Barokkansambel Rare Fruits Council 21. XI Keila-Joa lossis.
Ehk nii, nagu pandud artikli pealkirjaks, võiks tõlkida barokkansambli nime Rare Fruits Council. Põhjuse neist kirjutada andis möödunud laupäeva eksklusiivne kontsert Keila lähedal asuvas Joa lossis (Schloss Fall), mida meie loomulikult tunneme Keila-Joa lossina. Ansambel koos argentiina päritolu soprani Maria Cristina Kiehriga esines päev varem kontserdiga XV Riia rahvusvahelisel Bachi festivalil ja võttis vastu ka Eesti Kontserdi esinemiskutse. Nii Maria Kiehr kui ka ansambli samuti argentiina päritolu liider viiulikunstnik Manfredo Kraemer resideerivad 1980ndatest Euroopas ja murdsid siit maailma kui kõrgelt hinnatud barokkmuusikud.
Keila-Joa loss on pika ja väärika muusikalise minevikuga, millest on kirjutanud uurimuse pianist Vladimir Igošev. Peale selle, et iga lossielaniku väärikuse juurde kuulus kas koolitatud laulmine, helilooming või viiulimäng, võtsid nad vastu ka külalisi, kes pühendasid nad kõrgkunsti väärtustesse. Näiteks võib tuua maailmakuulsa soprani Henriette Sontagi (1806–1854), kes andis kontserdi Tallinnas (1840) ja pühendas Schloss Fall’i külastades vokaalkunsti saladustesse ka Alexander Benckendorffi (1781–1844) tütred. Miks mitte seda teha, kui lossi kaminasaalis seisis moodne topeltrepetitsiooni mehhanismiga Prantsuse firma Érard klaver, millist ilmaimet demonstreeriti esmakordselt 1821. aasta Pariisi maailmanäitusel. Lossi elanikud jäädvustasid külastuse temanimelise pingikesega lossipargis.
Niidikesi tollest ajast on jõudnud ka meile lähemale ja neid on olnud võimalus ka kuulata. Tallinnas sündinud ja Schloss Fall’is peatunud helilooja (Vene hümni autor) vürst Aleksandr Lvovi (1798–1870) viiulikontserdi on heliplaadile salvestanud meilegi tuntud Peterburi viiulikunstnik Sergei Stadler. Lvov on, muide, musitseerinud koos Paganini ja Lisztiga ning Henriette Sontag laulnud Beethoveni „Missa solemnis’e“ ja IX sümfoonia esiettekandel. Möödunud sajandil on loss näinud vägagi kontrastseid aegu: 1917. aastal rüüstas lossi ja selle ümbruse Kamenetski rügement, Eesti Vabariigi ajal läks loss välisministeeriumi haldusse, II maailmasõja ajal oli see Abwehri luurekooli ja 1945. aastast Nõukogude armee käes kuni varemeteni, kus kõige viisakam nurk kandis silti „Vojentorg“, loomulikult kirillitsas. Nüüd on lossi peahoone suurepäraselt renoveeritud ja selle omanikul Andrei Dvorjaninovil selge ettekujutus, kuidas ja mis suunas arendada kogu kompleksi, kus domineerib kõrgkultuur.
Vaatamata kurjale ilmale ja suhtelisele kaugusele Tallinna kesklinnast, tõotas sisenemine lossi meeldivat elamust. Külalisi võtsid vastu Andrei Dvorjaninov ja National Heritage Foundationi mänedžer Age Leedo. Erinevalt eelmisest minu seal külastatud kontserdist oli istekohtade (u 60) paigutus saalis teine: lava front oli vastu küljeaknaid, mitte saali otsas. See tegi esinejate distantsi publikust minimaalseks, mis oli ühest küljest põnev, kuid pilt läks akustiliselt veidi rohkem harali. Tuleb aga tunnistada, et kogenud artistid (eriti Maria Kiehr) reageerisid kiiresti ja meisterlikult ning kõik sulandus tervikuks mõne hetkega.
Kui Riia festivali kavas olid Dietrich Buxtehude (1637–1707) kantaadid, siis Joa lossis vaheldusid need instrumentaalsete sonaatidega BuxWV 271 ja 266 ning veel Jan (Johannes) Adam Reinckeni (1643–1722) VI sonaadiga tsüklist „Hortus musicus“. Maria Cristina Kiehr valdab oma häält instrumentaalse meisterlikkusega ja kristallselge artikulatsiooniga ning kogu partituur on absoluutses tasakaalus. Samuti jäid kõrvu värvikas positiiv koos viola da gamba’ga ning tämbririkas klavessiin. Mõlemad viiuldajad valdavad meisterlikult barokki kõigis finessides ja omavad kõrgkvaliteetset instrumenti. Ebaharilikult intensiivne oli aeg-ajalt gamba koos positiiviga, mille helisagedus ilmselt resoneeris saali omaga – see ei seganud, kuid tekitas põnevust. Vastuvõtt oli tormiline ja lisapalagi vaimustav. A propos, vaheajal pakutud šampanja oli Moët & Chandon Brut. Sõin ja jõin seal minagi, aga koju oli veel 20 kilomeetrit lumetuisku ja suhu ei saanud midagi.