Mängufilm „Jäärad“ („Hrútar“, Island, 2015, 93 min), režissöör-stsenarist Grímur Hákonarson, operaator Sturla Brandth Grøvlen, osades Sigurður Sigurjónsson, Theodór Júlíusson jt.

Kuigi „Jäärad“ on reklaamidel žanriliselt suuresti määratletud kui komöödia, on see kahtlemata tõupuhas draama, milles küll leidub kohati (tragi)koomilise absurdi puhanguid, kuid nalja siit oodata ei tasu. Lühidalt on tegu klassikalise põhjamaa filmiga, mis sarnaneb ehk eelmise aasta lõpus linastunud teise islandi linateosega „Süütuse mägi“ („Fúsi“, Dagur Kári, 2015). Seda vaadates meenub tahes-tahtmata meie oma kodukamaral hiljuti üle elatud seakatku epideemia. „Jäärad“ lisab väga vajaliku inimliku aspekti saagale, mille pressikajastus siin keskendus pigem riigi rahalistele väljaminekutele ja operatsiooni tehnilise läbiviimise fopaale. „Jäärades“ on fookuses kannatavad talunikud, kellelt on ühe hetkega võetud sissetulekuallikas, aga tundub, et ka elu mõte.

Naabertaludes elavad vennad Gummi (Sigurður Sigurjónsson) ja Kiddi (Theodór Júlíusson), kes on lambakasvatajate suguvõsast, kuid pole vahetanud omavahel juba 40 aastat sõnagi. Põhjus saab filmi kulgedes pisut selgemaks, aga osutub üsna tähtsusetuks. Isolatsioonis ja üksikuna elavad kangekaelsed vanamehed meenutavad oma vohavate habemete ja villaste kampsunitega natuke laudas elutsevaid hinnalisi pudu­lojuseid.

Traagilised sündmused hakkavad hargnema pärast iga-aastast lammaste mõõduvõttu, kus Kiddi võtab Gummi ees ülinapi võidu (määravaks saab tugevam seljalihas). Löödud Gummi märkab, et Kiddi võidujääraga on midagi kummalist lahti. Esimene kahtlus viitab skreibile, mis on lammastel esinev hullu lehma tõvega sarnanev närvisüsteemi ravimatu degeneratiivne haigus. Peagi leiavad Gummi kahtlused tõestust ning terve küla seisab silmitsi üpris sünge väljavaatega: otsustatakse viimse isendini hävitada kõik oru lambakarjad. Valik on raske – kas oodata kaks aastat, enne kui lubatakse uuesti lambaid pidama hakata, või loobuda täielikult?

Vendade vastandlik iseloom lööb pärast muserdava otsuse teatavakstegemist eriti välja. Kui Gummi lepib kurva tõsiasjaga ning teeb ametivõimudega (vähemalt pealtnäha) rahulikult koostööd, et loomad hävitada ja taluhooned desinfitseerida, siis Kiddi osutab agressiivset vastupanu ning haarab pudeli järele. Harvad pole korrad, kus ta leitakse viinauimas lumehangest ja ta tuleb üles turgutada. Talunikud peavad käed rüpes pealt vaatama, kuidas põlvkondade töö ja nende elu sisu hävitatakse. Paljud ei näe muud võimalust kui loobuda valitud teest ja kolida mujale. Teine variant elada mitu aastat võlgade najal, enne kui saab karja uuesti üles ehitama hakata, tundub enamikule liiga sisyphosliku ülesandena. Lahkujad on valdavalt küll nooremast karjakasvatajate põlvkonnast, kes saab endale lubada luksust alustada uuesti. Gummi ja Kiddi puhul on kaalul hingespüsimine. Nad on elanud kogu elu ühes kohas ja teinud üht asja. Muutumine ei ole nende võimalus.

Vennad aga niisama lihtsalt alla ei vannu. Lambad on neile ainus elatusvahend, kuid ka pere eest. Film algab tundliku hetkega Gummi ja tema auhinnatud jäära vahel ning looma ja inimese tugev side läbib selgroona kogu lugu. Lihtne oleks seda aspekti naeruvääristada või kuidagi pilada, kuid õnneks on oma teise mängufilmi teinud režissöör Grímur Hákonarson sellest hoidunud ning näidanud vendade igapäevast toimetamist oma loomade keskel suure empaatiaga.

Keset Islandi avaraid hõredalt asustatud maastikke peavad vennaksed ellujäämise nimel justkui don-quijotelikku võitlust. Hääbumine on teatud mõttes vältimatu isegi ilma laastava haiguspuhanguta, kuna neil pole poissmeestena kedagi, kes põlist traditsiooni jätkaks. Seda enam paneb film kaasa elama nende käekäigule, isegi Kiddi puhul, kelle enesehävituslik käitumine peidab endas aastakümneid kogunenud frustratsiooni. Alles nende elu suurim kriis sunnib vendi viimaks teineteiselt tuge otsima. Ühise keele leidmine on küll erakordselt visa tulema, kuid seda raputavam ja mõjuvam on filmi kulminatsioon, mis ei tohiks kedagi külmaks jätta.

Cannes’i filmifestivali kõrvalprogrammi „Kõrvalpilk“ („Un Certain Regard“) võitnud teos pakub traagilise eluolu taustal küllaldaselt ka südamlikke hetki, mis ainult võimendavad vendade otsusekindlust kaitsta oma pisikest kuningriiki. Gummi korraldatud jõuluõhtusöök ühele (lambapraega loomulikult) on ühtaegu nii kurb oma üksilduses kui ka eriliselt liigutav, eriti kui sellesse idülli sekkub ootamatult Kiddi.

Filmi suurim väärtus peitubki detailideni autentses miljöös, mille on loonud režissöör ja kaks vendi kehastavat veterannäitlejat. Pole ka üllatav, arvestades Hákonarsoni taluelukogemust. 17aastaseks saamiseni veetis ta enamiku suvesid maal töötades ning õppis lähedalt tundma filmis tegutsevaid kangekaelselt iseseisvaid tegelasi. Hákonarson näeb kahe tugeva natuuriga venna võitluses midagi omamoodi üllast. Käestlibiseva eluviisi põikpäises säilitamise püüdes on midagi ühtaegu nii nukrat kui ka kaasakiskuvat. Eestlastele peaks selline tammsaarelik olelusvõitlus vägagi korda minema. „Jäärades“ kujutatud rustikaalsus jääb ehk kahjuks liiga paljudele eksootikaks (tuleb tõdeda, et ka mulle). Seda enam tuleks väärtustada selle põnevat kujutamist suurel ekraanil.