See on üks habemega lugu, mis leidis toimumise hetkel mullu detsembris ka kriitilist vastukaja. Aga rahvusvaheliste organisatsioonide läkitatud ekspertidel on väikeriikides kalduvus tõusta eksimatute pooljumalate staatusesse ja jääda meie mütoloogiasse elama. Määratu annus kibedat tõde on paraku selles anekdoodis, kus küsitakse, mida mõtlevad eri rahvuste esindajad elevanti nähes – eestlane, teadagi, mõtleb: “Ei tea, mida elevant minust mõtleb?”

Põgus pilk kaardile aitab igal koolilapselgi kindlaks teha, et Viru keskus asub Toompealt või Viru väravatest täpselt idas. Kui ükskõik millisest Tallinna vanalinna punktist tõmmata sirgjooni kirdesse, siis Viru keskus nende joonte alla ei jää. Viru hotelli ja tema nn poja võib ehitada kas või kilomeetri kõrgeks, UNESCO maailmapärandi komitee eksperdi professor Piccinato väide, et see “sulgeb vaate vanalinna kirdest”, sellest tõeseks ei osutu. Kirdest saab vanalinna vaadelda Tallinna reisisadamatest ja Miidurannast.

Võimalik, et vale ilmakaare nimetamine oli näpuviga ja ainus pisieksimus väliseksperdi raportis. Oletagem heatahtlikult, et tegelikult tahtis ta kirjutada “kirde” asemel “kagu”. Sel juhul jääb Viru hotell tõepoolest eemalt vanalinna vaatlejale ette. Ent kes ja millistes punktides need võimaliku ehituse tõttu silmailust ilma jäävad vaatlejad üldse võiksid olla? Välisministeeriumi ja Olümpia hotelli joonel asujate vaadet Viru juurdeehitus enam ei ohusta. Sektori teine piir jookseb mööda Narva maanteed. Kõige rohkem võib Viru Poeg vähemasti teoreetiliselt kahjustada Gonsiori ja Maakri tänava vahelisel alal paiknejate vaatevälja. Ja sedagi vaid juhul, kui nad on roninud sealsete kõrghoonete kõrgematele korrustele, sest tänavatasapinnalt ei paista vanalinn niikuinii inimestele kätte. Majad on ees. Ainus erand ongi Gonsiori tänav, mida mööda südalinna poole sõitvad autojuhid saaksid vaadet nautida. Parem, kui neilt see võimalus ära võetakse, sest tihedas linnaliikluses on autojuhi ülesanne kogu tähelepanu liiklusele pühendada, igasuguste vaadete nautimine teeb juhi eluohtlikuks nii iseendale kui teistele.

Tuleb välja, et ainsad, kes võiksid Viru Poja ehitamata jätmisest silmailu võita, on üksikute bürookõrghoonete kontoristid ja turistid Radissonis. Kogu asjast poleks põhjust nii pikalt rääkida, kui UNESCO eksperdi ekslik väide poleks saanud kohaliku poliitilise võitluse relvastuses tänaseni korratavaks kinnistõeks. Endine Tallinna volikogu juht Maret Maripuu naelutas selle viimati veel esmaspäevases Postimehes: “Asjaolu, et Viru poeg varjab vaate vanalinnale ning ei lisa linnaruumile head, peame kuulma UNESCO eksperdi, muinsuskaitsjate ja arhitektide käest ning linnavalitsuse vastus kriitikale on kinnimätsiv ja lausa agressiivne.”

Kui poliitilise võitluse tööriistaks on valeväide, tasub alati küsida, milliseid tõelisi motiive selle vale abil kaetakse. Loogiline on arvata, et kui hotelli ehitatakse, häirib see teisi hotellipidajaid, sest konkurents ju tiheneb. Teine variant on see, et ettevõtjale loobitakse kaikaid kodaratesse tema varasema tegevuse, näiteks erakondadele toetusrahas väljendatud sümpaatia tõttu. Kolmandaks tuleb kõne alla opositsioonipoliitikule sülle kukkunud võimaluse ärakasutamine. Kättemaks on seda magusam, mida suurem on pihtasaanute arv. Viru Poja juhtum tabab korraga nii praegu pealinna valitsevat Keskerakonda kui ka poliitspektri paremal tiival Reformierakonnaga häälte pärast konkureerivat Res Publicat, kelle ridadest pärit meeri Tõnis Paltsi linnaehituslikest tundepuhangutest kogu lugu aasta tagasi alguse sai.

Mõistagi kuulub nn poliittehnoloogia võttestikku ka professionaalsete huvirühmade ärakasutamine. Maret Maripuu kuulutab ajalehes, et 400 arhitektist koosnev arhitektide liit olevat üksmeelselt tauniva seisukoha Viru hotelli juurdeehitise suhtes välja ütelnud. Kas arhitektide liidu juhid saadavad seepeale välja protestiteate? Ega vist. Eriti tore on kujutleda Viru keskuse arhitekte Vilen Künnapud ja Ain Padrikut arhitektide üldkogul ennast ja oma loomingut hukka mõistmas. Pärast seda tuleks nad rahva kätte kivipildumisvõistluse märklauaks anda, sest mida muud ikka doktor Maripuu diagnoositud “katkuhaigetega” teha!

Meenutan ka, et välisekspert saabus Tallinna Eesti ametnike initsiatiivil, siit läkitatud kaebuse ja palve peale. Professor Piccinato võib olla erand, kuid reeglina oskab iga karastunum ametnik või diplomaat väliseksperdist argumendi teha ning raportisse sobiva sõnastuse “sisse juua”. Antud juhul oli vaja teravdamist, mitte pehmendamist.

Ühesõnaga, jutt vaatest vanalinnale ei kehti ja võiks ära lõppeda. Siis jääks ruumi arutelule selle üle, kuidas täiendada linnaruumi kujundamise reegleid nii, et otsused juba esimesel korral õiged ja üldist rahulolu pakkuvad välja kukuksid. Aga mu kisendus tõuseb ikka taevani, kui mõne munitsipaalpoliitiku rumalus varjab mõnel pärastlõunal minu vaate päikesele … kirdest.