Pühapäevane massitulistamine Orlandos, kus tapeti 49 inimest, oli selle nädala kõige olulisem uudis. Ka Eesti kontekstis. Meediast küll sellist muljet ei jää: sündmusele ei järgnenud hukkamõistukoori või arvamuslugude laviini, vaid mõned poliitikute säutsud ja keskpärased tõlkelood.

Ilmselt võib siiski heameelt tunda, et vähemalt Eestis ei püütud Orlando tulistamisest poliitilist profiiti lõigata, nagu tegi seda USA presidendikandidaat Donald Trump või Brexitit pooldav rühmitus Leave.EU. Esimene kordas oma ettepanekut keelata muslimitel riiki sisenemine ja süüdistas president Obamat islamiäärmuslastele kaasatundmises, teine ähvardas samasuguse juhtumisega Suurbritannias, kui viimane jääb Euroopa Liitu.

Oleme me tõesti massitulistamistega nii harjunud? Ainuüksi Ameerikas on neid sel aastal olnud juba 133, kuigi Orlandos oli läbi aegade ohvreid kõige rohkem. Novembris hukkus Pariisi terrorirünnakute tõttu, tõsi küll, lausa 129 inimest … Kuidas leina mõõta? Ohvrite arvu, geograafilise kauguse, hukkunute eelistuste põhjal?

Orlando massitulistamine on erakordselt hirmutav just seetõttu, et ründaja motiive pole võimalik mustvalgelt kirjeldada. Ameerikas sündinud immigrantide võsul olid väidetavalt radikaalsed põhimõtted, aga ühtegi äärmusrühmitusse ta ei kuulunud. Homoseksuaale kuuldavasti ta ei sallinud, aga polnud selles geiklubis esmakordselt. Seega lihtsalt haige inimene, võiks järeldada ja ühtlasi küsida, kuidas õnnestus tal sel juhul ära petta oma tööandja turvafirmas ja isegi FBI, kes oli temaga mõni aasta tagasi korduvalt vestelnud.

Öeldakse, et ta oli ise radikaliseerunud ehk kujundas oma äärmuslikud vaated (ühis)meediat jälgides – ja just see ongi kõige hirmutavam, sest temasugustest saab avalikkus üldjuhul teadlikuks alles pärast rünnakut. Ka Eestis.