Üksteist heliloojat, neli lauljat, muusikateadlasi, rahvamuusikuid ja kitarriste (igaüht kaks) ning lisaks jazzpianist, flötist ja klavessinist … Kõik väärt, hinnatud ja mitmekülgsed muusikud. Seegi, et helikunsti sihtkapitali valitud stipendiaatide seas domineerivad heliloojad, on igati ootuspärane.
Interpreetide kasin võimalus siiski üllatab. Kus on näiteks meie kõrgelthinnatud pianistide koolkonna säravamad tähed peale stipendiaatide Rein Rannapi ja Kristjan Randalu?
Või vastupidi, midagi alternatiivset, nt vanamuusikud või laiemaltki kammermuusika viljelejad, kelle saatuseks paistabki jäävat seda peent kunsti üksnes hobi korras lihvida. Nii leidsin Exceli tabeli ei-lahtrist säravaid muusikuid, kelle kontserti ise ei raatsi vahele jätta. Neid on olnud rohkem kui üks ja rohkem kui ühel aastal …
Rosinaks võin pakkuda leiu, et 2001. aastal said korraga särada muusikakeskkooli klassivennad René Eespere ja Rein Rannap. Võib rõõmustada, et eeskätt näitleja ja lavastajana tuntud Marius Peterson leidis tunnustust muusikuna, põhjuseks tema osalus Belgia vanamuusikaansamblis Graindelavoix ning Poola varajase liturgilise teatri ja muusika trupis Schola Teatru Wiejskiego Węgajty.
Või kurvastada, et Raimo Kangro ootamatu lahkumine 2001. aasta algul katkestas tema „elamise ja säramise“. Aga valdkonnapiire vist päris sirgeks ei saagi.
Näiteks koorijuht Hirvo Surva on meie helikunsti küllalt sära lisanud, et väärida helikunsti sihtkapitali stipendiumi, ehkki, jah, koorielu on traditsiooniliselt rahvakultuuri sihtkapitali pärusmaa.
Ka stipendiaatide ealine diapasoon on küllalt lai: noorimana on jäänud sõelale 28aastane Helena Tulve (2000. aastal) ja staažikaimana Rannap oma 60. sünnipäeva aastal saadud stipendiumiga. Juubelikingitusena, nagu mõni kord auhindamise puhul tundub, ei ole „Ela ja sära“ stipendiumi siiski käsitletud, muusikute šansse paistab suurendavat hoopis Kristuse iga ja võimalused hakkavad kahanema 50. aasta juubeliga.