Alates sellest, kui Matthias Schoenaerts sai Prantsuse filmiauhinna Césari oma läbimurderolli eest filmis „Rooste ja luu“ („De rouille et d’os“, Jacques Audiard, 2012), on Belgia näitlejast saamas rahvusvaheline südametemurdja. Tema hääldamatu nimi on kõigi huultel, tänavusel Veneetsia festivalil oli ta lausa kahe filmiga, „Suurem sulps“ („A Bigger Splash“, Luca Guadagnino, 2015) ja „Taani tüdruk“ („The Danish Girl“, Tom Hooper, 2015). Enne seda tegi ta väga veenva rolli filmis „Kõrvalekalle“ („Maryland“, Alice Winocour, 2015), kus ta mängis stressi ja paranoiaga maadlevat ekssõdurit.
„Kõrvalekaldes“ põeb sinu tegelaskuju posttraumaatilist stressihäiret (PTSH). On üsna ebatavaline näha kedagi nii maskuliinset ilmutamas sellist haavatavust.
Matthias Schoenaerts: PTSH on vaimne häire, mis viitab närvisüsteemi täielikule hävimisele. See on väga tunnetuslik seisund. Ma lugesin selle kohta palju ja vaatasin ka dokke, aga sain selle haiguse energiale ja olemusele pihta alles siis, kui kohtasin inimesi, kes selle all kannatavad. Iga indiviid on loomulikult isemoodi, aga neid kõiki ühendab elu katkematu ängistuse ja paranoia seisundis. Eriti häiriv oli nende kõigi ülestunnistus, et nad ei suuda oma mõtteid kontrolli all hoida. Neil pole kontrolli ei oma tunnete ega keha üle. Miski, millel pole nende jaoks emotsionaalset väärtust, võib ometigi vallandada emotsionaalse reaktsiooni. Lihtsalt niisama! Nad võivad keset jutuajamist lihtsalt nutma puhkeda. Kui püüda seda ette kujutada, tundub see hullumeelsusena. Näitlejana pidin küsima: kuidas ma sinna saan? Kuidas ma sellele ligi pääsen? Otsustasin ette võtta midagi füüsilist, nii et … lõpetasin magamise.
Meetodnäitlejad oleksid su üle uhked.
Üheksa nädalat järjest magasin öösiti vaid kaks tundi. Käsi südamel, see ajab hulluks. Sa hakkad asju kuulma ja nägema. Tundsin end nagu ekstrasenss. Meeled töötavad teistmoodi ja see on huvitav, sest sa tunned igasuguseid asju, mida tavaelus tähele ei panda. Lõpptulemuseks võib muidugi olla paranoia, aga uue olukorraga on võimalik ka üsna kiiresti kohaneda, mis on veider. Ühest hetkest ei pane enam tähelegi, et oled muutunud. Kummaline kogemus. Ilmselt mitte eriti tervislik, aga ma ei näinud teist teed.
Tundsid kohustust portreteerida haigust loomutruult?
Jah, absoluutselt. Jutt käib ju päris sõduritest. Üks neist on 30aastane, kusjuures kaheksa aastat oma elust olnud sõjatsoonis. Suudad seda ette kujutada? Mina ei suuda. Kaheksa aastat elu ja surma vahel, pideva surve all. Nendega kohtudes mõistsin nende meditsiinilise probleemi ulatust. Ma ei saanud ju sellele pooliku rollilahendusega karuteenet teha. Ma pidin näitlema väga levinud vaimset häiret ja olin saanud võimaluse kujutada seda kinolinal. Pidin seda veenvalt tegema ja võidu koju tooma. Nad peavad saama mu tegelaskujuga suhestuda, muidu pole sellel mingit mõtet.
Kas see kogemus sarnaneb su rollidega „Roostes ja luus“ või „Härjapeas“ („Rundskop“, Michaël R. Roskam, 2011)? Need on samuti väga füüsilised osatäitmised.
Seekord oli teisiti, sest nende filmide puhul oli mul piisavalt aega, et rolli sisse elada. Seekord, vastupidi, oli tegemist kiirkursusega. Olin hirmul ja ei teadnud, mida teha.
Ütlesid kord, et tahaksid näidelda nii, nagu maalis Jackson Pollock.
Näitlejana oled mingi piirini teadlik sellest, mida sa teed. Loed käsikirja ja see mõjub sulle kuidagi. On vaja mõista, miks see sind puudutab, nii et üritad tahes-tahtmata kõiki oma tundeid intellektualiseerida. Mulle aga meeldib töötada tunnetuse pealt, nii et saaksin olla võtteplatsile jõudes vaba, lakata mõtlemast. Tahan olla mänguline. Ma ei taha olla nagu Mondrian: joonistada väikesi ruudukesi ja olla alati sajaprotsendiliselt eneseteadlik. Ma ei ole kontrollifriik. Ma tahan enda üle kontrolli kaotada, see on see, mida ma armastan.
Sa oled ka ise maalikunstnik.
Mulle on maalimine meditatiivne tegevus. Mu töö olemuse juurde näitlejana kuulub tihe suhtlemine teiste inimestega. See on oluline, aga vahel on tarvis üksindust, omaette olla. Siis meeldibki mulle maalida. Panen muusika mängima ja saan mingi meelerahu tagasi. Minu kunstilisel tegevusel on vist rohkem seost tänavakunstiga. Olin noorena grafitikunstnik. Õnneks olin üsna terane ega jäänudki väga palju vahele.
Töötad parasjagu koos tõeliste filmitööstuse suurnimedega. Kas hirm ei tule peale?
Mulle ei aja just paljud hirmu nahka. Ehk Mike Tyson, kes on küll hirmuäratav, aga ikka tahaks teda lihtsalt kaisutada. Mulle meeldib kohtuda inimestega, keda ma imetlen ja kes mind inspireerivad. Mulle meeldib see loominguline retk, mille filmi tehes ette võtad – rahvusvahelistes projektides kohtad lihtsalt rohkem inimesi. Võidad nii inimese kui näitlejana. Neid kõiki ühendab üks omadus – suuremeelsus, mis on minu arvates väga oluline. Asja iva on otsida midagi sellist, mis oleks päris.
Sa oled sündinud kunstnike perekonda, su isa Julian Schoenaerts oli tuntud belgia teatrinäitleja. Oled sa kunagi tundnud kiusatust tõsta mässu ja valida hoopis teine tee?
Mäss ei tohiks olla teadlik valik, vaid ikka tundeküsimus. Ma pole vist kunagi tundnud, et tahaks mässu tõsta. Mulle meeldib kogu näitlemise protsess ja teise meeleseisundisse sukeldumine. Mulle meeldib mu töö transformatiivne olemus, aga kas see teebki minust näitleja? Ilmselt on päris palju inimesi, kes on soovinud lapsest peale näitlejaks saada. Mina ei tahtnud seda kunagi. Ma ei taha seda endiselt!
Su karjäär on meteoorina tõusuteel sellest hoolimata, et sa ei soovi saada näitlejaks.
Mul pole aega sellele mõelda. Pean lihtsalt hetkes kohal olema. Väga lihtne, väga budistlik filosoofia. Ole lihtsalt kohal seal, kus sa oled. Praegu istun ma siin, püüan hetke nautida ja mitte mõelda homsele ega eilsele. Sama kehtib ka mõtlemise kohta võtteplatsil. Elu komplitseerudes on vaja lihtsaid reegleid. Võin juba täna õhtul või isegi viie minuti pärast meelt muuta, aga hetkel usun just seda.
Kas tunned ka Hollywoodi tõmmet?
Mulle meeldib olla turist, astuda sisse, tervitada ja taas lahkuda. Ei tahaks olla ühegi kliki või gängi liige, see pole minule. Maailm on jäänud nii väikeseks. Los Angelesse on üheksa tunni tee – miks ma peaksin seal elama? Ma eelistan Antverpenit.
Miks siis kõik need inglisekeelsed filmid?
Järgin oma kõhutunnet ja südamehäält. Kui lugu mulle lugedes meeldib ja tahan selles osaleda, siis ma ei mõtle, kas see on mu karjäärile hea või mitte. Mulle on selline mõtlemine võõras. Teen seda, mis mulle endale väärtuslik tundub. Kõik mu viimase aja filmid, ka „Kõrvalekalle“, on järele mõeldes armastuslood. Need räägivad armastuse puudumisest või vajadusest selle järele, aga lõppkokkuvõttes ikkagi samast asjast, milleks on inimestevahelised suhted. Lõppude lõpuks on ehk kõik maailmas räägitud lood armastuslood.
Tõlkinud Tristan Priimägi