Kontserdid Tallinna Jaani kirikus: Händeli „Messias“ 29. XII ja vokaalansambel Intonacio 7. I kontserdisarjas „Kirikupühad Maarjamaal“ ning Bachi „Jõuluoratooriumi“ kolm osa 1., 3. ja 5. I Tallinna V Bachi-nimelisel muusikafestivalil.

Händel ja Bach – nende samas ajastus sama sõnumiga loodud, kuid eri väljendusviisiga muusika mõõtmatust väest on sajandite jooksul tuge saanud üha uued inimpõlved. Hea, et sinna oleme võinud kuuluda ka meie! Sel aastavahetusel vahendas kontserdiagentuur Corelli Music 28. XII Tartu ja 29. XII Tallinna Jaani kirikus meile taas Händeli oratooriumi „Messias“ ning tutvustas 7. I uut vokaalansamblit Intonacio. Ars Musica Estonica pakkus 1. – 7. I korraldatud V Tallinna Bachi-nimelise muusikafestivali 15 kontserdi raames mitmekesise ülesehitusega kavu, mille kõrghetkede seas olid Tallinna Jaani kirikus esitatud kolm osa Bachi „Jõuluoratooriumist“.

Juba kümme aastat on Corelli Music toonud kontserdisarjas „Kirikupühad Maarjamaal“ kuulajateni muusikat nii kevadise paastu- kui ka talvisesse jõuluaega. Enamikku neist on dirigeerinud Risto Joost ja Martin Sildos. „Messias“ on varem kavas olnud 2007. aastal (juhatas Risto Joost) ja 2013. aastal (juhatas Anssi Mattila Soomest). 2006. aastal asutatud barokiaja pillidel musitseeriv Corelli Barokkorkester (kunstiline juht Mail Sildos) on Eestis ainus omasugune. Omada orkestritäit ajastu pillide koopiaid (nende olemasolu eest on pidanud hea seisma muusikud ise) on asja üks pool. Teiselt poolt on see tähendanud süvitsi tegelemist barokiaja interpretatsiooniliste küsimustega. Kavaraamatus trükitud nimistu järgi kuuluvad barokkorkestri koosseisu peamiselt ERSO mängijad, kellel on eriline huvi vanamuusika vastu. Pillidest sõltuvalt on selle orkestri kõlapilt tänapäevaste koosseisudega võrreldes (näiteks ka Klaaspärlimäng Sinfonietta oma „Jõuluoratooriumi“ ettekandel) nõrgem, tämbrid kargelt sirged ja selged ning erilist hoolt tuleb pidevalt kanda häälestuse eest, mille tarvis tehti pause ka „Messia“ esituses.

Seekordsel „Messia“ ettekandel valmistas üllatuse Eesti Filharmoonia Kammerkoori ansambel 6+6. Kui nad kontserdi algul orkestri küljele reastusid, vilksatas mõte, et mis nüüd küll saab – on ju „Messias“ eeldanud suurt esitusväge, 1784. aastal Händeli mälestuskontserdil Westminster Abbeys vist koguni 500 muusikut. Kuid koormeister Benjamin Kirki töö väärib loorbereid. Ka (koori)lauljad valdasid solistlikult barokkvokaalile tüüpiliste kaunistustega „teatraalset“ meloodikat, kus sõna rõhk vastas täpselt muusika rütmile ja rõhule, andes samaaegselt oratooriumi kooriosadele ühtselt kandva, särava ja puhta kõlajõu. Need suurepärased meisterlauljad olid sopranid Helina Kuljus, Hele-Mall Leego ja Annika Lõhmus, aldid Helis Naeris, Marianne Pärna ja Cätly Talvik, tenorid Madis Enson, Kaido Janke ja Toomas Tohert ning bassid Henry Tiisma, Rainer Vilu ja Andreas Väljamäe.

Sügava sisseelamisvõimega esinesid oratooriumi solistid bassbariton Uku Joller ja tenor Valter Soosalu. Sopran Pirjo Jonas laulis Tartu kontserdil, kuid haiguse tõttu asendasid teda Tallinnas Maria Listra ja Annika Lõhmus, kes kandsid oma (asendus)rolli auga välja. Mulle tundus, et kontratenor Ka Bo Chan kaotas esimeste soolode järel hääle, kuid suutis tunnustusväärse osavusega kasutada oma alles jäänud võimalusi. Kiita tuleb kavaraamatut interpreetide väga põhjalike tutvustuste eest, mis näitab Corelli Musicu suurt lugupidamist oma esitajate vastu.

„Messia“ ettekannet juhatas Martin Sildos. Noor dirigent on end juba mitmekülgselt näidanud, töötanud nii dirigendi kui ka koormeistrina paljude kooride juures, olnud 2013. aastal üks Tallinna ülikooli sümfooniaorkestri asutajaid ning on eelmisest hooajast Vanemuise teatri dirigent ja teeninud ka juba välja kolleegipreemia. Suurvorme on ta juhatanud aastast 2011: esimesed olid Schützi „Magnificat“ SWV 468 (esiettekanne Eestis) ja „Jõululugu“ SWV 135. „Messia“ ettekande põhjal võin öelda, et ta tundliku fraseerimisega juhatamislaad on täpne ja üheselt mõistetav. Händellikku väljenduse mitmekesisuse esiletoomiseks kasutas ta kohati äärmuslikke tempolisi ja dünaamilisi vastandusi, kuid kujundas siiski veenva jutustuse Jeesuse sünni-, elu- ja kannatusloost. Kuna ettekanne lõpetas nii piduaasta „Kaheksa sajandit Maarjamaad“ kui ka muusika-aasta, on igati kohane meelde tuletada, et oratooriumi III osa vaimsed sõnumid ja õpetused tasuks ka tänapäeva inimesel tallele panna, eristada mis tahes ajahetkel olnud majanduslik-poliitilised sündmused vaimsetest väärtustest – need viimased saavad viimselt määravaks.

Uue aasta alguses esitati Bachi festivalil „Jõuluoratooriumi“ IV, V ja VI osa just nendel päevadel, mille tarbeks Bach need kantaadid aastatel 1734-1735 jõuludeks oli kirjutanud: 1. jaanuaril, esimesel pühapäeval pärast uusaastat (tänavu 3. I) ja kolmekuningapäeval (6. I). Sisuliselt on IV kantaadis keskne jõululapse nimi Jeesus, V tähetarkade teekond Petlemma ning VI tarkade kohtumine nii Herodese kui ka sündinud jõululapsega. Hilisemalt on seda kuuest kantaadist koosnevat Kristuse sünniloo jutustust esitatud tervikliku oratooriumina ja vahel koguni jõuluvälisel ajal. Niiviisi, jaotatuna eri päevadele, kantaadid justkui pikendasid meile antud jõuluvalguse aega.

Seekordse esituskoosseisu tugevaimad sambad olid stabiilse kõlakultuuri ja säravate orkestrisoolodega Klaaspärlimäng Sinfonietta, pehmekõlalise kandvusega kammerkoor Collegium Musicale ja hea ansamblitunnetusega orelipartii esitanud Piret Aidulo. Kahjuks esines vokalistide soolodes kas ebakindluse, külmast ilmast tingitud või siis jõuluesinemiste tõttu hääle ülekoormuse ja väsimuse märke (eriti VI osa ettekandel). Kolme kontserdi tervik­pildis oli eelduskohaselt parim Evangelist Endrik Üksvärav (tenor ja dirigent), kes eelkõige IV ja V osas demonstreeris oma hääletämbri varjundirikkust ja pingestatult kandva vooga ka head Bachi-interpretatsiooni. Bachi pikkade „instrumentaalsete“ fraasidega vokaalpartiid nõuavad spetsiifilisi oskusi, milles on ühendatud nii vokaal- kui ka hingamistehnika. Just tenorilt on Bach nõudnud vahest kõige enam: suurt hääleulatust ja tehniliselt väga nõudlikke koloratuure. Seda kunsti õpitakse aastaid. Seetõttu annab häid Bachi-lauljaid otsida tiku­tulega, näiteks sopran Ksenja Kutšukova oli selles mõttes alles oma teekonna alguses. Bassbariton Joseph Lia (Malta) köitis oma sügava tämbriga, ta retsitatiivid olid veenvad ja ka V osa aaria kõlas meeldejäävalt.

Kontserdil „Uus täht klassikataevas“ esitles Corelli Music vokaalansamblit Intonacio. Nende esmakontserdi põhjal võin kinnitada, et ansambli kunstiline juht kontratenor Ka Bo Chan on Eesti Rahvusmeeskoorist leidnud ansambli tarbeks erakordsed vokaalsed aarded ja suutnud need kokku sulatada, nagu oleks koos lauldud juba aastaid. Seda võis muidugi eeldada, sest tegu on ikkagi professionaalsete lauljatega: kontratenorid Ka Bo Chan ja Kaarel Telgmaa, tenorid Aleksander Arder ja Kuldar Schüts, bariton Ott Kask ning bass Andres Alamaa. Neile on eri ajastute a cappella muusika esituslike nüansside lihvimine kindlasti vaid rõõm. Eripalgeline kava, kus kõlasid Monteverdi, Handl-Galluse, Gabrieli, Mundy, Palestrina, Victoria ja Bruckneri motetid, Rahmaninovi ja Rheinbergeri vaimulikud teosed ning tuntud jõululaulud, oli esitatud vokaalse puhtuse ja südamessemineva soojusega. Erilised kirgastushetked sündisid Urmas Sisaski „Sanctus’e“ („Eesti missast“) ja Gruberi „Püha öö“ aegu, mil koguni kivised kirikuvõlvid justkui avanesid. Intonacio on tõesti uus täht klassikataevas, Eestis ainulaadne.