Unejõgi. 2016. aasta on alanud teguderohkelt: nimelt alustan Eesti Kontserdi residentuuri just täna Kloostri Aidas kontserdiga, mis on pigem klubilise, ebaakadeemilise atmosfääriga. Teen koostööd rahvamuusik Meelika Hainsooga, kes esitab lõunaeesti regilaule. Olen loonud neile elektroonilised taustad, mida elavas ettekandes miksin. Diskorirollis astun sama asjaga üles ka 17. I Viljandis ja 18. I Türil, kuid peale taustade miksimise mängin seal ka süntesaatorit. Meie kava kannab luulelist pealkirja „Unejõgi“, seda just kava meditatiivse atmosfääri tõttu, ja kõnelevad ju rahvalauludki muinasjutulistest rännakutest ja juhtumistest. Kontserdi formaati võiks mõnes mõttes võrrelda Klassikaraadio „Fantaasia“ saadetega, kus olen kunagi saatejuht olnud – sealt ma selle otse-eetris lugude miksimise pisiku külge saingi. Meelika Hainsooga oleme koostööd teinud varemgi: ta on laulnud mu loos „Iha ongi õis“, mis on kirjutatud Hasso Krulli sõnadele ja põhineb rahvalaulul, esitajaks Jaak Johanson koos rahvamuusikaansambliga Wirbel. Samalaadse projektiga, mis nüüdki jaanuaris kõlab, oleme esinenud ka varem, ja elektroonilisi taustu olen elavas ettekandes miksinud ka koostöös flötist Monika Mattieseni ja näiteks vendade Johansonidega. Idee alguspunkt oli ikkagi aeg Klassikaraadio „Fantaasia“ otse-eetris.
Esitame Heinsooga sama kava aprillikuus Visbys Gotlandi saarel ning suvel taas Eestis festivalil „Viru folk“. Võimalik, et kontserte tuleb lisaks veelgi. Visbys plaanime regilaule ka salvestada ja loodame välja anda ühise plaadi.
Kakskümmend aastat. Jah, tänavu möödub kakskümmend aastat minu esimesest professionaalse teose sünnist: kirjutasin aastal 1996 Kristi Mühlingule kandlepala „Struktuurid“. Saatsin loo ka kandlepalade konkursile, kus see sai teise koha. Olin siis Lepo Sumera juures teise kursuse tudeng. Teistest õpingute ajal kirjutatud lugudest küll sel ajal asja ei saanud, need jäid pigem õpilastöödeks, aga „Struktuurid“ on jäänud kandlerepertuaari.
Mõnes mõttes on kannel minu loominguteel sümboolse tähendusega: ühest küljest just selle tõttu, et see oli esimene tõsisem ja pikaajalisem koostöö, teiselt poolt on kannel kui pill ja Kristi Mühling muusikuna mind heliloojateel palju inspireerinud. Sel põhjusel valisingi oma teiseks residentuuriteoseks uue kandleloo. Natuke avardan siin oma silmaringi ka, sest Kristi Mühling on mulle kandlemängu uusi võtteid tutvustanud.
Roheline EMP. Mitmed teosed on kavas ka Eesti muusika päevadel, kus tänavu keskendutakse keskkonnateemale. Kirjutan uue teose ERSO-le ja Leho Karinile – võimendatud tšellole koos elektrooniliste kõladega nii lindilt kui ka solisti enda elektrooniliste vahenditega. Annan solistile siin elektroonikaga katsetamiseks natuke vabamad käed. Veel on EMPi kavas teos islandi ansamblile Nordic Affect, selle versiooni esiettekannet sõidan jaanuari lõpul kuulama Islandi festivalile (Dark Music Days).
Distantsilt. Õnneks on minu kui helilooja kontakt eesti muusikaga säilinud tänu muusikutele: tavaliselt on aastas kõlanud ikka paar-kolm minu uudisteost ja ma pole muusikaareenilt ära kadunud. Eks igal loojal on enda suhtes kõhklusi ja kahtlusi, aga eks see ole ka edasiviiv jõud.
Viimastel aastatel on olnud palju huvitavaid koostööprojekte nii Eestis kui ka Rootsis ja natuke väljaspool kahte kodumaad. Üks põnevamaid perioode oli 2009-2010, kui olin Rootsi raadio P2 kanali residenthelilooja, tänu millele sai võimalikuks koostöö Rootsi raadio koori ja sümfooniaorkestriga.
Jälgin Eesti muusikaelu distantsilt ega ole alati kõige uuemaga kursis, juurde on tulnud noori huvitavaid loojaid. Õnneks aitab siin internet, aga tunnen ikkagi puudust otsesest suhtlemisest ja oma muusikaringkonnast, olgu see kui tahes väike. Rootsis on vahemaad suuremad ja võimalus mõttekaaslastega kohtuda seetõttu väiksem. Siit vaadates tundub, et muusikalises mõttes on Eestis ikkagi hea keskkond. Minu meelest Eestis ollakse uhked ka oma muusikatraditsiooni üle ja osatakse seda väärtustada, tehakse eri suunitlusega kontserte ja festivale ning jätkub publikut, keda huvitavad meelelahutuse kõrval ka tõsisemad teemad.
Rootsis. Erinevusi Rootsiga ikka jätkub. Ühest küljest on ju Rootsi üks riike, millel on pikemat aega läinud üsna hästi, aga olukord on 1960.-1970. aastatega võrreldes sotsiaalses plaanis palju muutunud. Usun, et maailmas on endiselt eeskujuks Rootsi toonane kuvand, kui tööd jagus kõigile ja ühiskonnaklassid olid majanduslikult võrdsemad. Aga kõrge heaolustandard on teinud inimesed mugavaks: kardetakse natukenegi tõsisemaid teemasid, mis nõuavad süvenemist ja pingutust.
Mis muusikasse puutub, siis aastakümneid on rahvusvaheliselt tooni andnud rootsi popmuusika, kuid siin on ka palju huvitavaid ja rahvusvaheliselt edukaid akadeemilise muusika loojaid, keda kodus eriti ei teata. Millegipärast ei ole Rootsis esile kerkinud selliseid suurkujusid nagu Soomes Sibelius ja Eestis Pärt. Oleme palju arutanud, miks rootslased ei oska väärtustada oma muusikat või ka rootsi dirigente. Suuremad riiklikud kontserdikorraldajad ja orkestrid valivad repertuaari põhiliselt ikka B-algustähega saksa klassikuid, ka turneedel, selle asemel et tutvustada rootsi muusikat. Mul on jäänud mulje, et nüüdismuusikaga kaasneb siin väike kartus, et sellest „ei saa aru“, aga mida pidada silmas arusaamise all? Tavakuulaja ei peagi oskama leida teose vormi- ja harmooniastruktuuri, tähtsam on huvi ja avatud suhtumine.
Praegu on muusikas levinud laiem suundumus ja huvi näiteks filmi- ja arvutimängude stiilis eepilise ja dramaatilise orkestrimuusika vastu, midagi „Tähtede sõja“ stiilis, ja kahjuks on selles vaimus loodud muusika saamas standardiks. Hollywood ujutab lääne muusikamaailma üle üsna üheülbalise muusikaga – suured orkestrid pompoossete kooridega –, millest paljud muusikaloojad tänapäeval juhinduvad. Ise üritan sellisest maailmavaatest distantseeruda ja olen aastate jooksul muutunud pigem eremiidiks.
Üks rootslasest muusikainimene imetles ka, et Eestis on heliloojatele lausa oma festival: Eesti muusika päevadel puudub Rootsis analoog. Eesti muusikud võivad tänulikud olla, et tegutseb Eesti Kontsert kui riiklik muusikaorganisatsioon. Selle Rootsi vaste Rikskonserter otsustati umbes viie aasta eest likvideerida ja põhjuseks toodi liiga suured administratiivkulud. Elu on näidanud, et kaotajaks on jäänud heliloojad, muusikud, väiksemad kollektiivid, kes ei ela riiklikest toetustest ja kes peavad ise hakkama muusikaprodutsentideks ja ise tegelema kogu praktilise korraldustööga. On ka üks riiklik organisatsioon vähem, kes uudisteoseid tellib. Tegijate arv on pidevalt kasvanud ja ka eri muusikastiilid konkureerivad samale rahale, kuid uudisteoste tellimuste hulk on aja jooksul pigem vähenenud.
Muusikaelu on muutumises ja mingil põhjusel on sellest saamas kallis hobi, millega on võimalus oma aega sisustada vähestel. Selle taga on ka poliitilised jõud, kelle survel vähendatakse tavakoolide muusikatunde ja piiratakse muusikakoolide arvu, likvideeritakse muusikakollektiive. Ometi valitseb noorte hulgas suur muusikahuvi. Paraku soovib enamik neist saada poplauljaks ja teha kiiret karjääri või kirjutada filmimuusikat.
Helilooja Mirjam Tally on muusikavallas tegutsenud peaaegu kakskümmend aastat: kümmekond sünnimaal ja teist samapalju Rootsis Gotlandi saarel. Tema helitöid on kokku umbes paarikümnes riigis esitanud nii eesti, rootsi kui ka välismuusikud. Rootsi muusikaellu on Tally üsna hästi vastu võetud: aastateks 2009-2010 oli ta valitud Rootsi raadio P2 kanali heliloojaks, mis tõi kaasa koostöö suuremate rootsi muusikakollektiividega; aastal 2008 andis Rootsi kroonprintsess Victoria talle üle Christ-Johnsoni muusikaauhinna; 2014. aastal tõid NorrlandsOperan sümfooniaorkester ja kammerkoor Sångkraft Risto Joosti juhatusel Umeås esiettekandele tema seni pikima teose „Ljuset och mörkret“ ehk „Valgus ja pimedus“. Koostöö rootsi muusikakollektiividega jätkub ka sel sügisel, kui Gävles brassifestivalil „Signals“ saab esiettekande Tally uus teos, järgmisel kontserdihooajal on temalt oodata helitööd Rootsis tegutsevale Põhjamaade Kammerorkestrile (Nordiska kammarorkestern). Alanud aastal tiheneb taas Mirjam Tally koostöö Eestiga, sest Eesti Kontsert on ta valinud oma 2016. aasta residentheliloojaks. Avalöök antakse juba täna õhtul Kloostri Aidas ja sellega seoses avab Tally siinkohal mõne talle antud märksõna.
Tiina Mattisen