“Pärand” on sõna, mis tekitab tugevaid, positiivseid tundeid. Seda pruugivad nii allkultuuride “karvased” kui auväärsed avaliku elu tegelased, seadusandjad, teadlased, planeerijad, omavalitsustegelased, kutselised projektikirjutajad. Seda võib kohata kõige mitmekesisemates seostes pärimusmuusikast pärandkoosluseni, “mesosoikumi monstrumeist Marilyn Monroe’ni, Egiptuse püramiididest Elvis Presleyni”, nagu on märkinud teenekas inimgeograaf David Lowenthal. See on sõna, mis kohustab, viitab püsiväärtustele siin muutuvas ja muidu hukas maailmas.
Kuid kas pole mõtlemapanev tõsiasi, et mitte alati ei ole inimesed käinud mööda maad ja otsinud taga vanavara, pärimust, möödunud aegade jäänukeid. Õieti on tegemist vaid mõnesaja-aastase nähtusega, mis on õige hoo sisse saanud alles XX sajandi teisel poolel. Miks on nostalgia äkki nii kõrge au sisse tõusnud? Konkreetsed põhjused vahelduvad muidugi paigast paika, kuid üldisel tasandil võib välja tuua mõndagi ühist. Kõigepealt – liiklemine on nüüd odav ja kõigile kättesaadav. On nimetatud näiteks rahvastiku vananemist ja pikenevat eluiga, massimigratsiooni, linnastumist, kasvavat hirmu tehnoloogia ja selle kaasa toodud kiirenevate muutuste ees (Lowenthal 1996). On juhitud tähelepanu kultuuripärandi populaarsuse ja sõjajärgses ühiskonnas kasvanud akadeemiliste ringkondade osatähtsuse seosele. Tõepoolest, on raske eitada, et millegi pärandiks nimetamise tee alguses on enamasti vilksatanud mõni enam-vähem akadeemiline uuring, olgu või üliõpilase kursusetöö (Howard 2003). See kõik tähendab perspektiivikat turgu paljudel aladel, näiteks turismi ja institutsionaalse kultuuri vallas. Nii et kas me ikka oleme pärandiga sekeldades päris siirad, kui ütleme, et mõtleme ainult järeltulevatele sugupõlvedele? Pole mingit alust eeldada, et meie järeltulijad tahavad seda kõike pärida ja mäletada, mida me neile pärandada püüame.
Enamikus euroopa keeltes põlvneb pärandit tähistav sõna algselt üsna ühemõttelisest õiguslikust mõistest: pärand on näiteks vanaema maja lapselapse jaoks, kellele tehti testament. Oletame, et vanaema suri kuu aja eest. Sel juhul peab arvama pärandi hulka ka tänased ajalehed, juhul kui tellimus on alles jõus, aga ka maksmata arved. On siiski selge, et kultuuripärandi all mõtleme midagi muud. Kas asi on vanuses? Mitte tingimata. Minu lemmiknäide asja valgustamiseks on üks küsimus: mis aastast on pärit Eesti Vabaõhumuuseumi tuntumaid vaatamisväärsusi, Sassi-Jaani rehielamu? Õige vastus on: 1993. aastast. Tegemist on koopiaga. Nähtuse vanus ei ole seega otsustav kriteerium, et millestki saaks kultuuripärand. Sest miks muidu ei pea me kultuuripärandiks näiteks hoopis vanemaid kolhoosilautasid, millest 1993. aastaks oli saanud “ajalugu”? Seletus on ilmselt lihtsalt see, et need ei meeldi meile. Me ei hinda seda poliitilist süsteemi, mida kolhoosilaudad sümboliseerivad – vähemalt praegu on see nii.
Arvan, et siit annab tuletada järgmise pärandi definitsiooni: pärand on poliitiline valik minevikust. Me valime, mida mäletada, mida unustada. Kultuuripärand pole lihtsalt loodusnähtus nagu kivi või puu – alles tähendused ja tunded, mida nendega seostame, võivad teha neist kultuuripärandi. Aga ei tarvitse. Kui kaasaegne õhtumaalane kuuleb sõna “(kultuuri)pärand”, tunneb ta sundi see kõik inventeerida, dokumenteerida, registreerida, eksponeerida ja needsinatsed teised sõnad. Asi pole muidugi ainult tingitud refleksis, vaid ka soodsas keskkonnas, õiguslikus ning poliitökonoomilises olukorras: näiteks meil Eestis käsib vastne keskkonnamõjude hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus hinnata “olulise keskkonnamõjuga” ettevõtmiste mõju ka kultuuripärandile, sellega on juba ammu pidanud arvestama planeeringutes. Hiljuti ratifitseeris Eesti UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitse konventsiooni, nii et kultuuripärandi tähendusväli on ka juriidilises mõttes veelgi laienenud – nüüd võib juhtuda, et kui tahad ehitada tehast või paadisilda, pead ette vaatama, et see ei mõjutaks “oluliselt” mitte ainult ainelist, vaid ka vaimset pärandit. Kusagil pole aga ära seletatud, mis on kultuuripärand, kes on ekspert sel alal, millise metoodika alusel hinnata mõjusid, kuidas selle kaitset korraldada ja kes selle eest maksma peaks. Kultuuripärand on nagu Spunk, mida kõik peavad otsima, aga mille kohta ainult Pipi Pikksukk teab, mis see on. On selge, et sellisesse olukorda on sisse programmeeritud palju paksu pahandust.
Olgu tegu vastavate ametnike või aktivistidega, kultuuripärandist kõneldes õhkub kummagi kõnelemistest rasket essentsialismi: kultuuripärand “leidub”, tuleb “kindlaks teha” ja “inventeerida”, vahel koguni “teaduslikult” ja “meetodiga”. Lähtutakse eeldusest, et kultuuripärand on olemas samal viisil kui füüsiline objekt ning “objektiivselt” tunnetatav valgustatud ekspertide nomenklatuuri poolt. Kui praktikas ilmneb asjatundjate vahel erimeelsus, tembeldatakse vastaspool kibekähku “libaeksperdiks”. Selle kogukonna arvamine, kus pärand paikneb või muul moel eksisteerib, ei puutu kogunisti asjasse.
Muidugi ei kannata selline essentsialism kriitilist kratsimist. Kui kivi või puu olemasolu on üsna vaieldamatu, siis kultuuripärandkivi või -puu olemasolu on justnimelt vaidluse ja kokkuleppe asi. Kas põllul on kultuurimälestis või lihtsalt hulk sõõris kive, pole sugugi iseenesestmõistetav. Kultuuripärandobjekti või -nähtuse tuvastamine sõltub vaatlejast ja tuvastamise eksperiment pole tingimata korratav. Selle väite eksperimentaalseks tõestamiseks oleks ilmselt üsna raske granti saada, tavaliselt käibki see poliitiliste vahenditega, kuigi on tehtud ka mõningaid demonstratiivselt positivistlikke eksperimente: näiteks jagatud “inimestele tänavalt” odavaid fotoaparaate, et nad jäädvustaksid seda, mida peavad oma elukeskkonnas kultuuripärandiks. Fotode analüüs näitas, et “nad” hindasid asju kardinaalselt teisiti kui selleks kutsutud ja seatud ametkonnad (Howard 2003, lk 75).
Niisiis, pärand ei “leidu”, vaid see leiutatakse konkreetses ajaloolises olukorras. Keegi teeb seda. Mis siis? Kultuuriringkondade argiseid tegemisi-arutamisi vaadates saab selgeks, et päris kama see ikka pole. Kui retoorilisel tasemel eelistataksegi jätta muljet “(rahva)kultuuriühtsusest”, tekib konkreetsete rahajagamiste, õppekavade ning kultuuriprogrammide sisu jms osas alailma erimeelsusi. Võib-olla saaks asja arutada palju kainemalt, kui julgetaks kõigepealt läbi katsuda ja rääkida oma metafüüsilised eeldused ja eelarvamused? Kas ei looks palju kainemat arutlusõhkkonda see, kui asjakohases haridus- või kultuurikomisjonis mööndaks sõnaselge lähte-eeldusena, et polegi võimalik vaieldamatult eristada näiteks traditsioonilist mittetraditsioonilisest käsitööst, et polegi olemas kultuuriväärtuste raskes nahkköites kuldnurkadega pühakirja, mida iga õige eestlane lihtsalt peab vastu vaidlemata austama?
Kui möönda, et kultuuripärand on vaataja silmades, pole põhjendamatu küsida, kelle silmadest ja pärandist käib jutt? Kas pärandiks pühitsemist väärivad ennekõike mõisniku, päristaluniku või moonaka ainelised ja vaimsed jäljed? Aga käsitööline, kolhoosnik? Kas pärandit on kutsutud ja seatud välja valima vaid hästi lõhnavad koduloouurijad ning ajaloolased või on oma sõna öelda ka “meestel poe tagant”? Miks on näiteks praegu Eestis muinsuskaitse all umbes 40 talu, aga 400 mõisakompleksi (arvud on pisut aegunud, kuid suhe jäänud samaks)? Vahe on ju kümnekordne sakslaste või – poliitiliselt korrektsemalt väljendades – kõrgema seisuse pärandi kasuks. Kultuuripoliitiline valikulisus on vaieldamatu.
Arvan, et küpsema ja avatuma poliitilise kultuuri poole ka pärandikorralduses lihtsalt tuleb liikuda. Ja selleks tuleb möönda, et küsimuses pole pelk isamaaline ilulemine, vaid ka poliitilised ja majanduslikud huvid. Jah
, see on võimu küsimus. Pärandi, pärimuse, kultuuriväärtuste jms siltide all liigutatakse päris tõsist raha, mängitakse ümber institutsionaalseid positsioone ja akumuleeritakse kultuurilist kapitali. Kultuuriline kapital on omakorda konverteeritav ka kroonideks ja eurodeks: küll riikliku, küll erakapitalil põhineva show-business’ i kaudu (laulupidudest süldikateni), kooli- ja huvihariduse kaudu (töökohad), turismiäri kaudu (ajaloorajad, kaitsealad, muuseumid), kirjastusäris (kooliõpikud, kodulookogumikud, mälestused) jne, jne. Veelgi enam, ehitus- ja keskkonnaõiguslike aktide kaudu on kultuur tunginud traditsioonilise kultuuripoliitika ja -turu alalt ehitus-, kinnisvara- ja transporditurule, kõige tooremate materiaalsete majandusprotsesside valdkonda. Mööngem, tegu on suure äriga.
Ei, ma ei nõustu mingil juhul, et rahast ja võimust rääkimine nii püha asja puhul nagu kultuuripärand oleks paheline. Paheliseks kipub asi just siis, kui isamaalise ilukõnega summutatakse kriitiline keskustelu meetmete vastavuse üle eesmärkidele, eri huvigruppide vaadetest, õigustest, demokraatiast. Jah, me peaksime julgelt ja omakasupüüdmatult õppima kultuuripoliitikat uurima, mõõtma, analüüsima. Miks me seda kõike teeme? Kelle asja me ikkagi ajame, kui mõõdame näiteks rahvakultuuri seisundit ainult ametlikku harrastegevusse kaasatuse või turismipotentsiaaliga (vt nt Pärnu maakonna planeering, ptk “Kultuur”; Pärnumaa Kihnu valla üldplaneering, 2. kd, lk 40-41). Üks ei tarvitse välistada teist, ent kas ametliku kultuurikorralduse ja turismiäri huvid pole pisut liiga esil? Kas hinnaline rahvakultuur on vaid see, mis mahub kultuurimaja steriilsetesse saalidesse ja glamuursetele festivalidele, etnograafilistele CDdele ja DVDdele? Kust läheb omakasupüüdmatu “kaitsmise” ja kultuurilise koloniseerimise piir? Kas ja milliste meetmetega üldse on võimalik kultuuripärandit “kaitsta”?
Mulle meenub haabjameister Rahumaa Jaan, ilmselt viimane järjepidev haabjameister siinpool Uuralit, seega vaieldamatu “pärandikandja”. Mees oli eluaegne Tipu metskonna tööline, vanapoiss, kes oli Tallinnas käinud korra elus. Kuidas oleks teda näiteks riiklike või UNESCO meetmetega saanud aidata? Maksta? Külamehed oleks ta surnuks jootnud. Kutsuda kultuurimajja kringlit sööma? Ei, see olnuks sama mis loomaaias eksponeerimine. Kuna käisin Rahumaalt haabjategu õppimas ning olin mõned aastad tema maailmaga võrdlemisi pidevas kontaktis, tean, et ta ellu tõid antropoloogiline huvi ja mitteametlik “inimmuistise” staatus ebamugavusi niigi kuhjaga. Seega, kas ikka alati on sekkumine mõistlik, omakasupüüdmatu ja isegi eetiline? Äkki oleks vahel õigem rahule jätta?
Howard, P. 2003. Heritage; management, interpretation, identity. London: Continuum, 278 lk.
Kerge, A., Vihalem, M., Kase, U. 1994. Pärnumaa Kihnu valla üldplaneering (Arengukava). 2. kd. Eesmärkide püstitus. Strateegia. Ettepanekud. Tallinn, Tartu, Pärnu, 47 lk.
Lowenthal, D., 1996. Possessed by the Past. The Heritage Crusade and the Spoils of History. New York, The Free Press, 338.
Pärnu Maakonna planeering. http://www.mv.parnumaa.ee/?page=1023.