Mulle vaala ja elevandi võitluse kujund1 meeldib. Seda saab kõnekalt laiendada. Kas vaala ja elevandi võitluse tulemust muudaks see, kui vaalale tuleksid appi heeringad või elevandile surikaadid?
Selgitan. Eesti on õigusriik, kohut mõistetakse siin seaduse alusel ning kohtuvõim on sõltumatu. See on aksioom. Sellest järeldub, et igasugused avalikud kirjad ja toetusavaldused on juriidilises mõttes igasuguse kaaluta. Neil on ainult moraalne kaal. Seega, küsimus oleks: kas Kaur Kender väärib („Untitled-12“ kaasuses) avalikku moraalset toetust?
Jahhi poolt räägib mitmekihiline võimalus näidata oma hingesuurust: näete, meie, literaadid, oleme solidaarsed, näete, ma pole väiklane, olen oma kunagisest solvumisest üle jne. Aga kui natuke järele mõelda, siis on ses asjas moraalse toetuse avaldamine enam kui kahtlane. Esiteks, see kahjustab kirjanduse mainet, sest avalikkuse silmis nähakse siin ikka seda, et kirjarahvas nõuab õigust kirjutada perverssusi. Teiseks, see kahjustab sõnavabaduse kui ühe demokraatliku ühiskonnakorralduse keskse väärtuse mainet (sõnavabadus kui vabadus kirjutada jälkusi). Kahjustab ka õigusriigi mainet, sest Kaur Kender on korduvalt oma sõnavõttudes väljendanud põlastust õigusriigi institutsioonide vastu2 jne.
Lühidalt: kui järele mõelda, siis teeb mis tahes moraalne toetus seekord pigem halba kui head. Ent sellel pole midagi pistmist seadusliku nuhtlemisega, mille määrab seadus. Ja on täiesti võimalik, et praegu kehtiv seadus, mille raames prokuratuur on kohustatud tegutsema, vajab parandamist.
P. I. Filimonovil aga soovitan ma guugeldada märksõna „Vana Yoss“. See on Kenderi räpparinimi, tuletatud ühest XX sajandi vuntsist, kes on talle sümpaatne.
1 P. I. Filimonov, Vaala võitlus elevandiga. – Sirp 12. I 2015.
2 Nt Delfi 7. I 2016, „Aktuaalne kaamera“, 24. I 2015.