Eesti lähiajaloo oluliste verstapostide seas on 1905. aasta revolutsioon kindlasti üks kõige raskemini hõlmatavaid, edestades selles mõttes vahest isegi 1917. aasta märtsist 1918. aasta märtsini aset leidnud keerulisi sündmusi. Põhjusi on mitmeid, üks olulisemaid arvatavasti see, et 1905. aasta revolutsionääridel puuduvad vaimsed pärijaid, kelle vähegi pikemaajalises tegevuses omaaegsed ideaalid settida ja areneda oleksid võinud. Vaid paar aastat kestnud vormumishetkel lõkkele löönud poliitiline eneseteadvus langes revolutsiooni lüüasaamise ja pealetungiva reaktsiooni tagajärjel sellisesse madalseisu, et Eesti poliitiline uuestisünd 1917. kuni 1920. aastani pühkis selle jäänused nagu imeväel ajaloo prügikasti.
Heites pilgu vaid 15 aastat hilisemasse aega, võib nentida, et peaaegu kõigi 1905. aasta juhtivate tegelaste vaated ja sihid on nüüd tundmatuseni muutunud ja poliitiliselt aktiivseks jäänud isikud paigutuvad nüüd – pealtnäha ennustamatult – kuskile laial skaalal agraarparempoolsusest sovetibolševismini. Üks vähestest 1905. aasta tulihingedest, kes jäi ka edaspidi kindlaks paradoksaalsele identiteedile olla 100% Vene revolutsionäär ja 100% eesti rahvuslane, oli Aleksander Kesküla. Pole juhus, et tema edasised teod ja tahtmised on ajaloohuviliste seas ikka hämmingut tekitanud.
Pole seega ime, et 1905. aasta sündmused kipuvad ka professionaalset ajaloolast kergelt pahviks lööma viisil, mis muidu tuleb ette vaid tükk maad varasemate ja n-ö võõramate ajajärkude puhul. Ja vahest pole ime seegi, et Eestis aset leidnud 1905. aasta revolutsiooni sündmusi on seni uuritud väga vähe, seda eriti just mittenõukogulikus, ideoloogilistest dogmadest kammitsemata ajalooteaduses, millel on kohustus sündmuste ambivalentsusega ausalt rinda pista. Siiamaani on kõige olulisemateks allikateks jäänud asjaosaliste mälestused: Marta Lepa, Karl Asti, August Rei, Friedebert Tuglase, Mihkel Martna ja paljude teiste, vähem tuntute omad. Omaaegsete poliitiliste sihtide ja tulevikuvisioonide osas on nende tekstid aga tihti ebamäärased, justkui oleks autor isegi veidi nõutu oma omaaegse tegevuse sügavamate põhjuste ja eesmärkide selgitamisel. Või siis ollakse, risti vastupidi, anakronistlikult enesekindlad, mis kehtib Nõukogude Liitu jäänud eestlaste kohta, kellele oli elutähtis rõhutada oma vankumatut enamlikku tõsiusklikkust. Aga mida mõeldi tegelikult?
Kogu selle sissejuhatuse mõte on alla kriipsutada, et Toomas Karjahärmi töö pole olnud kaugeltki kerge. Õigupoolest oleks tänapäeval tavapärane, et sellise teemaga ei tegele mitte üks uurija, vaid autorite kollektiiv, kellest igaüks keskendub toimetaja valvsa silma all mingile kitsamale aspektile. Karjahärm on aga üksiküritajana avaldanud tervelt kolm köidet 1905. aasta revolutsiooni kohta Eestis. Kindlasti tuleb rõhutada selle vägiteo kiidu- ja kadestamisväärsust, nagu on teinud nt Kersti Lust triloogia esimese osa 2014. aastal ilmunud arvustuses.1 Pole kahtlust, et Eesti sotsiaaldemokraatliku liikumise uurimine vajab hädasti järje peale aitamist – õieti isegi taasalustamist – ning noorema põlvkonna ajaloolastel on põhjust tänulik olla, et Karjahärm endise parteiajaloolasena nende teemade juurde tagasi on pöördunud, seejuures isegi mõningase eneserevisionismi ette võtnud.2 Siinseid kriitilisi märkusi tuleks võtta ennekõike uurimisülesannetena, mis pole määratud mitte ainult autorile, vaid võiksid minna korda Eesti laiale ajalooüldsusele (kui seda muidugi laiaks nimetada annab). Peamiselt käsitlen sotsialiste ja terroriste puudutavat köidet, kuid osutan mõningast tähelepanu ka kolmandale ehk mälestuste köitele ja 2013. aastal ilmunud esimesele köitele pealkirjaga „Massiliikumine ja vägivald maal“.
Karjahärmi teatav üldsõnalisus uurimistöö eesmärkide osas on ehk tulenenud ülesande suurusest. Eessõnas iseloomustab ta oma raamatut kui teist osa „kolmeosalisest uurimis- ja publitseerimisprojektist“ (lk 11).3 Selgusetuks jääb aga, milline võiks olla projekti üldeesmärk ja kuidas sellega seonduvad projekti üksikosad. Kui eesmärk on olnud kirjutada Eestis aset leidnud 1905. aasta revolutsiooni ajalugu, siis pole kahtlust, et sellest plaanist on teostunud ainult väike, kuigi väärtuslik osa. Kui eesmärk on olnud pakkuda lihtsalt mõningane sissevaade 1905. aastasse (selleks on autoril muidugi täielik õigus), jääb selgusetuks, kuivõrd representatiivne või lõplik on tehtud töö 1905. aasta revolutsiooni kui terviku uurimise seisukohalt.
Õigupoolest näibki, et Karjahärmi uurimisprojekt on kujunenud kolmeosaliseks alles töö käigus: 2013. aastal ilmunud esimesest köitest ei leia vähimatki vihjet, et sellele on järge oodata. Kujutledes end aga olukorda, kus raamatud on veel ilmumata, tunduks mulle palju otstarbekam koondada kõik Karjahärmi uurimuslikud tekstid ühte köitesse ja need tervikuna uuesti läbi töötada. Suurem osa esimese ja teise köite materjalist on varem artiklitena publitseeritud ning ka raamatutes on need jäänud pigem üksikartiklite tasemele, kuigi neid on seal peatükkideks nimetatud. Ühtlustatum tervikkäsitlus annaks uurimistulemustele kahtlemata lisaväärtuse: oleks ju siis välditud tarbetuid kordusi esimeses ja teises köites (näiteks 1905. aasta sügise Volta koosolekul on oluline koht mõlemas) ning tõmmatud selgemad ühendusjooned sinna, kus need praegu märkamatuks on jäänud. Ka allikapublikatsioonid, mis moodustavad esimese köite mahust suurema ning teise omast märgatava osa, võinuks koondada ühtekokku.
Nüüd lähemalt teisest köitest. Karjahärm kirjutab, et uurimisprobleemina on teda paelunud „Eesti sotsiaaldemokraatlike organisatsioonide taktika ja võitlusvahendid, 1905. aastal vallandunud revolutsioonilise vägivalla ulatus ja iseloom, selle konkreetsed avaldused ehk episoodid Eestis ning sotsiaaldemokraatia roll nendes“ (lk 11). Erinevalt „Massiliikumisest ja vägivallast“, kus on toetutud Miroslav Hrochi kolmeosalisele rahvuslusteooriale ning huvitutud alternatiivsete (s.t riigivõimu seisukohalt ebaseaduslike) võimuorganite tekkest Eesti rahvusliku liikumise nn C-faasis (Karjahärm paigutab selle 1905. aastasse),4 on teises köites teoreetilisel raamistikul seega väiksem roll.
Vastavasse žanri paigutub siin eeskätt terrori mõiste analüüs sotsiaaldemokraatias, sellele on pühendatud terve teine peatükk (lk 46–68). Nagu aga autor isegi sedastab „pole niivõrd tähtis sõna ehk keelend, millega revolutsiooni üksikuid külgi nimetada … vaid toimunud sündmuste ja protsesside olemus, iseloom ja tähendus“ (lk 11) ja põnevat käsitlust annaks sama edukalt lugeda ka selle vahelükketa. Kuna terrori mõistele siiski nii palju tähelepanu pööratakse, on märkimisväärne, et samaväärsel tasemel jääb käsitlemata teine pealkirjas kajastuv nähtus, nimelt sotsialistid ja sotsialism, mille teoreetiliselt läbi mõeldud kohandamine Eesti 1905. aasta liikumisele võiks väga huvitavaid tulemusi anda.
Käsitluse empiirilises osas annab Karjahärm põhjaliku, peamiselt mälestustel ja ametiorganite materjalidel põhineva pildi Eestis tegutsenud sotsiaaldemokraatlikest organisatsioonidest ning nende kavandatud või ka tegelikult ellu viidud vägivalla- ja terroriaktsioonidest. Ei vaja õieti mainimistki, et ladusa, kuid ühtlasi teravapilgulise ajaloonarratiivi koostamisoskuse poolest on autor tipptasemel ning osa tema järeldustest, näiteks teooria, et Tallinnas tegutses paralleelselt kaks VSDTP komiteed, haritlaste ja tööliste oma, on väga mõtlemapanevad. Kasutatud arhiivimaterjalidest tuleb esile tõsta Vene politseidepartemangu eriosakonna dokumente, mida on viidatud nii originaalis kui ka rahvusarhiivi filiaalis leiduvate ärakirjade alusel. Kindlasti oleksid aga palju juurde andnud Läti ajalooarhiivis tallel Liivimaa kubermangu sandarmivalitsuse materjalid, kus on unikaalset infot vähemalt Tartu varaste sotsialistlike ringide kohta ning mida omal ajal on kasutanud professor Sergei Issakov.5
Kahetsusväärselt puudub raamatus põhjalikum historiograafia osa, mida annaks ehk küll mujal parandada. Ajaloolasest ametivennale või -õele tõuseks seda sorti tekstist suurt tulu ning Karjahärmi lugemuse juures ei tohiks selle koostamine üle jõu käia. Praegu aga jääb historiograafia puudumise tõttu allikakasutusest tihti veidi ebakriitiline mulje, kuna Hilda Moosbergi, Erich Kauba ja teiste omaaegsete padupunaste ajaloolaste teostele on viidatud ilma vähimagi kommentaarita. Kui selle koostamise võtaks siiski ette keegi teine, võiks raamatu lõpus leiduv pikk bibliograafia anda selleks hea stardipositsiooni. Kuna kõiki seal leiduvaid allikaid pole raamatus kasutatud, võiks kirjandusnimekirjal olla iseseisev väärtus. Bibliograafia pole siiski kaugeltki täielik, seal leidub kordusi6 ning ka struktuurilt annab seda kindlasti lugejasõbralikumana esitada. Veelgi kõrgemaid sihte seades olen ma veendunud, et põhjalik ja annoteeritud, nii trükis avaldatut kui ka olulisemaid arhiivifonde hõlmav 1905. aasta uurimise käsiraamat oleks kõigile uurijatele äärmiselt vajalik tööriist. Loodetavasti ühel päeval selline teos ilmub.
Lisaks sotsiaaldemokraatia ja terrorismi käsitlustele, peamiselt lendlehtedest koosnevale dokumendivalikule, lühematele lisadele ja bibliograafiale on teises köites avaldatud „Sündmuste lühikonspekt 1904–1907“ (lk 166–249), kus on kronoloogilises lühivormis tähtsamad revolutsioonisündmused läbi käidud. Konspektis sisaldub suurel hulgal uut infot, mh Soome ja Läti samaaegsete sündmuste kohta, mida põhitekstis ei käsitleta. Viiteid sealt aga ei leia, mistõttu on konspekti koht akadeemilises publikatsioonis küsitav. Jällegi oleks olnud parem seal leiduv info põhitekstiga (mida see nagunii paljuski kordab) paremini integreerida; igal juhul aga võinuks see vajaliku taustainfona olla pigem raamatu esimene tekst – kui kroonikalaadne kuivus mitte lugejat eemale ei peletaks.
Mingil määral leiab näpuvigu ja küsitavusi. Voldemar Lüdigi ja Gustav Paju Pärnus välja antud ajaleht oli Võitleja, mitte Võitlus (lk 220). Isa Gaponi nimetab Karjahärm möödaminnes Ohranka agendiks, kuid nendib lõigu lõpus, et tema koostöö kohta salapolitseiga „usaldusväärseid tõendeid pole leitud“ (lk 168-169).7 Seda, et just Aleksander Kesküla oli töölissalgad maale mõisaid põletama saatnud, ei kuulnud 1903. aastal sündinud Adolf Gasser Keskülalt mitte „mõni aasta hiljem“ (lk 359-360, allm 195), vaid 1920. aastate keskpaiku. Samuti on ilmne liialdus nimetada Kesküla, kes oli Leniniga ainult ühe korra kohtunud, viimase usaldusisikuks ja sidemeheks. Kurioossena tundub terve venekeelse entsüklopeediaartikli originaalteksti äratoomine leheküljel 47, lehekülgedel 128-129 leiduv peaaegu poolteist lehekülge pikk allmärkus ja viide Wikipediale (lk 54), millel ei tohiks akadeemilises teoses kohta olla.
Lõpetuseks veidi ka kolmandast, mälestuste köitest. Selle mahust umbes kolmandiku moodustavad 1905. aasta seltsi arhiivist pärit revolutsioonilise liikumise aktivistide mälestused, kolmandik kuulub Voldemar Juhandi koostatud mälestuskogule „Rahvamälestisi 1905. aastast Eestis“ ning veel ühe kolmandiku täidavad koostaja kommentaarid tekstidele. Jällegi tuleb autorile tehtud töö eest tänulik olla ning kindlasti on need materjalid nüüd palju kättesaadavamad. Seejuures jääb siingi ähmaseks, millisel alusel on valik tehtud ning seega ka see, kuivõrd representatiivse või ammendava valikuga on tegemist. Vähemalt Johannes Lehmanni meenutuste osas (lk 181–185) tundub mulle, et 1905. aasta seltsi arhiivi tekst on suhteliselt väheütlev, võrreldes tema palju põhjalikumate trükis ilmunud mälestustega, millele Karjahärm on ka viidanud.
Omaette lisaväärtuse annavad sellele teosele koostaja kommentaarid, mis oma põhjalikkuses lähevad kohati lausa liiale (nt märkused nr 54, 61 ja 62 lk-l 337-338). Seletatakse juba sedagi, mis asjaga vähegi kursis lugejale iseenesest selge peaks olema (ja kes peale sellise lugeja selle raamatu üldse kätte võtab?). Seda, kes kõik kolm köidet läbi loeb, ootab ees hulk jällenägemisrõõmu: nt osa mälestuste lehekülgedel 335 ja 336 leiduvast kirjeldusest Vene-Jaapani sõja kohta on sõna-sõnalt sama eelmises köites esitatuga (lk 166).
Kokkuvõttes julgen öelda, et Karjahärmi kolmeköitelise uurimis- ja publitseerimisprojekti peamine teene on see, et sellega on jätkatud omal moel 1905. aasta seltsi tööd, valmistades ette pinda ehk kunagi tulevikus saabuvale 1905. aasta revolutsiooni üldkäsitlusele. Peale juba varem avaldatud artiklite leidub tema 1905. aastat käsitlevates raamatutes suurel hulgal primaarallikaid ja faktoloogiat, mis on kahtlemata väärtuslik andmekogum, kuigi kohati väljapaistvad traagelniidid üldmuljet veidi rikuvad. Terviksünteesini siin ei jõuta ja pole selge, kas see üldse ongi olnud autori eesmärk. Ent kui mul on õigus ja 1905. aasta revolutsionääridel pole tõesti pärijaid, siis Karjahärmil 1905. aasta revolutsiooni uurijana võiks need ometi olla.
1 Kersti Lust, Julgus vaadata 1905. aastal toimunut eestlase pilguga. Kaalukas uurimus Eesti XX sajandi ajaloo kesksest sündmusest, mis muutis rahva poliitilist ja sotsiaalset teadvust. – Sirp 9. V 2014, lk 26-27.
2 Karjahärmi 1905. aasta revolutsiooni varasemat käsitlust vt Toomas Karjahärm, Raimo Pullat, Eesti revolutsioonitules 1905–1907. Eesti Raamat, 1975.
3 Sulgudes leheküljenumbrid viitavad sotsialiste ja terroriste käsitlevale köitele.
4 Toomas Karjahärm, 1905. aasta Eestis: massiliikumine ja vägivald maal. Argo, 2013, lk 8-9.
5 Vt Sergei Issakov, Arhiivileide II. Kuidas 1905. aastal jälitati Tartu keskkooliõpilaste ringe, F. Tuglast ja A. Tassat. – Keel ja Kirjandus 1977, nr 6, lk 353–357.
6 Nt lk 342 ja lk 375 leiame veidi erinevas vormingus viited Jüri Kivimäe samale artiklile.
7 Mulle tundub siiski, et Gaponi koostöö Peterburi ohranka peamehe Nikolai Zubatoviga on võrdlemisi hästi tõestatud. Vt Gerald D. Surh, Petersburg’s First Mass Labor Organization: The Assembly of Russian Workers and Father Gapon. Part I. – The Russian Review 1981, vol 40, nr 3, lk 242–245.