XX rahvusvaheline vanamuusika festival „Orient et Occident“ 8. – 11. X Tartu ülikooli aulas.

Tartu muusikaelus silmapaistev festival „Orient et Occident“ tõi idast ja läänest kokku kõrgetasemelisi muusikuid, kelle musitseerimislust suutis imetabase kergusega ületada kultuuride ja ajastute vahelised piirid. Hea meel oli näha, et festival on leidnud oma publiku, kes mõistab laval toimuvat hinnata ja tekitab saali just sellele festivalile omase kergelt boheemliku, kuid intelligentse õhustiku. Nõnda tundsid end silmanähtavalt hästi nii esinejad kui ka kuulajad ja sellega oli juba loodud oluline eeldus kontsertide õnnestumiseks.
Tartu vanamuusika festivali kava kokkuseadmisel on Festivitas Artium Raho Langsepa eestvedamisel ikka seadnud eesmärgiks muusikaloo aja-, ruumi- ja stiilipiiride ületamise ja hägustamise, nii ka seekord, kui kõrvuti kõlas muusikat Indiast, Hiinast, Iraanist ja Euroopa kultuuridest. Enamgi veel: kohapeal, publiku silme all sündinud spontaansed kooslused ühendasid mängijaid mitmest kultuuriruumist ja näitasid ilmekalt, et kui mitte mujale, siis kontserdilavale mahuvad eri kultuurid üheskoos küll.
Ülikooli aulas aset leidnud kontsertide kõrval oli kõigil huvilistel võimalik osaleda ka festivali ümmarguse tähtpäeva puhul korraldatud sümpoosionil, mis vaatamata suhteliselt väiksele osalejaskonnale osutus väga huvitavaks ettevõtmiseks. Festivali külalised kirjeldasid siin oma muusikuks saamise teekonda ja heitsid valgust eksootilistele muusikatraditsioonidele, mille keskel nad tegutsevad.

Oma loo rääkis trummarina alustanud ja kunagise eduka rokkmuusiku karjääri hüljanud sitari-, tabla- ja santuurimängija Paul Grant, kes festivalil esines koos Venemaa parimaks tablamängijaks peetava Deniss Kutšeroviga. Hipiliikumise lainel Indiasse siirdunud, kuid praegu Šveitsis resideeriva Granti ja noore vene muusiku koosmäng ja üksteisemõistmine tundusid minu kõrvale laitmatud. Kammerlik duo sobitus suurepäraselt ülikooli aula akustikasse ja oli täiesti vaba kramplikust meeldida püüdmise soovist, mis teinekord õhtumaiseid muusikuid kipub kummitama. Samasugune tagasihoidlik ja väärikas suhe muusikasse paistis välja ka samal õhtul hiina keelpillil erhu’l musitseerinud Zhang Shangmini puhul, kes küll on hoopis tuntum traditsiooniliste hiina võitluskunstide meistri kui muusikuna.
Järgmist õhtut alustas Baseli Schola Cantorumi professor Crawford Young, kelle vaimustav lautomäng oli mulle festivali kõrgpunktiks. Muusika, mida ta esitas, on Euroopa kuulajale juba iseenesest omasem ja kergemini jälgitav kui india või hiina muusika, ent enne iga lugu tutvustas Young publikule siiski palade vormi ja esitles nende bassijoonise aluseks olevat meloodiat, millest ta seejärel meisterlike kaunistuste ja lisanduste abil vormis haaravad ja peenekoelised kompositsioonid. Crawford Young, kes on maailma juhtivaid eksperte keskaja lauto alal, mõjus erakordselt sümpaatselt ka oma lavalise olemisega, mis oli ühtaegu kerge ja tõsine, sundimatu ja süvenenud.
Youngi järel astus lavale Poul Høxbro Taanist, kes on Tartu festivalil juba korduvalt üles astunud. Tema esituses kõlasid peamiselt Skandinaavia päritolu palad, kus võis imetleda esineja osavust „trumm ja vile“-kaksikinstrumendi valdamisel.
Sündmusrikka kontserdi viimane esineja oli Nikolai Doktorov Bulgaariast, kes mängib ja õpetab sealset traditsioonilist pikiflööti kaval. Tema repertuaargi koosnes bulgaaria rahvamuusikast, mis osutus äärmiselt virtuoosseks. Bulgaaria muusika rütmiline rikkus meelitas lavale koguni kolm löökriistamängijat. Peale juba mainitud Deniss Kutšerovi ja Poul Høxbro ühines ansambliga ka Mohammad Rasouli Iraanist. Nõnda sai kokku esmapilgul üsna pentsik ansambel, kus ühele pikiflöödile sekundeerisid tablad, raamtrumm ja kastanjetitaolised klõbistid, kuid tänu muusikute vastastikusele austusele ja mõtteselgusele jäi akustiline katastroof tulemata ja õhtule pandi meeleolukas punkt.
Siinkirjutajal jäi kahjuks kuulmata festivali avakontsert, kuid seal esinenud iraani muusikud astusid üles ka festivali lõppkontserdil, kus pärsia pikiflöödi nei mängija Mohammad Rasouli ja raamtrummi daf’i mängija Hamidreza Rahbalaaramiga liitus ansambli Chang o Nay koosseisus Lilian Langsepp gooti harfil. Ma ei tea, kas põhjuseks võis olla pärsia ja eesti temperamenditüüpide erinevus, kuid harfi kõla jäi selle ansambli puhul veidi vaikseks. Muus osas oli muusikute koosmäng igati nauditav. Samal kontserdil esitas Hamidreza Rahbalaaram vaimustava daf ’isoolo, kus raamtrummi üheaegne rütmikihtide hulk oli imekspandav.
Festival pakkus kuulajatele vahvaid muusikaelamusi ja harivaid kohtumisi eksootiliste kultuuride esindajatega, kelle kohaletoimetamise üle võivad korraldajad põhjusega uhked olla. Tartu kontserdipublikul on omakorda põhjust oodata uut aja- ja ruumiakna avanemist juba järgmisel aastal, mil XXI Tartu vanamuusika festival üllatab taas uusvana värskusega.