Möödunud sügisel läbi viidud üle-euroopalise küsitluse andmetel ei peeta kuskil Euroopas sõnarelva nii ohtlikuks, et seda terviseriski allikana üldse nimetataks. Suurimaks ohu allikaks peetakse hoopis keskkonnareostust (isiklikku kokkupuudet ja sellest tulenevat kahju tervisele peab tõenäoliseks 62% vastanutest). Järgnevad liiklusõnnetused (51%), tõsised haigused (49%), tervistkahjustav toit (42%), muud ohtlikud esmatarbekaubad (42%), kuritegevus (31%) ja lõpuks terrorism (20%). Ilmselt ei oska Brüsseli sotsioloogid uneski näha, et mõnes ELi liikmesriigis võidaks pidada tervistkahjustavaks või eluohtlikuks tegevuseks ajalugu ennast või olnust kas või ainult rääkimist. Aga võta näpust, Eestis käib just selle ümber tants kogu vabaduse aja ning viimane, möödunud sügisel alanud tuur on kuidagi eriti hoogne.
Räägitagu okupatsiooniajast, sõjasündmustest või avalike tegelaste rollidest iseseisvuse taastamisel, laias laastus taandub kõik ikka sõnavabadusele. Muljetavaldavalt defineeris sõnavabaduse piirid akadeemik Karl Rebane 14. II Eesti Päevalehes: “Enne kui ütled, veendu, et see on tõene; kui on tõene – siis kas see on viisakas; kui on tõene ja viisakas – ega see kedagi ei haava. Kui pole ka viimast ohtu, siis ütle – kui ilma tõepoolest ei saa.” Just õpetussõna lõpp on tähenduslik, sest käsitleb sõnavabaduse kasutamist kui viimast hädaabinõud ja peab arvamuse avaldamisest hoidumist vooruseks. Mõnevõrra üllatuslikult on Rebane endale nüüd saanud sekundandiks aastaid sõnavabaduse eestkõnelejana tuntud Marju Lauristini. Veel üllatavam on aga, et Lauristin soovitab anonüümsuse lipulaeva Delfi asemel alustada sõnavabaduse piiramist hoopis avalike autoritega Sirbist (vt tsitaati karikatuuri all).
Rebase seletus on põhiseaduse 45. § ülikitsas kui mitte koguni mõtet moonutav tõlgendus. Põhiseaduses nimelt seisab: “Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Seda õigust võib seadus piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks.” Kas tõesti on see õigus kaitse alla võetud kirjutamata, st varjatud sooviga, et kodanikud seda siiski võimalikult vähe kasutaksid? Vähe usutav. Pigem seisab põhiseaduses ikka soovitus oma õigusi täiel määral kasutada, võttes arvesse üksikuid piiranguid. Need kehtestab riigikogu ja ainult need piirangud ongi olemas. Kõik ülejäänu on vaid igaühe arvamus sõnavabaduse piiride paiknemise ja kehtivuse kohta. Igaühel on vaieldamatult neiks arvamusteks täielik õigus. Kuid nende arvamuste järgimine ei saa kellelegi teisele kohustuslik olla.
Eesti õigusloome uuem ajalugu on täis katseid vaba mõtte levikut seadustega piirata. Õnneks on suurem osa neist viljatuks jäänud. Vastasel juhul oleksid Eesti kohtud sõnaseletuste andmisega (kas tegu on sarkasmi või pilke, iroonia või mõnitusega?) hullemini koormatud kui Tartu semiootikud, kelle juures toidu- ja tarbekaubad Eesti õigussüsteemi tellimusel järjepanu ekspertiisis käivad. Ummiktee.
Võimalik, et raskused sõnavabaduse talumisel on paratamatu, ent mööduv nähtus, nagu vistrikud murdeeas. Sel juhul ei maksa pöörata suuremat tähelepanu nõuetele kehtestada väidetavalt sõnavabaduse kvaliteeti parandavaid piiranguid. Kuid tasub siiski mõelda, kuhu jõuame, kui rakendame ka ainult ranget kirjutamata normi, kurikuulsat “head tava”, mis viib järjest sõnu, väljendeid ja eriti kujundeid avalikust kasutusest välja. Kes selle üldse saaks määrata, millest ja kuidas on vabas ühiskonnas sünnis rääkida? Arvamusliidrid ja autoriteedid? Rahva valitud riigikogu ei võta ju ealeski seda sorti teemat töösse.
Äärmusliku variandina tekib olukord, kus meie avalikud sõnavõtud kõlavad nagu koolimatemaatikas õpitud teoreemid ja lõpevad eranditult tõdemusega MOTT. Et loodus tühja kohta ei salli, siis millega täituvad augud avalikes juttudes? Tagaseljarääkimise ja kuulujuttude levitamisega, mille puhul rääkija jääb varju, anonüümseks. Ja see kõik on ju alles hiljuti olnud, teada-tuntud tagajärgedega. Anonüümsust pole põhjust keelata, aga kui seda mitte soosida, siis küllap see taandub oma loomulikku perifeersesse kohta ka Internetis.
Marju Lauristin nimetab mind stalinistiks. Mina võin teda näiteks professoriks tituleerida. Publik otsustab, kas õigus on ühel, teisel, mõlemal või mitte kummalgi. Aga see polegi tähtis, vaid ikka see avaliku nimetamise õigus ja vabadus ise koos juurde kuuluva hea tavaga nimetamist ka põhjendada. See vähendab irratsionaalset hirmu ja harjutab ühiskonda sõnavabaduse kui paratamatusega, mille üle pole mõtet viriseda. Paratamatused virinast ei muutu.