Mängufilm „Klubi“ („El club“, Tšiili 2015, 98 min), režissöör Pablo Larraín, stsenaristid Guillermo Calderón, Pablo Larraín, Daniel Villalobos, operaator Sergio Armstrong, helilooja Carlos Cabezas. Osades Roberto Farías, Antonia Zegers, Alfredo Castro, Alejandro Goic, Alejandro Sieveking, Jaime Vadell, Marcelo Alonso ja José Soza.
Tšiili filmirežissöör Pablo Larraín on selle teosega puudutanud maailma ühe mõjukama institutsiooni, roomakatoliku kiriku valupunkti. Sellele filmitegijale imponeerivad poliitiliselt skandaalsed ning ühiskonda kõigutavad teemad. Tema filmis „Ei“ („No“, 2012) leidis käsitlemist kardetud Tšiili diktaatori Augusto Pinocheti režiimi kukutamine, selgi korral pole autor leppinud vähemaga. Larraín on tuhninud arhiivides ning leidnud ajaloo hõlmast huvitava juhtumi seoses ühe Ameerika preestri Gerald Fitzgeraldiga, kes tegutses 1960. ja 1970. aastatel usuelu valdkonnas väga aktiivselt. Ta vahetas kirju koguni Vatikani paavsti Paulus VIga ning võttis endale ülesande ravida alkoholilõksu langenud või tsölibaati rikkunud pühamehi. Hiljem hakkas Fitzgerald uurima kirikuisadega seotud seksuaalse ärakasutamise, homoseksuaalsuse ja pedofiilia juhtumeid. Kirjas Vatikani paavstile tunnistab Fitzgerald, et selliseid haigeid inimesi ei olegi enam võimalik ravida. Ainus võimalik lahendus on nende ametist tagandamine ning mõnele üksikule saarele asumisele saatmine. Fitzgeraldi projekt saata patused Kariibi mere saarele n-ö vanadekodusse jäigi unistuseks. 55 aastat hiljem on Larraín aga fenomenaalse juhtumi üles kaevanud ning asetanud seesuguse vanadekodu oma loo keskpunkti.
Üksikul La Boca saarel elab kiivalt saladust hoidev preestrite kamp koos järelevalvajast õe Monicaga (Antonia Zegers). Neid kõiki ühendab ränk pühaduseteotus: ühe puhul pedofiilia, teisel homoseksuaalsus, kolmas on aga saanud hakkama koguni imikurööviga. Pühamehed on riski silmas pidades saadetud küll eemale väikestest poisslastest, kuid mõni neist on kasvanud vahepeal suureks ega jäta jonni kätte maksta. Piisab vaid järjekordsel uuel preestril, isa Lazcanol (José Soza) ilmuda patukahetsejate maja ukselävele, kui tema jälgedes ilmub sinna räpasest minevikust kunagine ohver Sandokan (Roberto Farias). Vaimselt sandistunud mees pole Lazcano jälitamist hetkekski jätnud ning röögib nüüd katkiläinud grammofoni kombel vulgaarsusi pühameeste seemnevedelikust, mida ta lapsena oli pidanud taluma.
Võigas monoloog on oma otsekohesuses niivõrd lõikav, et Sandokani karakter äratab vaatajas ühtaegu tülgastust ja haletsust. Seda enam, et selle monoloogi puhul on tegu elust laenatud tekstiga (filmigrupp vestles ettevalmistusprotsessi käigus kirikuisade poolt ära kasutatud lastega). Täpselt nagu Sandokan kordasid lapsed lausa haiglasel kombel muudkui neid mällu sööbinud mõne stseeni kirjeldusi. Kahtlemata on tegu filmi ühe raskeima rolliga. Farías on oma tegelaskuju ehitanud suuresti üles oma lapsepõlvest pärit isikule, kes oli kunagi langenud samasuguse väärteo ohvriks.
Teise meeldejääva rolli teeb Antonia Zegers, kes on muuseas ka režissööri abikaasa. Vaga ilme ning ingelliku naeratusega mõjub tema mängitud õde Monica oma ääretus pühaduses hoopis ohtliku ning ettearvamatuna. Monica on preestrite järelevaataja ning ühtlasi ka maja reeglite kehtestaja: ei alkoholile, ei masturbatsioonile, ei hilistele jalutuskäikudele. Ometi hakkab loo arenedes välja kooruma tõsiasi, et ka tema teeb rangetest põhimõtetest kinnipidamisel suuri mööndusi. Näiteks koerte võidujooksuga rahateenimine, mis ei erine sugugi kasiinos mängimisest, on tema meelest igati aktsepteeritav tegevus. Just Monica on see, kes mässib preestrite juurde saadetud välisvaatleja García (Marcelo Alonso) väga oskuslikult ümber sõrme. Tuleb välja, et manipulatsioon ning hämamine on kenasti looritatud katte all igati lubatud. Mida pühamana inimene end välja näitab, seda sügavamale tuleb kaevuda, et saada kätte tõene pilt. Nii lööb ka Monica meid pahviks oma hämara minevikuga. See on ehk tingitud sellest, et režissöör otsustas avada näitlejale tema tegelaskuju räpase mineviku alles päris viimasel hetkel võtteplatsil.
Larraíni sõnul ei ole selle äärmiselt raske teemaga filmi eesmärk moraliseerimine ega kellegi hukkamõistmine. Viimase eest hoolitseb meedia. Kogu filmi läbib aga tegelaste kahepalgelisus ning paheline inimloomus, mis tõukab kahetsusväärsetele tegudele. Filmitegijal on õnnestunud manada vaataja ette teatud sorti maailm, kuid igaühele on jäetud vabadus selle hindamiseks.
„Klubi“ on visuaalselt silmapaistev teos – on ju režissöör kogu oma karjääri vältel pannud suurt rõhku kaameratööle ning atmosfääri loomisele. Larraíni loomingu üks tunnusjooni on kindlasti unikaalne visuaalne pilt, mida pole võimalik imiteerida. Operaator Sergio Armstrong jagab režissööriga arusaamist optikast kui vahendist, millega luuakse kogu filmi stilistika. Kui filmilindi puhul oli võimalik paika panna isegi filmi tootjariik ning eristada raskusteta Prantsuse filmi Ameerika omast, siis nüüd, digitaalajastul, on kaamerapilt tihti üle maailma peaaegu ühesugune. Armstrong on siin aga võtnud kasutusele raskesti kättesaadavad Tarkovski-aegsed objektiivid ning kasutanud minimaalselt valgust ning ohtralt filtreid, et saavutada matt ja sinakas kulunud pilt. Lainurkobjektiiv lisab preestrite dialoogi- ja pihistseenidele moonutuse, lastes karakteritel paista lausa veidratena, mida need kahtlemata ka on.
Kõigele lisaks vääristab filmi meie oma helilooja Arvo Pärdi looming, sealhulgas tema „Cantus Benjamin Britteni mälestuseks“. Teoses kõlavad kirikukellad seostuvad hästi filmi temaatikaga ja toetavad filmi kulminatsioonipunktides rusuvat meeleolu.
Peale Pärdi ja Britteni loomingu on režissöör filmis kasutanud näitlejate sisse lauldud rahvalaule, mis, alanud intiimselt palvetunniesitusena, jõuavad võimsalt orkestreeritud vormi.
Berliini filmifestivalil tänavu žürii auhinna ehk Hõbekaru võitnud film on morbiidne ja oskuslikult komponeeritud allegooriline draama. Küllaltki aeglasele tempole vaatamata mõjub film värskendavalt provokatiivsena, viskab kivi kiriku kapsaaeda ning seab küsimuse alla nähtava tõelisuse.