Sarja „Lossimuusika“ kontsert 25. X Kadrioru lossis, Tanel Joametsa kavas Edvard Griegi „Lüürilised palad“.

Kunstielamused annavad argipäevale teisiti kulgeva rütmi, on nende värv ja jõuallikas. Kuna aeg ja ühiskond meie ümber pole sageli ei ilus ega kerge, vajame kunsti, lausa januneme selle järele. Läinud pühapäevas oli üks selline „värv“, kui pianist Tanel Joamets mängis Edvard Griegi pihtimuslikke „Lüürilisi palu“ kuldsesse leheudusse vajunud Kadrioru lossis.

Norra romantik Grieg on Ibseni „Peer Gynti“ muusikasse valajana justkui väiksem ja kodusem teiste romantismiajastu pateetiliste või rafineeritud hiidude kõrval (Liszt, Chopin, Wagner, Brahms). Kuid Griegis on peidus veel väga palju rohkemat kui Peer Gynt, Åse surm, Anitra tants ja trollid. Koolitatud pianistina, ka oma lauljannast abikaasa saatjana on Grieg klaverile palju kirjutanud. Tanel Joametsa kavas olnud tsüklit „Lüürilised palad“ kirjutas Grieg läbi elu – see oli tema muusikaline päevik, kuhu ta jäädvustas silma jäänud olustikupildid, muutuvad meeleolud, mõttevälgatused ja läbielamised. Siin on varasemate ajalooliste aegade meenutusi, nagu „Gösta Berlingi saagas“ (või süidis „Holbergi aegadest“), süvenenud looduspilte („Oja“, „Suveõhtu“), lihtrahvalikke viise („Talupoja laul“, „Hälli juures“), möödapääsmatuid fantaasiaolendeid („Sülfiid“, „Väike troll“), kirepuhanguid („Sinu jalge ees“). Kõige huvitavamad on oma napis koes väga sügavale kaevuvad peenendunud psühholoogilised meeleolud, kus ilmub helilooja piinatud, melanhoolne hing („Melanhoolia“, „Ballaadi meeleolus“, „Metsavaikus“, „Õhtu mägedes“).

Et seda päevikut tundma õppida, on vaja tundlikku interpreeti, kes suudab piirid noodimärkide ümbert lahti võtta. Tanel Joamets on selline kunstnik. Oma esitusprotsessi on ta ise sõnaosavana kirjeldanud intervjuus ajakirjale Muusika: „Minu peamine eesmärk on olnud luua kontserdil sarnane side kuulajate ja heliloojate hingede vahel, nagu ma seda tunnen oma hinges, kui ma neid partituure loen. Muusikateoses on mingi tuum, mida tajun ja mille ümber ehitan mänguruumi, kus võimalikult spontaanselt elada.“ Arvukatel kontserdireisidel Venemaale on ta kohanud innukat ja kaasaelavat publikut ja Kadrioru kontserdilgi ootas teda arvukas, vastuvõtlik, ootel kuulajaskond.

Oluline on interpreedi lähtepunkt oma esitusi vormima hakates. Joametsa lähtepunkt on kujund, pilt, nüanss, ennast mitte häbenev emotsioon, kirg, lahustumine muusikas ja kõlas. Ülimalt tähelepanuvääriv ja süvenema sundiv oli see, milliseid vaiksuse nüansse, laulvust või plahvatavat kõlajõudu suutis ta esile tuua. Interpretatsioon on alati balansseerimine emotsioonide tulva ja oma mängutegevuse kontrolli vahel. Varasematel kümnenditel on kaalukauss kaldunud kontrolli poole. Mul on hea meel, et hakkab murenema sellega kaasnenud absoluutse välise eksimatuse etalon, mis tõi paraku kaasa esituste teatava hingetuse ja ühetaolisuse. Mul on hea meel, et risk mängus hakkab tagasi tulema ja järjest rohkem saab eluõigust väljendusjulgus, mille tiibu ei kärbi hirm autoriteetide või mingite kirjutamata reeglite rikkumise ees. Muusika on ju teadagi kunst, mis kulgeb ajas, ning esitus miski, mis ei saa kunagi valmis ja luuakse iga kord uuesti.