Maarja Vaino kirjeldab oma artiklis (PM 31. VII 2016) praegust Euroopat kui parasiitidest vaevatud organismi: „kõrvaline sissetungija“ on „enesealalhoiuinstinkti peremeesorganismis välja lülitanud“, selle „lagundava alge“ tulemusel on ohustatud „Euroopa identsus iseendaga“ – võimalus traditsioone „just samasugustena säilitada“. Ohustajaks ja kõrvaliseks sissetungijaks on Vaino väitel moslemikultuur. Näitena Euroopa traditsioonidest toob ta piibli kümme käsku (need on küll olemas ka nii juutidel kui moslemitel). Näiteid moslemikultuuriga muganemisest Vaino ei too; tihti on sellistena esitatud näiteks sealihata toitude ilmumine koolimenüüdesse ja kristlike sümbolite kadumine avalikest asutustest. Tavaline vaidlusteema on ka nägu varjava riietuse lubamine või mittelubamine.
Ühiskonna kõrvutamine bioloogilise organismiga on ammu teada võte, mis avastatakse aeg-ajalt uuesti. Selle jõud on sugestiivsuses ning selles, et võimaldab erinevaid nähtusi sildistada terviku seisukohast kas funktsionaalseteks või patoloogilisteks. Ent bioloogilise organismi haiguse või surma tuvastamiseks on olemas objektiivseid võimalusi, ühiskonna või kultuuri puhul mitte. Kas õigus oli nendel, kelle meelest modernne või mitteläänelike mõjutustega kunst oli patoloogiline, „entartete Kunst“ ja „formalism“, või nendel, kes pidasid seda uuenduslikuks ja kultuuri edasi viivaks? „Patoloogia“ metafooriga varjatakse oma seisukohtade subjektiivset, väärtushinnangulist aluspõhja. Organismianaloogia on seetõttu tihti eksitav, aga võib olla ka ohtlik: mis on järgmine samm, kui midagi või kedagi on nimetatud parasiidiks?
Religioossete traditsioonide ja sümbolite koht Lääne-Euroopa kultuuris on aastakümnetega kindlasti muutunud. Nende avalikust elust osalise kadumise taga on siiski pigem need inimesed, kes ei poolda ühtki religiooni ja eeldavad riigiasutustelt usulist neutraalsust. Ja kui koolimenüüdest rääkida, on tavaks kujunenud pakkuda vajadusel ka laktoosi- või gluteenivaba, ka taimetoitu jne. Kummagi näite puhul aga ei saa rääkida sellest, et avalikkus oleks allunud mõne huvirühma diktaadile. Pigem arvestab sööklapidaja täiesti tavapärases korras oma klientuuri soovidega, samuti arvestavad avaliku võimu asutused kainelt, kuidas usutraditsioonid ja usuvabadus igal konkreetsel juhul kokku sobitada. Kultuurilistesse riietusnormidesse on Lääne-Euroopas suhtutud mitmeti. Arvatavasti on parim viis otsida ametiasutuste ja tööandjate normidega kokku sobivat lahendust üheskoos inimestega, kelle tavade ja traditsioonidega on tegemist.
See, mida Maarja Vaino peab „lagundavaks algeks“, on, vastupidi, nimelt Lääne-Euroopa kultuuri konstitueeriv alge: otsitakse ühiselu reegleid, mis lubavad erinevatel traditsioonidel üksteist segamata koos toimida. Selle pluralismi juured on juba keskajas, mil keisrivõimust ja paavstivõimust sai kaks omavahel konkureerivat võimukeskust, samuti vabade linnriikide kujunemises varauusajal. Võimu ja vaadete pluralismi tähendust Euroopa ajaloo kujunemisel on võimatu üle tähtsustada. See on nii lääne kultuuri, kunsti, teaduse ja majanduse kui ka poliitika pärastise arengu võti ning eristab läänelikku mõtlemist näiteks islami umma ideest (religioon ja ühiskonnakorraldus on lahutamatu tervik) ja ka idakristluse või totalitaarsete režiimide ühiskonnakäsitlusest.*
Euroopa praegune probleem ei ole kristliku kultuuri kohanemine islamiga, vaid pluralistliku kultuuri toimetulek religioonide ja ideoloogiatega, kus pluralismi ei tunnistata. Siin ei ole midagi uut. Nii nagu idakristluse tunnistajad on leidnud endale koha Lääne-Euroopa ühiskonna mosaiigis, on kommunistlikud liikumised taandunud parlamentarismi reegleid tunnistavateks väikesteks või keskmisteks parteideks. Pluralismi vaidlustavad praegu äärmuslikud islamistid, kes on Euroopa moslemite hulgas väike (kuigi ohtlik) vähemus, eriti valjuhäälselt teevad seda aga rahvusäärmuslased. Ei ühe ega teise toomine Euroopa alusväärtuse pluralismi juurde ole lihtne ülesanne. See eeldab tõsist tegelemist ühiskonnast välja tõugatud või marginaliseerumisohus inimestega. Käsu korras kultuuriline ühtlustamine lahendus siiski ei ole, sellised katsed tugevdaksid marginaliseerumist ja lootusetust veelgi.
* Vt Ernest Gellner, Conditions of liberty: civil society and its rivals. Allen Lane / Penguin Press, New York, London 1994.