Möödunud aastal ilmus kirjastuselt Äripäev raamat, mis lisab olulise killu meie antiikajalugu ja vanu kultuure käsitleva tõlkekirjanduse mosaiiki. Tõsi, briti ajaloolase John Julius Norwichi koostatud ja toimetatud populaarteaduslik raamat „Linnad, mis kujundasid muistset maailma“ pole seni pälvinud Eesti ajakirjanduse tähelepanu. See ei ütle siiski midagi raamatu kvaliteedi kohta. Paljude eesti keeles avaldatud muistseid kultuure tutvustavate tõlkeraamatute autorid ei ole professionaalsed teadlased, vaid ajaloost huvitatud ajakirjanikud. Viimased tuginevad peamiselt sekundaarkirjandusele ning seetõttu pole kiita ka nende raamatute sisuline kvaliteet. Raamatu „Linnad, mis kujundasid muistset maailma“ koostaja John Julius Norwich (sünd 1929. a) on tunnustatud teadlane, õppinud Oxfordi ja Strasbourg’i ülikoolis ajalugu ning spetsialiseerunud Vahemere piirkonna ja Bütsantsi ajaloole. Raamatu autoreid on üle kahekümne ja nad kõik on tunnustatud ajaloolased (peamiselt Ühendkuningriigist, Kanadast ja Ameerika Ühendriikidest). Kuigi suurem osa autoritest on ülikoolide õppejõud, ei ole Norwich seda ise kunagi olnud, vaid on töötanud Briti välisteenistuses ja olnud diplomaat Jugoslaavias ja Liibanonis. Norwich on siiski arvestatav uurijana, kelle tähtsaimad teosed puudutavad Sitsiilia ja Bütsantsi ajalugu. Tema üks põhilisi uurimisteemasid on olnud Sitsiilia ajalugu. Olgu siinkohal meenutatud, et kuni IX sajandini kuulus Sitsiilia Bütsantsile ning XI kuni XIII sajandini normannidele, kes rajasid seal oma kuningriigi. Norwich on teadlasena uurinud just normannide ajastu Sitsiiliat. Ta on ka paljude reisiraamatute ning dokumentaalfilmide autor ja arvukate ajaloopärandi kaitsele pühendunud organisatsioonide liige ja auliige.
Raamat algab sissejuhatusega, kus Norwich annab lühikese ülevaate linna kui nähtuse ajaloolisest kujunemisest. Kui osa uurijaid kasutab linna mõistet juba neoliitikumi suurte paiksete tellisasulate kohta, millest üks tuntumaid on tänapäeva Türgi alal asunud Çatal Hüyük (VIII–VI aastatuhat eKr), vaatleb Norwich esimeste linnadena siiski muistse Mesopotaamia alal tekkinud suuri asulaid, mille tekkeaeg langeb IV aastatuhandesse eKr. Nagu Oswald Spengler (1880–1936), nii peab ka Norwich linnu kui nähtust kirjaoskuse kõrval tsivilisatsiooni üheks põhitunnuseks.
Raamat on jaotatud viieks osaks vastavalt piirkondadele, mida on peatükkides käsitletud. Need piirkonnad on Lähis-Ida, Aafrika, Euroopa, Aasia ja Kolumbuse-eelne Ameerika. Erinevalt paljudest meil ilmunud ajalooraamatutest ei ole „Linnad, mis kujundasid muistset maailma“ Euroopa-keskne (see on mulle sümpaatne) ning see on ka mõistetav, kuna raamat on pühendatud põhiliselt vanaajale, mil paljud olulised tsivilisatsioonikeskused paiknesid väljaspool Euroopat (Lähis-Idas, Aafrikas, Indias, Hiinas). Siiamaani olemas linnade kõrval, nagu Jeruusalemm, Ateena ja Rooma, on raamatus käsitletud paljusid arheoloogide välja kaevatud muistseid linnu. Jutuks on võetud Uruk, Ur, Babülon ja Niinive tänapäeva Iraagi alal, Pergamon ja Efesos praeguse Türgi territooriumil, Memphis, Teeba ja Amarna Egiptuses või praeguse Tuneesia ja Liibüa alal asunud Kartaago ja Leptis Magna. Suur osa linnadest, mida raamatus tutvustatakse, on populaarsed turismilinnad ning paljud neist on sellistena küllap tuttavad ka eestlastest turistidele. Siiski puudutatakse raamatus ka linnu, mis ei ole vähemalt eestlastest turistide hulgas reisisihtmärkidena nii populaarsed, nagu paljud Itaalia või Kreeka linnad, kuid mis on ometi rikka ajaloo- ja kultuuripärandiga. Hea näide on Saksa linn Trier (roomlaste Augusta Treverorum), millest sai Constaninus I Chloruse valitsusajal (305-306) keisri residents ja kus on säilinud palee koos basiilikaga, kuulus linna Porta Nigra (ld must värav), termid ja amfiteater.
Kuigi raamat pakub muistsetest linnadest küllaltki esindusliku valiku, on jäänud ometi tutvustamata mõned linnad, mis seda kindlasti väärinuks. Euroopa osas puudutab see eeskätt mitmeid Sitsiilia antiikseid linnu (viimastest on käsitletud vaid Akragast, mis tänapäeval kannab nime Agrigento), nagu seda on näiteks Archimedese kodulinn Sürakuusa (tänapäeva Siracusa) või Tauromenium (Taormina). Aasia osas oleksid väärinud tutvustamist aga linnad, mis jäid muistse Kušaani riigi territooriumile. Tänapäevani pole eesti keeles avaldatud ühtegi arvestatavat ülevaatlikku käsitlust tollest suurriigist ja isegi suur osa meie mitteajaloolastest haritlasi ei tea, et II sajandist eKr kuni III sajandini pKr oli Aasias impeerium, mis laius praeguse Afganistani, Usbekistani, Tadžikistani, Pakistani ja Põhja-India territooriumil, oli kreeka (hellenistlike), iraani ja india kultuurimõjude ristumispaik ning sajandeid ka neljas suurvõim Rooma keisririigi, Partia impeeriumi ja Hiina keisririigi kõrval. Kõigi nimetatud riikidega oldi ka tihedates sidemetes. Läbi Kušaani riigi kulges arvestatavalt pikk lõik Siiditeest, mis ühendas Vahemere rannikut Hiinaga. Siiditee ääres oli arvukalt muistseid linnu, kus on välja kaevatud nii silmapaistvate ehitiste varemeid, raidkirju, münte kui ka iidseid käsikirju. Siiditee polnud oluline mitte ainult majanduslikult, vaid selle kaudu levisid ka kultuurisaavutused, ideed ja usundid (budism, manilus, nestoriaanlus).
„Linnad, mis kujundasid muistset maailma“ on illustreeritud kvaliteetsete värvifotodega, tõlgitud hästi ja toimetatud professionaalselt. Loodan, et sellest raamatust on kasu nii turistidele, kes soovivad tutvuda muistsete linnadega, kui ka kõigile neile, keda huvitab inimtsivilisatsiooni ajalugu. „Olgem eestlased, olgem ka eurooplased, kuid saagem maailmakodanikeks!“ See 1980ndate lõpus Linnart Mälli sõnastatud üleskutse võiks olla motoks ka kõnealusele ajalooraamatule, mis pakub muljetavaldava sisselõike muistsetesse tsivilisatsioonikeskustesse, millest suurem osa asub väljaspool Euroopa piire. Ehk suunab see raamat meid vaatama inimkonda ja selle ajalugu terviklikumalt, kui seda serveerivad europotsentristlikust vaatenurgast kirjutatud ajalooraamatud.
