Mart Laari „Rahvuse sünd“ on autori üle kümne aasta tagasi ilmunud doktoritöö „Äratajad“ rahvaväljaanne.1 Selleks et ühe rahvuse lugu oleks „tavalugejale loetavam“, on seekord ära jäetud kõik teoreetilised arutluskäigud ja allmärkused. Neid, kes akadeemilisest pagasist puudust tunnevad, kutsutakse osa saama Laari dissertatsioonist. Sellegipoolest on tegemist teosega, mille on välja andnud Eesti Rahva Muuseum ning kirjutanud Eesti üks viljakamaid ja silmapaistvamaid ajalooraamatute autoreid. Seega on selle kvaliteedi hindamisele suunatud tõsiseltvõetavas kriitikas kohane arvestada ajalooteaduse praeguse uurimisseisuga. Kuid heitkem esmalt raamatule pilk tulnuka vaatenurgast, kui too juhtub esimest korda lugema midagi planeet Maa mineviku kohta (jah, näib, et ka mõned maavälised olendid oskavad eesti keelt!).
Meie tulnukast sõber, olgu ta nimi E.T., õpib tundma üht inimolendite kollektiivi, kellel on ilmselgelt midagi ühist, olgu siis elukoht, ajalugu, kultuur või keel. Raske on otsustada, kes täpselt sellesse gruppi kuuluvad, ning ilmselgelt leidub palju indiviide, kellele oma kuuluvus on ükskõik või nad on sellest lihtsalt teadmatuses. Tundub isegi, et valitseb teatav pinge kahe nähtuse vahel, millest esimene on indiviidi „loomulikud“ omadused, mis kollektiivi „objektiivselt“ määratlevad, teine aga igaühe arusaamine oma kuuluvusest. Tegelikult ei jätagi Laar kahtlust: tema raamat räägib ühest kindlast pühendunud vähemusest. Need „äratajad“ püüdsid sihikindlalt levitada oma sõnumit rahvuse potentsiaalsete liikmete seas, et jagada nendega omaenda pühendumust ning võidelda eestlaste õiguste eest. Lõpuks juurdub see vähemusliikumine massides ning kollektiiv asutab isegi iseseisva riigi; nagu me raamatust loeme, algasid „ettevalmistustööd iseseisva riigi loomiseks“ juba 1905. aastal (lk 383). Kuigi Laar ei arutle otsesõnu riigi ja rahvuse suhte üle, kannab tema narratiivi deterministlik joon: kui sünnib rahvus, hakkab see ka püüdlema omaenda rahvusriigi poole. Siiski võib öelda, et niipalju kui teada, polnud see kõigile Eesti poliitikutele kaugeltki mitte ilmselge isegi veel 1917. aasta kevadel.
E.T. saab teada, et kollektiivi, mille „sünnist“ Laar kirjutab, nimetatakse rahvuseks. Selle metafoori põhjal tundub, et rahvus on midagi täiesti uut, mis luuakse XIX sajandi jooksul. Samal ajal aga – see põhjustab E.T-s üksjagu segadust – ei jäta Laar kahtlust, et rahvus oli olemas juba enne oma nii-öelda sündi (lk 20). Kahjuks pole E.T-l aimugi, kas see on metafoor, mis teda eksitab, või on tal midagi väga olulist kahe silma vahele jäänud. Sellegipoolest on lugu sellest, kuidas idee kokkukuuluvusest loob sidemed suure hulga inimeste vahel, kes ei pruugi üksteist üldse tundagi, E.T. meelest kütkestav. Laar on täielikult oma sõiduvees, jutustades, kuidas need isiklike kontaktide tasemel tihti üsna lähedalt seotud indiviidid viisid massiteadvusesse loo kultuurisidemetega seotud kollektiivist. Need inimesed, kes autori sõnul ei täitnud midagi vähemat kui missiooni, tunduvad E.T-le väga huvitavad. Ent jällegi näib raamatu pealkirjaga ühildamatu nende pühendunud agitaatorite kohta kasutatud sõna – „äratajad“. Kas inimeste meelest on sündimine sama, mis ärkamine, või on jällegi metafoorid need, mis eksiteele viivad?
Nagu igas põnevas loos, on siingi omad tumedad jõud, mis püüavad takistada äratajate missiooni täitmist. Rahvuse kõrval tuuakse mängu teine abstraktne mõiste, mis peaks neid pimeduse jõude iseloomustama – venestus. Venestus võib väljenduda keiserlikus poliitikas ning on olemas inimesed, kes venestust teostavad („venestajad“), ent – mis E.T. jaoks veelgi põnevam – see abstraktne jõud võib tegutseda ka iseseisvalt ja suhestuda teiste nähtustega, näiteks rahvusliku ajakirjandusega (lk 378). Kujutades endast rahvusele suurimat ohtu, kavandab see võõras jõud ei midagi vähemat kui ümberrahvustamist, s.t eestlaste venelasteks muutmist. Pärast kõike, mida E.T. on lugenud, tundub see aga olevat üsna lootusetu väljavaade, muu hulgas seetõttu, et eesti rahvust luua/äratada polnud kaugeltki mitte lihtne, isegi kui see oli – raamatu järgi – suuresti loomulik protsess. Teisest küljest jällegi näib, et osa eestlasi oli sajandite vältel üsna valutult sakslasteks muutunud. Kuid kas see sai olla tõeline ümberrahvustumine ajal, kui rahvus polnud veel sündinud – kuigi, nagu E.T. on lugenud, oli see kuidagi ometi juba olemas?
Tegelikult ei leia Laari raamatust sellist abstraktset jõudu nagu saksastus, ehkki 1880. aastatel leidis aset isegi terve „rahvuslaste perekonna saksastumine“ (lk 171). On küll olemas „baltisakslased“, kes püüdsid teostada omaenda strateegiat eestlaste (kelle juhid pidevalt omavahel tülitsesid) enda poole võitmiseks (lk 124), kuid nad ei tundu niivõrd ohtlikuna kui venestus. Siiski – ja see on E.T. jaoks kõige arusaamatum – vähendab Laar oma raamatu viimastel lehekülgedel venestuse ohtu seoses rahvuse sünniga (selleks ajaks on E.T. juba aktsepteerinud mõtet, et see sünd oli niivõrd vaevaline, et võttis aastakümneid). Laari järgi venestusaeg ei takistanudki rahvuslikku liikumist, pigem vastupidi: „Tegelikult aitas see [venestus – K. B.] eesti rahvuse kujunemisele väga palju kaasa, lükates sellele teed puhtaks“ (lk 382). Pärast selle järelduseni jõudmist on E.T. üsna hämmeldunud, sest eelmisi peatükke lugedes oli tal juba tekkinud suur hirm venestuse ees. Loo jutustamise seisukohalt peab E.T. aga tunnistama, et see võte töötab üsna hästi. Vastasseis müstilise ja võimsa vaenlasega, isegi kui lõpuks paljastatakse, et selle eesmärgid polnudki eesti rahvuse vastu suunatud, on loonud narratiivis teatava pinge. E.T. märkab seega midagi, mida tänapäevases teaduses nimetatakse rahvusluse transnatsionaalseteks juurteks: iga rahvuse ülesehitusprotsess vajab konkureerivat rahvust, et oma sihtgrupi teadvuses edukalt kinnistuda.
Loomulikult pole maaväline külaline kuigi hästi tuttav meie planeedi ajaloost tingitud olude ning rahvuslike narratiividega, mis on XXI sajandil jätkuvalt populaarsed. E.T. silmadega Laari raamatu lugemine pole mõeldud neid lugusid naeruvääristama. Need lood on osa sellest, kuidas me minevikku mõistame, ning jäävad tänu oma efektiivsusele ilmselgelt populaarseks ka edaspidi. Pealegi pole Laar korranud lihtsalt üle seda, mida on öelnud põlvkonnad enne teda. Ta püstitab asjakohaseid küsimusi ja esitab väljakutseid rahvuslikku liikumist puudutavatele müütidele. Nõnda näitab ta, et Aleksander III ajastu (1881–1894) ei takistanud eestlaste seas rahvusliku mõtteviisi väljakujunemist. Läbi kogu raamatu on Laar võtnud üle vaadata ka naiste rolli äratajate seas, kuigi tal tuleb lõpuks tunnistada, et nende hulgas, kes kuulusid kõige aktiivsematesse gruppidesse, oli naiste osakaal ainult 2,7% (lk 351). Laar rõhutab raamatus läbivalt linnaliste keskuste rolli rahvuslikus liikumises, seades kahtluse alla vana seisukoha, et liikumise juured olid eelkõige maal. Lisaks sellele väidab Laar, et talude päriseksostmist ei saa vaadata „rahvusliku meelsuse avaldumisvormina“ (lk 49). Ta tunnistab õigustatult ka eesti rahvusliku liikumise mõjutatust teistest Euroopa osadest, nagu Soome või Saksamaa. Loomulikult ei leidnud eesti rahvuse sünd aset üksikul saarel.
See, mida Laar kahtluse alla ei sea, on muidugi rahvuse kui sellise müüt. Kuigi ta väidab, et asjad oleksid võinud kujuneda teisiti ning eesti rahvus oleks võinud jääda üldse sündimata (ehkki näib, et eesti rahvus oli kogu aeg olemas), tundub ta üsna kriitikavabalt aktsepteerivat tšehhi ajaloolase Miroslav Hrochi 1960. aastatel leiutatud A-B-C-skeemi. Kuigi Hrochi skeem oli mõeldud eelkõige tööriistana, mille abil paremini uurida XIX sajandi Ida-Euroopa rahvuslike liikumiste faase, on Laar kohaldanud selle oma äratajatele täies ulatuses. Esimeses faasis tegutseb ainult väga väike grupp inimesi, kes pole tihti eesti päritolu. Nad koguvad informatsiooni ja manavad esile rahvuse tulevikuperspektiivi (siinkohal jätab Laar kõrvale asjaolu, et akadeemilist huvi eesti kultuuri vastu motiveeris ka lootus teadmisi säilitada, enne kui liiga hilja). Teises faasis tekib järjest kasvav grupp, mis hakkab agiteerima rahvuslikult ükskõikse enamuse seas, kasutades selleks patriootlikke ettevõtmisi (ajalehed, laulupeod, petitsioonid jne). Lõpuks, kolmandas faasis, jõuab liikumine massidesse.
Siinkohal jätan kõrvale küsimuse, mis äratas äratajad, nagu ka arutelu teemal, millal jõudis eesti juhtum massiliikumise staadiumisse,2 kuna esimesele annab Laari keskendumine liikumise esindajatele vähemalt osalise vastuse ja teisega seoses ei defineeri ei Hroch ega Laar seda, mis täpselt võiks olla „mass“ kvantitatiivses mõttes. Laar on kasutanud Hrochi skeemi ka peatükkide nimetamisel: raamat algab esimese peatükiga esimesest faasist („Eelärkamisaeg“), millele järgneb kaks peatükki järgimisest faasist: „Ärkamisaeg“ ja „Äratajad“. Alles neljas peatükk „Venestus“ tundub Hrochi mudelist irduvat. Kuigi Laari järgi jõuti just sel ajal massiliikumise faasi (lk 169) – mis seati kolleegide poolt kahtluse alla juba doktoritöö ilmumise järel –, pole autor seda pealkirjastanud „Massiliikumise“ või millegi selletaolisena. Ta valib „Venestuse“, kuigi hiljem tunnistab ise, et venestusaja termin „ei iseloomusta seda ajavahemikku kõige täpsemalt“. Pealegi, kuna „venestust Eestis on väga vähe uuritud“, on sellega seotud palju müüte (lk 381).
Viimasega võin retsensendina ainult nõustuda. Kahjuks kordab aga Laar oma peatükis kõik selle perioodi kohta liikvel müüdid uuesti üle. Vastavad lõigud jäävad sisult üsna kaugele praegusest uurimisseisust, mille all pean silmas rahvusvahelise ajalooteaduse panust hilise Vene keisririigi käsitlemisse.3 Loomulikult ei kahtle keegi selles, kuidas tajuti Aleksander III aegset riigipoliitikat Balti provintsides, seda eriti saksa literaatide poolt, kelle positsioon oli seetõttu ohtu sattunud (ja kellel olid vajalikud kutseoskused, et sel teemal kirjutada) – kahtlemata venestamisena. Küsimus on aga, kas keiserlik valitsus ka tegelikult järjekindlat „venestamise“ poliitikat ajas?4
Uuemad uurimused on näidanud, et Peterburis pigem ei olnud üldist kavatsust ja strateegiat muuta eestlased ja lätlased venelasteks. Lisaks oli rahvuslus, mis näis paljurahvuselist impeeriumi ohustavat selle alustaladeni, valitsevale eliidile pidev mureallikas. Nikolai I aegse haridusministri Sergei Uvarovi kuulsa triaadi „autokraatia, õigeusk, narodnost“ (raamatus ekslikult „õigeusk, isamaa, isevalitsus“, lk 362) natsionalistlikuks nimetamisel pole võetud lihtsalt arvesse impeeriumi valitsemise keerukust. Tegelikult tahtis Uvarov kolmanda kategooriaga narodnost propageerida mitte vene rahvuslust, vaid etniliselt avatumat arusaama paljurahvuselisest elanikkonnast, mis garanteerinuks impeeriumi stabiilsuse.5 Nikolai I ajal rahvust mobiliseeriva kategooriana ei kasutatud ja veel 1848. aastal arreteeriti natsionalismi süüdistusega kuulus slavofiil Juri Samarin. Aleksander II oli selgelt kriitiline ajalehtedes harrastatava rahvusliku meelestusega agitatsiooni suhtes ja isegi tema poeg Aleksander III, vaatamata tema ajal kasutatud retoorikale, esindas eelkõige dünastiat ja impeeriumi. Kuigi ta võttis oma kohustusi õigeusu kaitsjana isast tõsisemalt, oleks siiski liig nimetada teda natsionalistiks.
Ikka veel üsna sagedasti esitatav väide nagu olnuks tegu oli järjekindla venestuspoliitikaga, et mitte-venelased venelasteks muuta, näitab keiserlikku eliiti rumalamana, kui see võib-olla tegelikult oli. Loomulikult vaadati ka Peterburist teiste Euroopa impeeriumide suunas ning Venemaagi oli osa XIX sajandi teise poole transnatsionaalsest imperiaalsest konkurentsist. Seetõttu püüeldi kultuurilise ja administratiivse ühtlustumise suunas, mis oleks taganud, et kogu riigis kehtivad samad seadused, riigivõim on tsentraliseeritud ning iga kodanik oskab riigikeelt. Eesmärk ei olnud mitte niivõrd teiste rahvuste allasurumine, vaid riigivalitsemise ratsionaalsemaks muutmine. Laar saab sellest väga hästi aru, kuna ka tema näeb, et paljud Aleksander III ajal Balti provintsides teostatud administratiivsed reformid tegelikult moderniseerisid regiooni (ning jätsid sakslased ilma paljudest juhtivatest ametitest).
Vana müüdi põlistamine, mille järgi Peterburis teostati venestuspoliitikat, ei selgita, miks Tallinnas ja Riias 1885. aastal tööd alustanud uutele kuberneridele ei antud mingeid selgeid instruktsioone peale üldsõnalise ülesande, et „Baltimaade eraldatus Venemaast tuleb lõpetada“ (lk 367). Vene impeerium oli suuresti „alavalitsetud“ ning sõltus seega üsna otseselt provintside eest vastutama pandud isikutest. Just seetõttu võis Sergei Šahhovskoi kujuneda sedavõrd ähvardavaks kujuks, kuid isegi tema plaanid polnud suunatud mitte niivõrd ümberrahvustamisele, vaid pidid edendama kohalike elanike truudust Vene kultuurilistele väärtustele riigiusu propageerimise kaudu. Seda tegi ta suure käraga, et rahuldada oma õigeusklikke toetajaid ja parempopuliste. Siiski ei tohiks me unustada, et lõpuks tuletati just Peterburist talle meelde, et ta oma tööülesandeid täidaks ja sakslastega rahu teeks.
Ja koolides vene õppekeele kehtestamine? Jah, kui selle reformiga oleks seatud ametisse tuhanded uued õpetajad, kes paremal juhul oleksid osanud mitte ainult vene, vaid ka kohalikke keeli, oleks pikemas plaanis – nii kolme põlvkonna jooksul – võinud juhtuda nii mõndagi. Nagu me teame, loobus valitsus aga reformist revolutsiooni eelõhtul 1904. aastal. Nagu Toomas Karjahärm näitab ka Laar, et koolides jäi siiski alles rahvuslik vaim.6
Laar lõpetab äratajate loo XIX sajandi viimasel kümnendil. Selleks hetkeks olid nad oma missiooni täitnud: paljud inimesed olid nüüd vastuvõtlikud rahvuslikule ideoloogiale. Laari raamatust ei saa me aga midagi teada ühiskonna teiste oluliste gruppide kohta. Näib, et ikka veel oli palju neid, kes ei identifitseerinud ennast rahvuse alusel, ja kindlasti oli üksjagu neidki, kes olid rahvuse osas ükskõiksed (loomulikult on siin tõsine probleem allikatega). Laar ei ütle midagi ka õigeusklike eestlaste ja nende suhtumise kohta rahvusideesse. Ta mainib lühidalt Jüri Truusmanni ja Jakob Kõrvi ning nimetab viimast „venestuse sümboliks“ (lk 372, 375), umbes samamoodi, nagu Karula koolivanem Pärt Suija on tema järgi „sakslaste käsilane“. Võib-olla peabki iga rahvuse loos olema reeturi kuju, ma tõesti ei tea.7 Me teame aga seda, et 1890. aastate lõpul olid õigeusklikud Jaan Poska ja Konstantin Päts need, kes Tallinna linnaduumas eestlastele enamust organiseerima asusid. Siiski pidi õigeusu preester Anton Laar 1917. aasta kevadel veenma Tartus aset leidnud koosolekut selles, et õigeusklik osa rahvast „kogu Eesti asjaga alati ühes meeles on seisnud. Arvamine, et usk venestab, ei ole mitte õige“.8 Laari raamatus rahvuse sünni sellest aspektist kahjuks ei räägita. Siin on kahtlemata vajalik edasine uurimistöö.
Ja lõpuks, Laar ei nimeta kolmandat olulist ideed, mis konkureeris rahvuslusega – sotsialismi. Kui Laari meelest tähendab üleminek ärkamisaega muutust identifitseerumises „mitte mõne sotsiaalse kihiga“, vaid rahvusega (lk 71), siis mis juhtus 1890. aastatel ja XX sajandi alguses? Ühtäkki samastusid inimesed uuesti „mõne sotsiaalse kihiga“, ja seda veelgi selgemalt kui rahvusega. Ning kus täpselt oli rahvuse koht selles liikumises, mis 1905. aastal massidesse jõudis? Kui Eesti sotsialistid pöörasid 1917. aasta lõpul selja oma Vene enamlike seltsimeeste internatsionaalsele tegevuskavale, siis ring lõpuks sulgus ning rahvuslikust vasakpoolsusest sai Eesti iseseisvuse esimeses faasis otsustav jõud. Seega näib, et rahvuse sünni ja riigi sünni suhe on palju keerulisem, kui Laar selle möödaminnes välja on pakkunud. Saja aasta möödumine Vene impeeriumi kokkuvarisemisest 1917. aastal toob loodetavasti uusi tõlgendusi ja järeldusi ka Vene riigi endiste Balti provintside kohta.
Tõlkinud Mart Kuldkepp
1 Mart Laar, Äratajad. Rahvuslik ärkamisaeg Eestis 19. sajandil ja selle kandjad. Tartu 2005.
2 Toomas Karjahärm, Laari „Äratajad“ – suurtöö neist, kes äratasid eesti rahva. EPL 29. VII 2005; vt ka tema retsensiooni, Tuna 2005, nr 4, lk 137–144.
3 Vt Vene impeerium ja Baltikum: venestus, rahvuslus ja moderniseerimine 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses. Kd 2. Toim Tõnu Tannberg, Bradley D. Woodworth. Eesti Ajalooarhiiv, Tartu 2010 (Eesti Ajalooarhiivi Toimetised, 18 [25]). Teiste artiklite seas vt sel teemal Karsten Brüggemann, Lõpp venestusele. Ühe vaieldava uurimisparadigma kriitika, lk 360–374.
4 Juba Edward C. Thaden jõudis 1980. aastate alguses järelduseni, et selgepiirilist venestuspoliitikat pole olnud. Sellegipoolest on ta kasutanud seda terminit oma raamatu pealkirjas: Russification in the Baltic Provinces and Finland, 1855–1914. Toim Edward C. Thaden. Princeton Univ. Press, Princeton 1981.
5 Андрей Л. Зорин, Идеология «православия – самодержавия – народности». Опыт реконструкции. – Новое Литературное Обозрение 1997, nr 26, lk 71–104.
6 Toomas Karjahärm, Vene impeerium ja rahvuslus: moderniseerimise strateegiad. Argo, Tallinn 2012, lk 113.
7 Truusmanniga polnud asi nii lihtne. Vt Anneli Lõuna, Jüri Truusmann ja teised õigeusklikud eesti haritlased Tallinnas 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi algul. Magistritöö, Tartu ülikool, 2002.
8 Eesti! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel, kus sa vabalt ja iseseisvalt oma saatust määrata ja juhtida võid. Eesti riikluse alusdokumendid 1917–1920. Toim Ago Pajur. Rahvusarhiiv, Tartu 2008, lk 45.