasti selgitamist vajavaid mõisteid kõhklemata millegi muu selgitamisel – mis küll võiks olla nii segane, et see millegi nii ähmase poole pöördumisel selgemaks võiks saada? Quine ei ole loobunud ähmastest mõistetest tingimata täielikult, vaid on mõnikord andnud neile uue, selgema sisu. Näiteks lause „tähendust“ ei tohiks tema meelest mõista kui mingit kas vaimus või siis vaimu- ja mateeriavälises reaalsuses paiknevat salapärast entiteeti, vaid lihtsalt kui seda, mis on lausel ühine tema tõlgetega teise keelde (lk 46). Siit hargneb välja Quine’i kuulus tõlke ja osutuse määramatuse idee, millest võib lisaks „Tõe otsingule“ lugeda lähemalt ka tema eesti keeles ilmunud kogukamast teosest „Sõna ja objekt“.
Quine kui askeet
Eelkirjeldatud lihtsuse- ja selgusetaotlus ehk ongi see, mis iseloomustab Quine’i lähenemist kõige paremini. Quine’i filosoofia märksõnana nimetatakse tavaliselt „naturalismi“, vaadet, et filosoofia ei seisa teadusest lahus ja päris kindlasti mitte teadusest kõrgemal. Selline lähtekoht on aga XX sajandi teoreetilises filosoofias tavaline. Miks peaks „naturalismi“ silt siis just Quine’i eriti hästi iseloomustama? Samuti pole „pragmatismi“ silt, nii laias tähenduses et seda sobiks kindlasti Quine’ile rakendada, kuigi kõnekas. Ka quine’lik holism – seisukoht, et vaatlused kinnitavad teooriat tervikuna, mitte üksiklauseid – on üsna tavapärane. (Quine’i puhul on siiski seejuures märkimisväärne tema tähelepanujuhtimine holismi ühele huvitavale järelmile: isegi sellised laused nagu „Ükski poissmees pole abielus“ on teooria osana põhimõtteliselt vaatlustega haavatavad.) Pakun aga, et „naturalismist“, „pragmatismist“ ja „holismist“ valgustavam märksõna võiks olla „askeetlus“. See vajab mõistagi selgitust.
„Askeetluse“ all mõeldakse tavaliselt maistest naudingutest loobumist. Quine on aga loobunud eelkõige abstraktsetest objektidest, seega just millestki väga ebamaisest, jätnud maise – füüsilise maailma – oma teooriasse alles. Pealegi on iga teoreetiline filosoof oma vaimsete meelistegevuste poolest pigem stereotüüpiline askeet kui hedonist. Miks siis on Quine askeet, ja seda erinevalt teistest teoreetilistest filosoofidest? Pean silmas, et Quine’i puhul võib märgata erilist soovi ajada läbi võimalikult kasinate ressurssidega. Seda ühelt poolt ontoloogias: ta on ennast „kõrbemaastike armastajaks“ kutsunud ja kaalunud isegi, et ehk oleks võimalik ka mateeriast postulaadina lahti saada, taandada see hoopis hulkadele. Teiselt poolt ilmneb tema askeetlus ähmastest mõistetest loobumises, tahtmatuses nautida tavapärast mugavust seletada midagi segast teise sama segasega.
Quine muidugi ei ütleks, et see tavaliste mugavuste ärapõlgamiseni viiv ülim lihtsuse- ja selgusetaotlus on just tema veidrus. Ta ütleks, et need on põhimõtted, mida järgitakse maailmast arusaamisel juba tavamõtlemises ja veelgi paremini teaduses, mis on tavamõtlemise loomulik edasiarendus. Aga nagu on näha nii Quine’i-eelsest kui ka -järgsest filosoofiast, ei pea sugugi kõik teoreetilised filosoofid vajalikuks seesugust kasinust mõistete ja postulaatidega ümberkäimisel. Mõnigi rahuldub sellega, et nimetab Quine’i silmis problemaatilisi mõisteid primitiivseks ehk fundamentaalsemate mõistete kaudu defineerimatuks, aga siiski maailma üle teoretiseerimisel kasulikuks, lausa vältimatuks. Samuti pole kõigile ilmne, et saame oma kirevalt mitmekesisest maailmast paremini aru, kui taandame selles leiduva võimalikult üheülbalisteks elementideks.
Olen nüüd öelnud midagi „Tõe otsingu“ sisu ja Quine’i (askeetliku) filosoofiloomuse kohta, aga ütlemata on, miks on Quine tähtis ja miks on see tõlge tähtis. Quine’i teosed on muidugi peatükk analüütilise filosoofia ajaloost, aga mitte ainult. Näiteks tänapäeva metaontoloogias, arutelus olemasoluküsimuste sisu(kuse) ja vastatavuse üle, on Quine’i hauatagust häält palju kuulda. (Arutatakse ka seda, kas tegemist on ikka Quine’i enda häälega või on metafüüsikud nagu Theodore Sider ja Peter van Inwagen rakendanud ta vankri ette, mida ta poleks tahtnud vedada.) Quine’i tõlkimine eesti keelde (olemas on lisaks „Tõe otsingule“ ja „Sõnale ja objektile“ ka mõni tähtsam artikkel) on siiski vahest pigem luksus kui vaimueluline hädavajadus. Aga see on luksus, mille üle võib uhke ja rõõmus olla, mitte selline, millest peaks millegi mõistlikuma kasuks loobuma.