Mängufilm „Steve Jobs“ (USA 2015, 122 min), režissöör Danny Boyle, stsenarist Aaron Sorkin, operaator Alwin H. Küchler. Põhineb Walter Isaacsoni samanimelisel Steve Jobsi biograafial. Osades Michael Fassbender, Kate Winslet, Seth Rogen, Jeff Daniels jt.

Hollywood muutis arvutid hirmsateks asjadeks.

Steve Jobs

Steve Jobsi hädahüüd (see kõlab filmis tema kehastaja Michael Fassbenderi suu läbi) selle üle, kuidas Hollywood kasutab arvuteid ja tehnoloogiat, võis kõlada ühel hetkel üsna tõesena, aga viimastel aastatel on tehnoloogia ja innovatsioon saanud kinoekraanil mõneti heroiseeriva kohtlemise osaliseks. Filmid nagu „Sotsiaalvõrgustik“ („The Social Network“, David Fincher, 2010) või „Imiteerimismäng“ („The Imitation Game“, Morten Tyldum, 2014) on au sisse tõstnud need kardinaalsed muutused, mille on kaasaegses maailmas esile kutsunud arvutid, ning rõhutanud, et nende muutuste loojate kultuuriline kaalukus on võrreldav kuulsaimate kunstnike, muusikute ja kirjanike omaga. „Steve Jobs“ jätkab seda trendi ja süüvib arvutimaailma ühe kuulsaima poja ellu. Filmis on visionääri geniaalsus seatud konflikti inimlike nõrkuste ja puudujääkidega, fooniks arvutite abil esile kutsutud muutus inimkonnas.

Film algab nutikalt arhiivikaadritega Arthur C. Clarke’ist (mees, kes lõi HALi, filmiajaloo ühe ilmselt kõige põrunuma arvuti), kes räägib sellest, kuidas arvutid on varsti olemas igas kodus. Filmi positsioon saab koheselt selgeks, „Steve Jobs“ räägib samavõrd nii mehest kui tema pärandist.

Lugu keskendub kolmele võtmesündmusele Jobsi elus: Macintoshi arvuti lansseerimine aastal 1984, Jobsi enda arvuti NexT väljatoomine 1988 ja lõpuks iMaci tulek 1998. aastal. Sellel valikul on omad probleemid. Aaron Sorkini käsikiri (tema kirjutas ka „Sotsiaalvõrgustiku“) nõuab kohati veidi piinarikast ekspositsiooni, kui karakterid selgitavad oma olukorda ja motiive. Ja isegi kui on appi võetud hulk „minimeenutusi“ (nagu näiteks Jobs ja Apple’i kaaslooja Steve Wozniak töötamas garaažis 1970ndatel), mis aitavad loo luudele liha kasvatada, torkab osa dialoogilõike väga valusalt kõrva.

Narratiivne struktuur annab filmile aga fookuse, mis on biograafilistel filmidel tihti puudu. Kontserdisaali moodi ruumides aset leidvad stseenid rõhutavad aga muljet Jobsist kui esinejast, mitte üksnes arvutidisainerist. Kuigi film on üsna teaterlik ja isoleeritud, kasutab Boyle lavastajana mitmeid kontsertfilmidele omaseid võtteid (kõrge kaameraga võetud kaadrid karjuvatest massidest jne), et toonitada Jobsi staatust kultuuriikoonina ja anda filmile energiat, mis ületaks lavalikkuse. Filmis on delikaatselt esile manatud ajaperioodid, mil episoodid aset leidsid. Näiteks on 1984. aasta lõik filmitud üsna teraliselt ja meenutab selle ajastu videokvaliteeti. Nutikas ja pealetükkimatu viis panna meid mõtlema vanast tehnoloogiast vapustatuna uutest tehnilistest leiutistest.

Tunnustust väärib ka Daniel Pembertoni muusika, mille elektroonilised katked ei mana esile üksnes vastavat ajastut, vaid peegeldavad ka filmis parasjagu kõne all tehnoloogiat. Paljud võtted masside pea kohal kõrguva kaameraga tunduvad viitavat ka teatud jumalakompleksile, mis paistab olevat Jobsi olemuses alati kohal. Ühel hetkel näeme teda avalikus tualetis jalgu pesemas ja religioossed paralleelid tunduvad ilmsed. Kui talle öeldakse otse näkku, et „Asjad pole sellepärast nii, et sa seda ütled“, paljastub ta arrogants ja upsakus selle tõelise geniaalsuse tagant, mille olemasolus pole Jobsi puhul võimalik kahelda. Ta vead ja inimlikkus ilmutavad end ka Jobsi suhetes oma tütre Lisaga ja siin mängitakse filmis grandioosne välja lihtsa ja ilmaliku vastu. Jobs võib muuta maailma, aga tüdrukuga suhtlemine on talle järjest keerulisem ülesanne. Kuigi film eksleb vahel tavalise melodraama valda, päästab selle Jobsi kahe olemuse (arvutijumal ja läbikukkunud isa) vastandamine. See pole pelgalt ood tehnilistele saavutustele, vaid viitab millelegi inimlikumale ja keerukamale. Kui Jobsile ühel hetkel öeldakse: „See pole binaarne süsteem. Sa võid olla lahke ja andekas ühtaegu“, näeme temas rohkem inimlikkust, kui paljud teda ümbritsevad müüdid meil uskuda lasevad.

„Steve Jobs“ pole pelgalt hagiograafia, nagu oli eelmine Steve Jobsi biograafiline film „Jobs“ (Joshua Michael Stern, 2013, peaosas Ashton Kutcher). Seekord ollakse teadlikum Apple’i looja isiku ümber keerlevatest müütidest ja lugudest, ning on osatud neid ka ära kasutada. Ühel hetkel räägib Jobs Bob Dylani laulusõnadest (Dylan on Jobsi üks kangelasi), mis on kuvatud tema kõrvale põrandale. Ühel teisel hetkel räägib ta Skylabist ja tema selja taga seinal jookseb vastavasisuline projektsioon. Need väikesed irreaalsushetked tuletavad meile meelde, et vaatame filmi ja seetõttu pole näidatav just tingimata tõde. See on ka otseses seoses faktiga, et Jobs on isikukultuse loomise omaks võtnud, nagu ka oma võime manipuleerida avaliku arvamusega. Film on teadlikult tehtud järjekordse dokumendina, mis lisab hoogu juurde lugudele ja legendidele, millest koosneb see mees ja tema pärand.

Fassbender on peaosas jõuline, mõjudes ühtlasi reserveeritu ja vaoshoituna. Tema esituses on pidev pinge: see mees on iga hetk valmis plahvatama, süüdistades samal ajal maailma selles, et see ei mõista tema geniaalsust. Temas on aga ka vaikset õrnust ja veendunud usk oma missiooni tuua arvutid kogu maailma inimesteni. See on mees, kelle sisemuses võitleb ülbus alandlikkusega. Olgu aga Fassbender kui hea tahes, peaks aplaus minema hoopis Kate Winsletile, kes mängib Macintoshi turundusjuhti Johanna Hoffmanit. Tema roll selle inimesena, kes peab sundima Jobsi suhtlema ülejäänud maailmaga, et kõigile jõuaks kohale tema sõnum, on väga veenev. Hoffman on osalt karm ärinaine meeste maailmas ja samas juudi ema, kellest saab filmi vältel südametunnistuse võrdkuju. Teised osad, nende hulgas Seth Rogeni Steve Wozniak, on samuti hästi mängitud. Kõiki seob imetlus Jobsi talendi vastu ja vastumeelsus selle suhtes, kuidas ta inimestega käitub.

Kuna film on võetud suures osas üles siseruumides, võib see mõjuda üsna pimeda ja süngena, kuigi Sorkini käsikirjas on nii mõnigi humoorikas moment, mis teeb filmi sisu kergemaks. „Steve Jobsi“ iseloomustab rohke arvutijutt, millest suur osa läheb võhiklikumal vaatajal ilmselt ühest kõrvast sisse ja teisest välja, aga see esitatakse alati nii, et keskset tooni annab inimlik draama.

See vist ongi „Steve Jobsi“ mõistmise põhiline võti. Hoolimata müütidest, mida ta lõi, ja nõrkustest, mida inimesena ilmutas, oli Jobsil siiras soov muuta maailma ja inimeste elu, tuues nendele lähemale tehnoloogia, aga ka midagi sellist, mida sai pidada kunstiks ja mida oleks alust võrrelda suurte kunsti- ja kirjandusteostega.

Laskumata Mac vs. PC vaidlusse, millega võib lõppeda iga Jobsi ja tema suuri tegusid käsitlev jutuajamine, oli see ilmselt tema eluaja suurim saavutus.

Danny Boyle’i film inimlikustab ja tunnistab Jobsi ümbritsenud müüte ning teeb ta saavutused mingil moel veelgi erakordsemaks.

Kunagi võis Hollywood tõesti panna arvutid tegema hirmsaid asju. Steve Jobs oli aga mees, kes tõi nad meile koju ja ajas hirmu minema.

Tõlkinud Tristan Priimägi